Johannes Kert: "Ma isegi ei tea, kes just praegu olen!"
President Lennart Meri tagandas USAst õpingutelt naasnud Johannes Kerdi Kaitseväe juhataja ametikohalt 30. juunil. Praegu on Johannes Kert reservis, elab Kaitseväele kuuluvas Mustamäe korteris ja saab Kaitseväelt palka. Ta annab mõista, et tulevikuplaanidest rääkida ei taha. Ütleb vaid, et see saab olema riigikaitsega nii või teisiti seotud.
Erakordne sügis
1990. aastal kaitseliitu astunud Johannes Kert möönab, et loomulikult meeldiks tallegi kindel tulevik. Raske on aru saada, mida tegelikult tunneb tagandatud ja alandatud Johannes Kert. Millist ja kui keerulist sisemist võitlust ta peab, ei tea vist isegi ta lähedased. Ta ütleb, et mehed ei tohi lasta end meeleoludest kõigutada.
Suvekuudel oli kindralleitnant Johannes Kert optimistlik. Suutis saatusest üle olla. Juulis temalt intervjuud paludes väitis Johannes Kert, et enne 28. augustit, mil tema saatuse kohta Riigikogus otsus langetatakse, ei taha ta meediaga suhelda. Ta ei tahtnud anda mitte vähimatki põhjust spekulatsioonidele, et on ajakirjanduse abil poliitikuid mõjutanud.
"Pealegi mulle meeldib sügis. Olen nagu Puðkin. Sügisel, mil lehed on kollased, teen kaminasse tule ja siis võime vestelda," lükkas ta delikaatselt intervjuud edasi.
Kõigele vaatamata on ka käesolev sügis Johannes Kerdi arvates fantastiline. "Eelkõige see värvide mäng. Õhk on väga hea ja ööd on karged ja kui veel päevad on päikselised," loetleb Johannes Kert, pilk kaugusesse suunatud. Kuigi enamjaolt vaatab ta enesekindlalt ajakirjanikule otsa.
Eriti meeldib Kerdile sügisene Tartu. Hingelt on ta tartlane, ainus kinnisvara, mida ta omab, on korter Tartus. Ta loodab, et kunagi tulevikus saab ta taas Tartusse tagasi kolida. Oma elu ilusamaks perioodiks peab ta tudengipõlve Tartus.
Ei tea, kes on
Septembris arvas Johannes Kert, et ikka on vara intervjuu andmiseks. "Nad otsivad mulle tööd ja siis, kui mu tulevik on kindlam, võime vestelda. Siis, kui kastanimunad on puu otsast alla kukkunud."
Möödunud nädalal Johannes Kerdiga vesteldes oli tunda, et ta on väsinud ja tülpinud. Ei kõlanud enam ta hääles positivismi ega optimismi. Ei rääkinud ta enam sügisest ega kaminatulest, vaid andis nappe vastuseid. Tagatipuks väites, et ei tea enam isegi, kes on.
Paar päeva hiljem selgitab ta, et identiteediprobleeme tal siiski pole. "Mul pole visiitkaarti, mul pole kindlat ametit. Ses suhtes ei tea ma, kes olen."
Johannes Kert väidab, et ta pole sellest nn lehmakauplemisest tülpinud. "Olen kõigile soovitanud tarka visadust. Tüütus ja tülpimus on vastandid visadusele," selgitab ta.
Kui Kert Tallinnasse kaitseliitu puhastama komandeeriti, kutsusid ema Lainega Tartusse jäänud tütred Mari ja Mirjam isa televiisorionuks. Nüüd loodab Johannes Kert, et saab riigikaitse ülesehitamisele kodu arvelt kulutatud aja korvata ja tütardega rohkem koos olla. "Aasta Ameerikas õppimist mõjus neile, praegu peavad nad taas siia koolisüsteemi sulanduma. Eks ma proovin neid nii palju kui võimalik toetada."
Johannes Kert nendib, et perearsti ametit pidav abikaasa Laine ja tütred muretsevad ehk isegi rohkem kui ta ise. "Meie kodus pole midagi muutunud," lausub ta rahulolevalt.
