Johannes Kert: näen vajadust tankide ja lennuvahendite järele
Näinud teid kaitsejõududest lahkumas, tundub mulle, et hakkab tekkima aegrida: Eesti ei leia oma vähestele kõrgematele kaitseväelastele rakendust. Praegu on “maa ja taeva vahel” ka brigaadikindral Alar Laneman. Õpingud on tal lõppenud, uut ametit pole. Kas Eestil on liiga palju kindraleid?
See, et mina olen reservi läinud ja kindral Lanemani küsimus alles otsustamisel, on ajaline kokkulangevus, mitte niivõrd tendents. Siin on ka tegemist Eesti iseseisvuse taastamise aja järgse loogikaga, kus teatud inimesi, kes said ühe või teise asjaga hakkama, edutati kiiremini edasi, kui oleks pidanud. Me saime liiga noorena auastmelt liiga vanaks. Kaitseväe juhataja peab olema vaieldamatult kõige kõrgemas auastmes tegevteenistuses ohvitser. Eesmärk välistada sellist disharmooniat on osa minu otsusest reservi minna. Kuid põhiline on see, et mul on ring täis. Kaitseväes olevad ametikohad, kuhu ma kvalifitseerun, on mul kõik proovitud ja vahepeal on esile kerkinud hulk süsteemse ja tänapäevase ettevalmistusega ohvitsere, kes võivad millalgi ka kindrali auastmesse kerkida.
Kui te vaatate NATO viimase aja arengut, siis kas allianss erineb väga sellest, kuhu te läksite?
Jah, NATO on pidevas muutumises, kohaneb pidevalt uute olukordadega, kuid tema põhimõtted ei ole muutunud.
NATO-s on esinenud mitmeid miniskandaale. Ühe liikmesriigi kaitseminister osutas äsja, et teatud liitlaste ettevalmistus pole Afganistani olukorraga toimetulekuks piisavalt hea. Kuidas sellega tegelikult on, milline on nende sõjaline ettevalmistus?
NATO-liitlaste sõjaline ettevalmistus on kaugelt parem Afganistanis kohatava vastase ettevalmistusest. Mis puudutab kellegi arvamusi, siis ükski organisatsioon, kus ei vaielda, ei ole terve organisatsioon.
NATO-s on vaieldud 1949. aastast saadik ja ka kadu on talle ennustatud 1950. aastatest. Perekonnas ju ka vaieldakse ja kõik on korras, kuni tüli ei lähe tänavale. Varssavi pakt erines just selle poolest, et seal ei vaieldud. Seal kehtis diktaat. Nüüdseks on Varssavi pakt ajalugu, aga NATO elab edasi.
Võimalus oma seisukoht välja pakkuda muudab alliansi veetlevaks ja on pigem NATO tugevus. Samas on NATO-s ka küllalt palju streamliner’eid (kaasajooksikuid – P. S.), kes lähevad pikemalt mõtlemata ühe või teise poliitikaga kaasa, kiidavad ambitsioonid pikemata heaks. Kui aga realiseerimisaeg on käes, siis selgub, et ikkagi raha ei jätku. Allianss on juurde võtnud uusi ambitsioone, kuid mõne üksiku erandiga ei ole kaitsekulutused suurenenud. On võimalik ka vägede arvu ja võimekust veelgi vähendada, suunata sealt vabanev raha otse operatsioonide rahastamiseks, aga iseküsimus on, kas see on mõistlik.
Minu ootus oleks, et NATO sõja-väelased õpiksid lisama operatsiooniplaanidele nn hinnalipiku, et anda poliitilistele otsustajatele võimalus oma ambitsioone täpsemalt kaaluda ja ressurssidega võrrelda. Siin on veel palju teha. Teine, mis viiks NATO-t efektiivsuse teel edasi, oleks mõistmine, et operatsioonide ühisrahastamine on kriitilise tähtsusega. Praegu veetakse väed kohale riikide enda vahenditega. Kohalevedu, sidesüsteemid ja palju muud võiks olla rahastatud ühisest kassast.
Meie jaoks on üks koostöö väljendusi osalus Afganistanis. Hiljuti põhjustas õhuvärinaid plaan saata miinipildujarühm Afganistani meie kontingenti toetama. Oli seda vaja?
Oli, seda on olnud vaja juba varem. Võib-olla suvel oleksid jäänud meie inimesed hukkumata, kui esimesele raketile oleksid miinipildujad vastanud oma tulega ja vastase raketipositsiooni maha surunud. Praegu olevad relvad sinna ei ulatuks ega võimalda ka tabada vastast kinnistel positsioonidel. Miinipilduja kõike seda võimaldaks.
Tehnilisi küsimusi on ju kerkinud esile mujalgi avalikes debattides – et Eesti võiks muretseda tanke, õhuturbe jaoks lennukeid jne. Mida oleks meil kiiremini tarvis?
