Jõulud soojapuhuri ja mandariinidega!

Jah, näe, jõulud jälle käes! Jeesuke juba 2000 aastane! Vaat see on vanus! Ma mäletan, kui mina sündisin, oli ta alles 1908. Koos oleme vananenud ja tänasesse päeva jõudnud.

Eesti on nüüd juba oma kümme aastat olnud jälle vaba nagu linnuke oksal, ning mis samuti tähtis – ka inimeste eluolu on paranenud. Mäletan hästi esimesi jõule pärast taasiseseisvumist. Siis oli rahvas väga vaene, sest põgenevad tiblad viisid endaga kaasa kõik, mida kanda jaksasid. Poeletid olid nii tühjad nagu oleks maailm alles loomata, üksnes jumala vari oli lehvimas poeriiulite peal, muud mitte midagi. Jõulupuu otsa polnud riputada midagi peale mere äärest korjatud kirjute kivide, küünalde asemel põletati rulli keeratud ajalehti. Ainsateks jõulukinkideks olid Savisaare trükitud talongid. Mäletan, et sain naabrilt ühed lambipirni talongid ja kinkisin talle vastu tuletikutalongid. Käisin ka Arnold Rüütli perele jõuluvana tegemas, ning mäletan hästi, kuidas Arnold rõõmustas, kui ulatasin talle veel vene ajast säilinud siidpaberisse pakitud viinatalongi ja tema naine Ingrid sai tervelt kaks jahutalongi! No Rüütlite pere oli tolle aja kohta väga jõukas! Lastele näiteks oli päkapikk terve detsembrikuu toonud susside sisse soki- ja suhkrutalonge! Ega nende talongide eest mitte midagi osta muidugi ei saanud, aga vähemalt oli olemas luba – et kui tulevad sokid müügile, siis kohe saab! Paljudel polnud ju sedagi... Jaa, me olime küll vabad, kuid väga vaesed.

Nüüd on aga inimesed kosunud ja jõuluvana kott muutub iga aastaga ikka raskemaks! Nägin eile Hannes Tamjärve, kes väljus poest, naerul nägu ees.

“Vaata, mis mina ostsin!” rääkis ta rõõmsalt. “Soojapuhuri! 300 krooni maksis küll, aga ma võtsin ikka ära! Olen sellest juba palju aastaid unistanud, aga ei saanud endale ikka lubada teist, kole kallis tundus! Aga noh, jumal tänatud, viimastel aastatel on elu päris hästi läinud, kui ma Hansapangas töötasin, õnnestus veidi raha kõrvale panna ja nüüd koolipapana saan ka ausa töö eest ausat palka – mõtlesin, et mis ma ikka sest rahast kogun, võtan parem jõule vastu soojas toas!”

Kiitsin Hannest kena ostu puhul ja manitsesin, et sa siiski pillajaks ei muutuks, sest aastad pole vennad ja mustadeks päevadeks tuleb ka üht-teist hoida. Siis nägin Hans H. Luike. Tema tuli turult.

“Vaata, Ivan!” kõneles Luik ja käskis mul kotisuust sisse kiigata. Oi, seal oli oma poole kilo jagu mandariine ja väike ananass!

“Mõtlesin, et mekin natuke neid võõramaa vilju!” muheles Hans. “Eks nad kallid ole, eriti see ananass, aga eks vahel tuleb endale ka maiust lubada. Ma sain jõulupreemiat ja... Nüüd lähen poodi ja ostan kilo viinereid kah!”

Oleksin võinud ju muidugi öelda, et õun on ka hea maitsega ja palju odavam pealegi, aga milleks? Nii tore, kui inimestel hästi läheb ja nad endale pühade ajal midagi suupärast lubada saavad. Häid jõule teile, kallid eestlased!