Ehkki John Thaw on viimase 36 aasta jooksul teinud kaasa ligi neljakümnes telesarjas või kinofilmis, on ta oma eraelu ja tööalased kolleegidevahelised suhted püüdnud rangelt lahus hoida. Näitleja on isegi tunnistanud, et pole triviaalses vestluskunstis kuigi tugev. Samas on tal juba paarkümmend aastat olnud kindel abivägi (autojuht ja paar kostümeerijat), kes saadavad teda kõikjal ning kellega John Thaw vahel ka üldisemat juttu armastab ajada.

John Thaw on sündinud

2. jaanuaril 1942 Manchesteris. Kui poiss oli seitsmeaastane, hülgas ema perekonna ning John jäi koos noorema venna Raymondiga pidevalt sõidus viibiva koormaautojuhist isa Jacki hoole alla. Seega õppis ta juba varakult enese eest hoolt kandma. Kord 15aastaselt koolibussile kiirustades murtud jalaluu sunnib näitlejat veel nüüdki kergelt lonkama.

Ducie Technical High Schoolis õppides ja oma toonaselt draamaõpetajalt julgustust saades otsustas John Thaw näitlejaks õppida. 16aastaselt õnnestus noorukil pääseda Londoni Kuninglikku teatriakadeemiasse RADA. Õpinguaega langes ka tema esimene filmiroll: Bosworthi kõrvalosa rezhissöör Tony Richardsoni draamas "Pikamaajooksja üksildus" (1962). Paar aastat hiljem, olles äsja RADA lõpetanud, äratas John Thaw esmakordselt kriitikute tähelepanu seersant John Mannina politseisarjas "Redcap" (1964-66), kus tema partneriks oli sellal veel suhteliselt tundmatu Diana Rigg.

1969. a, olles just lahutanud oma esimese abielu Sally Alexanderiga, pakuti John Thaw’le võimalust mängida üht peaosa komöödianäidendis "So What About Love". Samasse aega langes tutvumine näitlejanna Sheila Hancockiga. Neli aastat hiljem, kui Sheila oli jõudnud juba mõnda aega lesepõlve pidada, nad abiellusid. Praeguseni Lõuna-Inglismaal elaval näitlejapaaril on kolm tütart, kellest vähemalt üks (Melanie) on vanemate ameti jätkaja.

1970. aastate keskpaigast alates on John Thaw vähehaaval kujunenud tõsiseltvõetavaks telenäitlejaks. Kõigepealt oli ta endine varas Stanley kaheksajaolises situatsioonikomöödias "Thick as Thieves" (LWT 1974), kelle vana kamraad (Bob Hoskins) avastab vabadusse pääsedes, et semu elab kokku tema naisega. Samal aastal järgnes populaarne politseisari "Regan". Detektiivinspektor Jack Reganit kehastas John Thaw ka seriaalis "The Sweeney" (Thames TV 1975-76).

Järgnes viie-kuueaastane periood, kus näitlejat võidi lisaks telele näha võrdlemisi tihti ka teatrilavadel. John Thaw’ tõenäoliselt tuntumaiks teatritöödeks on West Endis etendunud Tom Stoppardi "Öö ja päev" (koos Diana Riggiga) ning nimiosa Royal National Theatre’i etenduses "Seersant Musgrave’i tants". Filmirollidest vääriks eraldi märkimist sadistlik ülekuulaja Richard Attenborough' apartheiditeemalises draamas "Hüüd vabadusele" (1987).

Kindlasti seostub John Thaw eeskätt nimiosaga Colin Dexteri bestsellerite järgi vändatud kriminaalsarjas "Inspector Morse" (Central TV 1987-92), kus intelligentne ja mõnevõrra küüniline peainspektor Endeavour Morse suutis koos oma abilise seersant Lewisega (Kevin Whately) lahendada kuitahes keerulise, peamiselt Oxfordi lähemas ümbruses aset leidnud mõrvajuhtumi. Peaaegu sama tuntud on ka tema kehastatud sõnaosav vandeadvokaat James Kavanagh kohtusarjas "Kavanagh QC" (ITV 1994-99), mille uusimaid jagusid Yle TV1 kevadel näitas.

Ka John Thaw’ lähiminevik on olnud võrdlemisi töine: lisaks kirjanik Peter Mayle’ile neljaosalises lühisarjas "Aasta Provence’is" (1994) ja Tom Oakleyle draamas "Head ööd, mr Tom" (1998) on tema filmograafiasse kahe viimase aastaga lisandunud veel kolm tähelepanuväärset saavutust.

Lühisarjas "Plastiline mees" (The Plastic Man, 1999) kehastab ta plastilistele näooperatsioonidele spetsialiseerunud dr Joe MacConnelli, kellel on olemas nii naine (Sorcha Cusack) kui armuke (Frances Barber). Jõulises kaheosalises spioonidraamas "Ootamise aeg" (The Waiting Time, 1999) seikleb ta (koos Zara Turneriga) Ida-Saksa julgeolekupolitsei Stasi mängumaal.

Tänavu märtsi lõpus aga jõudis teleekraanidele neljaosaline draama "Monsignor Renard". John Thaw kehastab rooma-katoliku preestrit Augustin Renard'i, esimese ilmasõja sangarit, kes naaseb pärast 20aastast eemalolekut sünnilinna – umbkaudu samal ajal, kui algas Saksa okupatsioon.

Aare Ermel