Maandab pingeid jahti pidades või autoga sõites
Johannes Kert on väitnud, et kui ta üldse midagi tarka on välja mõelnud, siis on see juhtunud öösel 4 ja hommikul 8 vahel. Siis on ta üksi ja saab rahulikult mõelda. Üsna paljudele probleemidele ongi ta öösel lahenduse leidnud ja mõtted kohe paberile või arvutisse kribinud.
"Ma ei vajagi palju und – mitte üle kuue tunni. Minu kriitiline kellaaeg on üheteistkümnest õhtul kella kaheni öösel – siis ma lihtsalt pean magama. Aga kolmest öösel võib juba tööle tulla küll," on Johannes Kert arvanud.
Kui Johannes Kerti tabavad suured ja keerulised probleemid, eelistab ta istuda autosse ja sõita mööda Eestimaad, et end koguda. "Autosõit on rahustav," teab ta. Kerdile on ette heidetud otsustavatel hetkedel ära kadumist ja aktuaalsete probleemidega mitte tegelemist.
Samuti aitab tal mõtteid koondada maakaardi silmitsemine. Laotab maailmakaardi laiali ja istub laua taha ning mõtleb.
Aga et probleeme ajutiselt unustada ja kergemalt hingata, läheb Johannes Kert sõpradega metsa jahile. Kuigi kirglikuks jahimeheks ta end ei pea. Jahipidamine on Kerdi arvates rohkem seltskondlik üritus. "Ma pole loomade peale vihane. See on üks võimalus 40aastasel meesterahval end vormis hoida. Pealegi on see ühele kindralile hea sõdurikool. Ja metsas ei tule iial meelde kogu see jama ja probleemid." Enne Ameerikasse minekut lasi Johannes Kert ühel jahil kaks metssiga korraga. "See on pisike jahisaavutus," tõdeb ta särades.
Peab end romantikuks
Enne mundri kandmise kasuks otsustamist töötas Johannes Kert Tartu Loodusmajas fotograafina, pildistas pulmi ja juhendas lapsi. Enam ta end fotograafina ette ei kujuta. Ta on kindel, et avaliku elu tegelasena ei suuda ta enam nii vabalt käituda nagu fotograafile vajalik. "Kui ma ikka laua all roomama peaksin, siis teeksid ju teised fotograafid minust pilti..."
Johannes Kert on õppinud muusikakoolis, mängib flööti ja pinistab kitarri. Kuulata eelistab eesti muusikat, näiteks Jäääärt, mille eestvedajaks on hea sõber InBoil, ja Valgret. Meelsasti kuulab ka Paganinit ja Vivaldit. Paar nädalat tagasi kuulas autos t?ello- ja klaverikontserti. Õige meeleoluga sobivat ka Metallica. Räägitakse, et Kert on ühel Jääääre kontserdil transamees olnud – ja siis oli ta juba kaitseliidu ülem.
Johannes Kert arvab, et on liialt romantiline. "Jah, see viga mul on. Aga õnneks aina vähem. Maailmas romantikaga läbi ei löö. Liblikavõrk õlal lillelt lillele hüpata oleks küll tore, aga see ei sobi sõjaväelasele. Need, kes ei kiirusta, ei jõua kuhugi."
Johannes Kert on isegi tunnistanud, et tema karjäär on olnud liialt kiire. Ta arvab, et kolme-viie aasta pärast oleks ta niikuinii Kaitseväest lahkunud. Enne seda oleks ta tahtnud Kaitseväe juhina käivitada reservarmee süsteemi. "Kaitseväe juhataja ametikoht on sõjaväelise karjääri loogiline lõpp," teab ta.