Eesti vajab kaitseks kõikehõlmavat ja ohupildile adekvaatselt vastavat kaitsepotentsiaali, mis võtab arvesse NATO ja Euroopa Liidu liikmesust. Moodsate kaitsejõudude loomiseks on meil vaja kõige mitmekülgsemat varustust, eelkõige eesmärgiga treenida meie inimesed kõrgetasemelisteks spetsialistideks, andes neile ühes moodsa varustusega ka usu kaitseväe võimetesse. Tähtis on eelkõige, et olemas on hästi treenitud ja kõrgelt motiveeritud inimesed. Väidan, et ükskõik millise varustuse suuremas koguses muretsemine on hea tahtmise juures kuude küsimus, kui seda on ainult kellelegi kätte anda. Inimeste treenimine ja motiveerimine on aga aastate ja aastakümnete küsimus. Ma näen vajadust tankide, samuti lennuvahendite järele. Ka välismissioonidel tuleb meil osata teha koostööd liitlaste raskerelvastusega. Sisuliselt on meil vaja, et oleks kas või esialgu täielik treeningukomplekt relvaliikidevahelise koostöö treenimiseks, rääkimata siis väeliikidevaheliste nn ühendoperatsioonide treenimisest. Kasutades innukalt ühendväeliikide (joint force) retoorikat olukorras, kus need tegelikult puuduvad, muudame end vaid naeruväärseks.
Meie siin jälgime ennekõike Venemaad. Kui palju teda Brüsselist jälgitakse või on põhiprobleemiks ikkagi turbaniga radikaal islamimaadest?
Kahtlemata on Venemaa tekitanud oma käitumisega huvi. Tavapärase sõjategevuse puhkemist NATO-liitlaste ja Venemaa vahel ei peeta praegu tõenäoseks. Venemaa on katsunud haarata teatud diplomaatilist initsiatiivi ja kasutab selleks oma maavarasid, eriti energeetika vallas. Väidan, et pealtnäha provokatiivse iseloomuga lendudel ja raketikatsetustel on pigem sisepoliitiline sõnum. Arvan, et president Putin, kellel on adekvaatne pilt Venemaa tegelikkusest, tahab venelasi emotsionaalselt konsolideerida, peatamaks alkoholismi ja narkomaania soodustatud moraalset allakäiku ning rahvaarvu drastilist vähenemist. Läbi inimkonna ajaloo on kasutatud vaenlase kuju maalimist oma elanikkonna konsolideerimiseks, ka tegeliku vaenlase puudumisel.
See tähendab siis, et meil ei tarvitseks Venemaa musklipaisutustele ülearu palju tähelepanu pöörata?
Meie peame kogu aeg väga täpselt jälgima, mis meie lähikonnas toimub. Laiskus selles valdkonnas oleks ennasthävitav. Aga me ei peaks langema ka paranoiasse ja russofoobiasse.
Kas Eesti teeb praegu piisavalt palju selleks, et olla vajadusel valmis ja võimeline kriisidele adekvaatselt reageerima?
Väidan, et siin on veel mõndagi teha. Mõnikord ollakse kinni ka vanas mõttemallis. Eestis teinekord ei osata tunnetada end NATO kui terviku osana. Siia tulles jääb mulje, et Eesti on NATO-ga kahepoolsetes suhetes, mitte osa tervikust. Kui me vaatleme end NATO terviku kontekstis, siis näeme ka, et saatan ei olegi nii karvane.
Traditsioonilises mõttes ei ole Eesti kuigi tugev, aga kas küberkaitsest, millega viimati on päris palju tegeldud, võib reaalselt saada meie nišivõime?
Esimene küsimus on, kas Eestil on midagi, mida anda NATO-le küberkaitse tõhustamiseks. Ma arvan, et on. Tahte korral saame olla suured kui mitte arvult, siis vaimult. NATO küberkaitse alased dokumendid põhinevad osalt tekstidel, mis on välja töötatud Eestis. NATO küberkaitse oivakeskus tegutseb Eestis juba reaalselt.
Kuidas te üldse hindate Eesti riigikaitse arengut, kas me läheme õiges suunas?
Areng on olnud pisut heitlik, kuigi siin pole midagi traagilist. Kõik teed viivad Rooma, üks lühemalt, teine pikemalt, ainult me ei jõua sinna kunagi, kui iga natukese aja pärast alustame teed algusest, sest ei usalda iseennast. Ennekõike on küsimus poliitilises kultuuris, mis on seda heitlikkust põhjustanud. Küsimus on selles, kas riigikaitse küsimuste arutamisele kaasatakse järjekindlalt ka sõjaväeline ekspertiis nagu arenenud lääneriikides tavaks. Olen veel tähele pannud, et nendele probleemidele, millele reservi läinud kolonelleitnant Leo Kunnas oma artiklites on tähelepanu juhtinud, pole eriti keegi vastanud. Kas tegemist on mõttelaiskusega, oskamatusega või millegi muuga? Või ta ei vääri vastust? Üks riigikaitse probleeme on kindlasti tsiviliseeritud diskussiooni puudumine ühiskonnas just nagu “vaikival ajastul”. Tõenäoline on ja eelnevast järeldub, et uskumatult vähestel on kujunenud riigikaitse tervikust välja kõikehõlmav pilt, mis konkureeriks Leo Kunnase omaga või täiendaks seda.
Leo Kunnas on osutanud veel, et NATO-l pole ikka veel operatiivplaani Baltimaade kaitseks. Miks?
Kuni president Putini kuulsa Müncheni kõneni valitses enamiku lääneriikide hulgas arusaam, et Venemaaga arenevad asjad konstruktiivselt, ja selles olukorras kardeti Venemaad kaitseplaanidega provotseerida. Nüüdseks on olukord muidugi muutunud. Kuid tulen tagasi intervjuu alguses öeldu juurde. NATO on pidevas muutumises ja kohaneb uute olukordadega. NATO põhi-mõtted ei muutu.
