Proloog

Püha Tempel, Jeruusalemm

august a. D. 70

Pead lendasid vihinal üle templimüüri, tosinate kaupa nagu kohmakate lindude parv, silmad lahti, suud ammuli, liharibad lipendamas seal, kust nad olid kaela küljest ära nüsitud. Mõned maandusid Naiste õuele ja mütsatasid korrapäratut trummipõrinat meenutavate helidega nõest mustadele sillutiskividele, nii et vanad ja lapsed hirmunult laiali jooksid. Teised jõudsid kaugemale, üle Nikanori värava Iisraeli õuele, kus sadasid suure põletusohvrite altari ümber nagu hiiglaslikud raheterad. Mõned lendasid veel kaugemale ja mürtsatasid vastu Miškani enda seinu ja katust – see pühamu asus templikompleksi südames, mis paistis rünnaku all ägavat ja karjuvat, justkui oleks tal valus.

“Närukaelad!” kähistas poiss, meeleheitepisarad safiirsinistes silmades kipitamas. “Räpased rooma närukaelad!”

Ta vaatas templi kaitsevallilt all kihavat leegionäride massi – neid oli nagu sipelgaid, relvad ja turvised kiiskasid, heites tigedat valgust. Nende hüüded täitsid kogu öö, segunedes mangonelide1 vuhinaga, trummipõrinaga, surijate karjetega ja kõige selle taustal kõlavate rütmiliste taraanimürtsudega, nii et poisile tundus, nagu variseks kogu maailm aeglaselt kokku.

“Ole mulle armuline, Jehoova,” sosistas ta kirikulaulu tsiteerides. “Sest minul on kitsas käes, meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu.”

Kuus kuud oli piiramisrõngas linna ümber aina koomale tõmbunud justnagu poomisnöör, pigistades sellest elu välja. Rooma leegionid olid oma algsetelt positsioonidelt Scopuse mäelt ja Õlimäelt järeleandmatult edasi liikunud, tunginud läbi kõikidest kaitseliinidest ja juute aina taanduma sundinud, surudes nad piiramisrõnga keskele. Arvutul hulgal inimesi oli hukkunud, surnuks raiutud, kui nad üritasid ründajaid tagasi tõrjuda, või löödud risti linnamüüride läheduses ja Kidroni orus, kus raisakotkaste parved olid juba nii tihedad, et varjutasid päikese. Kõikjal oli surma lehk, söövitav, hingemattev lehk, mis põletas ninasõõrmeid nagu tuli.

Üheksa päeva eest oli langenud Antoniuse kindlus2, kuus päeva pärast seda välisõued ja templi kolonnaadid. Nüüd oli kaitsjate käes veel vaid kindlustatud tempel, kus linna kunagise uhke elanikkonna jäänused olid kokku surutud nagu silgud pütis, räpased, näljas, söögiks ainult rotid ja nahk ning joogiks iseenda uriin, sest nii kohutav oli janu. Ja ikkagi nad võitlesid: meeletult, lootusetult, saatsid ründajatele kaela kive ja leegitsevaid puunotte, tegid vahel väljasööste, üritades roomlasi välisõuedest minema kihutada, kuid aeti ise kohutavate kaotustega tagasi. Poisi kaks vanemat venda olid viimase väljatungi käigus hukka saanud, surnuks raiutud, kui nad üritasid ühte roomlaste piiramismasinat ümber lükata. Tema vendade pead võisid väga kergesti olla nende seas, mis üle müüride templisse tagasi heideti.

“Vivat Titus! Vincet Roma! Vivat Titus!”

Roomlaste hääled kandusid müriseva lainena üles, korrutades nende väejuhi Tituse3, keiser Vespasianuse4 poja nime. Kaitsjad linna müüridel üritasid vastata samaga, hüüdes oma juhtide Gischala Johannese5 ja ·imon Bar-Giora* nime. Nende hõisked jäid aga viletsaks, sest nende suud oli kuivanud ja kopsud nõrgad, pealegi oli raske innustada end meeste nimedega, kes, nagu räägiti, olid juba roomlastega salaja kokku leppinud, et oma elu säästa. Hüüti pool minutit, siis hääled vaibusid.

Poiss võttis oma tuunika taskust kivikese ja hakkas seda imema, üritades unustada, kui suur janu tal on. Tema nimi oli Taavet ja ta oli veinimeister Juuda poeg. Enne suurt ülestõusu oli tema pere töötanud Petlemma lähedal astangulistel nõlvadel asuval viinamäel, mille rubiinpunastest viinamarjadest sai kõige kergemat, magusamat veini, mida keegi eales maitsnud: see oli nagu päike kevadhommikul, nagu tasane tuul tamarindipuude salus. Suviti oli poiss aidanud saaki koristada ja viinamarju sõtkuda; ta naeris, tundes jalgade all viinamarjalöga ja vaadates, kuidas mahl tema jalad veripunaseks värvis. Nüüd olid marjapressid puruks löödud, viinapuuaiad maha põletatud ja tema perekond surnud, kõik viimseni. Ta oli maailmas üksi. Ta oli kaheteistkümneaastane, aga juba rõhus teda kurbus, mida olnuks raske kanda ka viis korda vanemal mehel.

“Nad tulevad jälle! Olge valmis! Olge valmis!”

Need hüüded kõlasid kaitsevallidel, kui Rooma väed uue hooga templi müüride poole voolasid, hoides pea kohal piiramisredeleid, nii et hämaras põrgulikus valguses paistis, nagu sibaksid kümned tohutu suured sajajalgsed üle maa. Neile sadas kaela meeleheitlik kivirahe, pannes rünnakulaine hetkeks peatuma, kuid siis pühkis see uuesti edasi, jõudis müürideni ja tõstis redelid – igat neist hoidis alt kaks meest, samal ajal kui kümned seda ülespoole tõukasid. Redelitele hakkas ronima sõduritemass, mis mustade tindiojadena mööda templi külgi üles voolas.

----------------------------

1 mangonel – sõjamasin, mida kasutati kivirahnude heitmiseks

2 Antoniuse kindlus – vanas Jeruusalemmas Püha Templi kompleksi kõrval asunud kindlus, mille ehitas Herodes Suur.

3 Titus – keiser Vespasianuse poeg. Aastal 70 Jeruusalemma vallutanud Rooma sõjaväe juht. Valitses keisrina aastatel 79–81.

4 Vespasianus – Rooma keiser aastatel 69–79

5 Johannes Gischalast – üks juutide ülestõusu juhte roomlaste vastu a 66–70.