Riigikaitse kui sport
"Ma pole kunagi tahtnud sõjaväelaseks saada," tunnistab ta. "Nii on lihtsalt välja kukkunud. Nõukogudeajal kutsuti tegevteenistusse. Hiljem kutsusid sõbrad kaitseliitu. Arvasin, et kui meil on oma riik, siis olen võlgu omariikluse ees. Kui mind Tallinnasse kutsuti, andsin nõusoleku vaid üheks aastaks. Minu karjäär on olnud juhuste kokkulangemine ja riigipoliitika. Ega ma polnud Kaitseväe juhatajaks küps. Töö käigus proovisin õppida nii palju kui võimalik: käia kursustel Soomes ja USAs. Kui mind kord juba kindraliks oli ülendatud, tahtsin selle auastme kõrgusel olla."
Endine Kaitseväe juhataja tunnistab naeratades, et suhtus riigikaitse ülesehitamisse kui sporti. "Kas saame riigi ülesehitamisega hakkama või ei saa hakkama. See oli omaette jonn ja kangekaelsus. Tegin, mis suutsin," räägib Kert ja on tunda, et tegelikult on ta enesega rahul.
Kui Johannes Kert sõjaväelase karjääri kasuks otsustas, siis osa sõpru proovis talle aru pähe panna. Neile tundus hirmuäratav mõte, et peab hommikul kella pealt ärkama ja hambaid pesema, ise enda riideid triikima jne. Sellega harjus Kert kiiresti ära.
Nüüd tunneb ta vabanemist ja mõistab, mis nauding on olla tavaline inimene. "Ma ei pea enam vastutama teiste tegude eest. Vastutan vaid enda lolluste eest. Ma saan vabalt hingata. Võin vabalt oma aega planeerida, sõpradega jahile minna jne," räägib varem iga paari kuu tagant mobiilinumbrit vahetama sunnitud Johannes Kert. Nüüd ei tee ta oma numbrist saladust.
Aastaid vaid sõjaväelase mundrit kandnud Johannes Kert väidab, et ei tunne mundri järgi mingit igatsust. "Õnneks oli mul Ameerikas piisavalt aega oma garderoobi täiendamiseks," lausub ta rahulolevalt.
Miks Johannes Kert tagandati?
Johannes Kerdi Eesti Kaitseväe juhataja ametikohalt tagandamise põhjusteks on välja toodud, et Kerdi nägemus kaitseväe arengutest ja liikumisest NATO suunal ei lange kokku kaitseminister Jüri Luige ja president Meriga. Teise põhjusena nimetatakse, et Kert on liiga isepäine ega allu poliitikute survele.
Kerdile on ette heidetud ebapiisavat haridust kaitseväe juhtimiseks. Samuti ka seda, et ta mõtleb ja otsustab aeglaselt. "Iseõppija nagu olin, tahtsin nii paljude asjatundjatega kui vähegi võimalik konsulteerida ja see võttis aega," tunnistab ta.
Riigikaitse ülesehitamisel peetakse Johannes Kerdi teeneteks legendaarse Kuperjanovi pataljoni taastamist, algelise korra loomist Kaitseliidus – 1993. aasta hakul Kaitseliidu ülema ametisse astunud Johannes Kert sai eelkäijalt päranduseks organisatsiooni, kus lokkas kuritegevus ja omavoli. 1993–94 viis Kert läbi suurpuhastuse ning heitis Kaitseliidust välja kolm tuhat meest.
Omal soovil on Johannes Kert kaks korda soovinud tagasi astuda – 1997. aastal 14 rahuvalvaja surmaga lõppenud Kurkse tragöödia tõttu ja kaks aastat tagasi Kaitseväe eriüksuse SOG juhi Indrek Holmi osalemise tõttu relvastatud röövis.
Petseris sündinud, Võrus kasvanud Johannes Kerdil on taskus Tartu ülikoolist saadud kehakultuuri treener-pedagoogi paberid. Samuti on ta lõpetanud Harkovi kõrgema tankiväekooli. 1994. aastal õppis ta Marshalli Keskuses Saksamaal strateegia planeerimist ja riigikaitse majandust. 1998–99 läbis ta Soomes kindralstaabi kursused, 1999–2000 õppis USA armee kõrgemas õppeasutuses juhtimisstrateegiat.
Heili Sibrits
