TA  asetub kõrgemale hirmust hüääni ees. TA mõistab, et tal pole hüääni vastu midagi. Vaene loom tahab ju üksnes kaaslastele süüa viia. Ilmselt on ta sama kurnatud ja närvis kui tema. TA tajub teise hirmu, kui too näeb saaki käest libisemas. TA tunneb, kuidas hüääni kummitab paaniline kartus naasta tühjade kätega, ilma et tal oleks järeltulijatele midagi süüa pakkuda.

Tavaliselt toituvad hüäänid üksnes tugevalt lagunenud raibetest. Asjaolu, et loom ründab liikuvat liha, on märk suurest ambitsioonikusest. TA mäletab neid kordi, kui TA hüäänisalku jälgis. TA on näinud, kuidas nad poegi toidavad, sülitades liha suust välja, TA mäletab rämedat haisu, mis nende pidusööke saadab. Mädanenud laipu süües jääb hais külge.

Võib-olla sellepärast püsibki jälitaja tal nii innukalt kannul, et päästa oma rahvas roiskumise haisust, viies neile mitteroiskunud liha.

TA peaks olema uhke, et osaleb nii ülevas tegevuses. TA mõistab, et kokkuvõttes on neil hüääniga üks ja sama eesmärk: nad tahavad oma liiki arendada. Saavutada olukorda, kus lapsed elaksid paremini kui vanemad.

Hüään loodab selle kangelasteoga hakkama saada jahtides.

TEMA arvab aga, et saab selle kangelasteoga hakkama metslooma püünisesse meelitades.

Arendada oma liiki. See eesmärk on märksa olulisem iga hinna eest oma naha päästmisest, et elada üks päev kauem. TA hakkab kahtlema, kas poleks parem lasta end ära süüa. See oleks midagi uut. Saakloom annab alla, lootes parandada kiskja elujärge. See mõte sunnib teda pisut sammu aeglustama.

Saaks see juba ükskord läbi. TA aeglustab veelgi sammu. Kuid samal hetkel märkab TA kõrgemal liikumist. Nagu kükitaks okstel linnud, kes vehivad kätega. Kätega?

TA on suure puuni jõudnud! Need pentsikud linnud on tema kaaslased, kes annavad märku, et on valmis.

TA kihutab nende poole.

8. KÕRGE LOSSI PEREMEES

LucrŹce Nemrod kihutas külgkorviga Guzzis, hoides juhtrauast kramplikult kinni. Lenduriprillid ees, nahkmüts peas ja punased juuksed tuules lehvimas, meenutas ta esimesi naislendureid, kes taevast vallutasid.   

Ta pani mootori möirgama, et mööduda veoautost, mis teda häiris, ja tegi siis ohtliku jõnksu. Ta viipas veoautojuhile bravuurikalt, enne kui gaasi taas põhja vajutas. 

Tema kõrval külgkorvis leidus kõikvõimalikke asju: köie- ja nöörijuppe, tekke, madratsivedrusid, kardinapuid, papitükke ja terve hunnik rauakola, mis rappus igas kurvis. Eemalt jäi mulje, et ta kannab kaasas majapidamis- ja ehitusprügi.

Mootoripaagile oli maalitud kanepit suitsetava Gandhi portree. Numbrilaualt võis lugeda: “Põrgu oli täis, nii et tulin tagasi.”

Linnaäärsel maanteel vajutas ta gaasi põhja ja käivitas muusikakeskuse, kust kostis raju, lausa metsik muusika. See oli ühe hard-rock-bändi vana lugu, mis oli uuesti moodi tulnud. AC/DC “Thunder”. Ta torkas närimiskummi suhu ja mälus seda muusika rütmis. Ta sõitis läbi Lilase värava ja kihutas linnast välja.   

Lõpuks jõudis ta kohta, kus pidi elama Isidore Katzenberg. Aadressilt, mis talle oli antud, leidis ta vaid tühermaa. Neiu vajutas muusika kinni, lülitas mootori välja, vaatas ringi, võttis eest Esimese maailmasõja aegsed prillid ja sai lõpuks aru, mis toimub. Isidore Katzenberg ei elanud lossis, vaid veetornis. Veetorn kujutas endast kopsakat betoonehitist, mille alumiseks osaks oli koonus, tipp üles suunatud, ja ülemiseks osaks koonus, tipp alla suunatud. Maja meenutas liivakella.

Neiu kohendas tahavaatepeeglis tumeda huulepulga joont. Automaatne liigutus. Ta teadis, et esimesel kohtumisel võidab kaunis välimus talle kümme minutit juurde. Seejärel hüppas ta sadulast maha ja kõndis rohtunud maal edasi.

Mida enam neiu ehitist uuris, seda enam ta mõistis, kui nutikas on elada veetornis. Veetornid sulanduvad täielikult maastikku, keegi ei pööra neile vähimatki tähelepanu. Igatahes ei tulda tavaliselt selle peale, et keegi on valinud selle endale elupaigaks.

Neiu kõndis umbrohu, ohakate ja hüljatud külmkappide seas. Siin-seal roostetasid autokered, mida külastasid vähem või rohkem organiseerunud rotikarjad.


Isidore Katzenbergil polnud telefoni, nii et neiu oli sunnitud kohale ilmuma, ilma et oleks varem midagi kokku leppinud. Lähedalt tundus, et veetorn on hüljatud. Ümaraid seinu katsid poliitilised plakatid ja Interneti tutvumislehekülgede reklaamid. Need moodustasid paksu värvilise paberikihi, mis lõppes seal, kust plakatikleepija enam kõrgemale ei küündinud. Pihustivärviga tehtud grafiti viitas noortekampade soovile territooriumi märgistada.

Kõndides ümber ehitise, märkas LucrŹce Nemrod lõpuks roostes raudust, mida kattis osalt samuti paks plakatikiht. Uksel polnud nime, koputit, kella ega midagi, mis oleks lubanud arvata, et keegi elab seal.

Ta koputas metallile. Vastust ei tulnud. LucrŹce ei jäänud kõhklema. Ta võttis rinnahoidja vahelt taskunoa, kust tõmbas välja muukraua. Ta tahtis sotid selgeks saada: kas konservikarbis peidab end keegi või vedasid kolleegid teda ninapidi? Lukk oli vastupidav, ta pidi vaeva nägema, et terasest lukukeel järele annaks. 

Järgneb