José González ei tunne kihku olla cool
Biokeemia kraadiga José Gonzálese DNA-d on mõjutanud nii nueva trova legendi Silvio Rodrigueze plaadid, klassikalise kitarrimängu õpingud; hardcore-punk ja post-rock; inimõigused ja moraalidilemmad. Ja kuigi avalikku teadvusse sisenes ta šikilt turustatud Sony kampaania tuules (tema kaverit Rootsi bändi The Knife loost kasutati Sony Bravia reklaamis), tunnistab ta, et pole kunagi üritanud olla cool. Ta ei seosta end otseselt ühegi skenega ja on kaverdanud nii Joy Divisioni, Bruce Springsteeni kui ka Kylie Minogue’i hitte.
Mullune album “In Our Nature”, mille promotuuri raames Gonzáles meilegi maabub, on aga pikitud mehe enda lugudest, mis on ühtaegu õrnad ja vihased, armsad ja pretensioonikad, intiimsed ja eepilised.
Eesti Päevalehe kõne tabas José'd 22. aprilli pärastlõnal Viinis, ühes „In Our Nature“ menuka tuuri sadadest linnadest. Küsimuse peale, kas tal pärast USA seljatamist ja Kesk-Euroopa alistamist pole tulnud ketserlikku mõtet Baltimaadest üle hüpata ja otse koju Göteburgi põrutada, tunnistab José, et ta pole mingi superstaar ja soovib siiralt veel nii mõndagi uut paika väisata: "Muidugi igatsen Rootsi kevadesse, aga õnneks saan mais kuu aega kodus vedeleda, nii et pean vastu," tunnistab ta. "Ja õigupoolest on kogu tuur hästi meeldiv olnud – pärast iga kontserti veereme bussiga uude linna või uude riiki ja seirame rahulikult sealset eluolu. Üllatun igal kontserdil ikka ja jälle, et inimesed on viitsinud mu uut plaati kuulata ja teavad selle lugusid peast."
Rõõm kuulda. Pühapäeviti (Goz
áleze Eesti kontsert toimub pühapäeval, 27. aprillil) pole midagi paremat akustilise indi-maagia kaudu saabuvat lunastusest. Aga kas sa ise end üldse mingi skenega seostad – olgu selleks siis Rootsi indi, globaalne folkpopp või mis iganes?
Ei tunne ma end ühegi skene pärisosana. Ma olen ju päris vana ka juba – 29-aastaselt pole enam kihku iga hinna eest cool olla ja kusagile kuuluda.
Nueva trova ja hardcore punk liikumised on sind ju ometi mõjutanud ja kaasa haaranud. Kuidas üks mees need polaarsed vastandid tervikuks seob? On see mingi salapärane biokeemiline eksperiment, mida sa muusikuks maskeerunult läbi viid?
Hehe, eks minulgi on iidoleid olnud. Lapsepõlv möödus Sergio Rodrigueze plaatide saatel ja nii tema kitarrimängu kui ka romantilis-revolutsiooniliste sõnumite mõju kestab mus edasi. Aga juba siis, kui ma teismelisena aktiivsemalt muusikat tegema hakkasin, olin üsna erinevatest muusikastiilidest ja skendest sisse võetud. Mulle ei valmistanud mingit probleemi õppida päeval klassikalist kitarri ja oma esimeste laululoome-katsete kallal higistada. Õhtuti aga mängisin bassi hardcore punk bändis Back Against The Wall. Olime kõik kõvad Sick of It All ja Black Flagi fännid.Üheksakümnendate alul oli hardcore'i teine, metali mõjutustega laine Rootsis üsna tooniandev.
Samas käis hardcore'iga kaasas DIY (do it yourself) filosoofia, mille põhipointiks on iidolite eitamine, suurte plaadileiblite lepingute vältimine jne. Üritasime kõigest väest oma peaga mõelda ja mistahes trendidesse kriitiliselt suhtuda. Päevakorral olid inimõigused, loomade õigused, moraal ja eetika.
“Abram”, lugu sinu viimaselt albumilt, lahkab inimloomuse veidrusi ja kritiseerib väärkujutluste ja luulude võimu. Üht pettekujutelma küüsis inimest nimetatakse hullumeelseks, kui neid inimesi saab palju, siis ristitakse luul religiooniks?
Jah, just. See on see, millest ka Richard Dawkins oma teoses “The God Delusion” (minu laulu inspiratsiooniallikas) räägib. Üritasin selle looga luua omalaadse monoteistlikust religiooni allegooria. Lunaatik käib ringi, loob ja levitab müüte ning nõuab heast peast neile kuuletumist. Absurdne, eks ole. Aga see pole õõvastav sotsiaalkriitika. Lihtsalt väike pila.
Uuel albumil oled kasvanud omanäoliseks lauljaks-lauljakirjutajaks, aga su 2003. aasta album “Veneer” rabas eeskätt lummavate kaveritega. Milline on hea kaver?
Kõik oleneb kontekstist ja töötleja-kaverdaja ambitsioonist. Näiteks kontsertidel nauditakse tihtipeale pigem hetkeemotsiooni, mida ettekantav legendaarse loo kaver äratab, ega pöörata tähelepanu sellele, kas lauluga ka midagi ette on võetud. Kui mul endal tekib kihk midagi kaverdada ja plaadile panna, siis saab määravaks just see miski, mille ma ise loole lisan. Võtame näiteks Kylie Minogue’ „Hand on My Heart“ – lugu ise polnud mul mingi lemmik, küll aga meeldisid mulle selle sõnad. Kontrast originaali lihvitud töötluse ja diibi sõnumi vahel jäi mind kummitama, niisiis võtsin kätte ja väänasin sellest nii-öelda popi elemendi välja. Aga on muidugi selliseid lauljaid, kes oskavad mistahes loo lihtsalt n-ö maha lauldes uutesse kõrgustesse tõsta – näiteks Nina Simone või Chet Baker.
Kas pead end pigem revolutsiooniliseks lauljaks-laulukirjutajaks või kollektsionäär-melomaaniks, kes kogub mõjutusi ja laseb need läbi oma filtri?
Ma olen oma juurtest ja mõjutajatest teadlik. See, kuidas ma mängin ja laulan, on kas teadlikult või alateadlikult mõjutatud kõigest, mida ma elu jooksul kuulanud olen. Aga ise püüan kõigest väest luua muusikat, mida ma pole veel kuulnud. Õpin uusi kitarrimängutehnikaid, loon lugusid, mille elemendid on küll tuttavlikud, ent nende kombinatsioon unikaalne.
Okei, kas ma tohin sind biokeemilise folkpopi ainuesindajaks tituleerida?
Aga palun. Ma tean nii mõndagi molekulide omavahelistest suhetest ja kokkuvõttes on ka muusikaline alkeemia teatud molekulide kombinatsiooni tulem.
Millal on oodata uut albumi?
Võtan pärast tuuri aja maha ja üritan uut muusikat kirjutada ning purki panna – kas omaette või koos oma bändi Junipiga, eks näis. Aga kindlasti vabana piitsutavatest tähtaegadest ja painavalt ambitsioonikatest sihtidest.
Näeme siis down the line, José! (Singel Gonzáleze albumilt “In Our Nature”, mille psühhedeelses videos näeb kummalist Sigameest jalgrattal hämarasse tundmatusse sõitmas.)
Down the line!
José González esineb Tallinnas klubis Hollywood pühapäeval, 27. aprillil kell 19.
