Lätlane loeb kuuseehteid, ukrainlane sööb putru

Lätis elav pensionäridest abielupaar, ukrainlane Viktor ja liivlane Liidi Sokurenko peavad oma peres jõule vastavalt kultuurile, segades nii läti kui ka ukraina kombeid.

Ennekõike peetakse jõule ikka perega koos, ja tähtsamad on need siis, kui ka väikesed lapsed kohal. Lastele on ju jõuluvana ja kingitused tähtsad, see omakorda loob ka meeleolu ja jõulutunde tervesse majja. Jõulukingid toob lastele jõuluvana või päkapikk, ja uskumuste kohaselt majaseina pragudest, räägib Liidi.

Jõukust ja rikkust pidavat läti rahvakultuuris paljastama pühadeks koju toodav jõulukuusk. “Mida rohkem ehteid, seda jõukam pere. Kui aasta lõpuks saab kuusele juba ühe jõulumuna rohkem riputada, näitab see, et mööduv aasta oli edukas ja eelmisest jõukam,” tutvustab Läti kombeid Liidi. Kuusk tuuakse tuppa 30. detsembril, jõuluvana oodatakse aasta esimesel päeval. Ametlikud jõulupühad algavad Liidi peres 5. jaanuarist.

Erinevalt meie jõulupühade traditsioonidest lõunanaabrid kirikut ja surnuaeda “kohustuslikult” külasta. “Meil pole see üldse tavaks,” tunnistab Liidi.

Traditsioonilised jõuluroad ei erine palju meie omadest. Lauale pannakse ikka paremat pidusööki, liha, kala, olenevalt võimalustest. Rikkalikumalt süüakse aastavahetusel, jõuludeks nii uhket mitmekäigulist pidulauda ei kaeta.

Üldse on viimasel ajal jõuludest aina vähem välja tehtud, arvab Liidi. “Tundub, et noortele ei lähe see üldse enam korda. Poeg on tööl, tütar sõidab üldse perega soojale maale puhkama. Hääbuma hakkab see vana pere-kodu jõulutraditsioon,” nendib Liidi.

Liidi abikaasa Viktor traditsioonide hääbumises nii kindel pole ning meenutab heldimusega oma kodukandi, Ukraina jõulutraditsioone, just peolaual pakutavat. Sealsed tavapärased jõulud mööduvad hoopis “saledamalt” kui meil. Tüüpiline jõulupraad ukraina peres on kuivatatud õuntega, lisaks kruubipuder, mida serveeritakse kisselliga. “Peale juuakse puskarit ehk kohalikku isetehtud viina,” naerab Viktor. “Jõulud on rohkem vaikne perepüha. Suurem söömine, pidutsemine ja pillerkaar käib ikka vana-aastaõhtul nagu Lätiski,” lisab Viktor.

Jõulupühi ukraina peres tähistatakse pärast aastavahetust, 7.–14. jaanuarini, mil tuuakse tuppa ka jõulukuusk ja jagatakse kingitusi.

Brasiillased kodus ei püsi

Lauro Cesar Lins on noor brasiillane, kes elab eestlanna Tuulikiga Lasnamäel, kuid varem elasid noored paar aastat Brasiilias.

Katoliku usku brasiillaste jaoks on jõulud ennekõike religioossed, mitte kommertslikud pühad. “Jõulud on rohkem rõõmupühad, ollakse lähedaste ja sõprade seltsis,” ütleb mees ja kaasa lisab, et eriti moes on jõulude ja aastavahetuse vahel abielluda. Pühi peetakse päikselises Brasiilias nagu meilgi, 24.–26. detsembrini.

Jõuluvana Brasiilias majast majja ei käi. Lapsed saavad jõulumeest patsutada ja habemest sikutada kaubanduskeskustes, mis jõulude ajal eriti uhked ja dekoratiivsed. “Just tänavad ja kaubanduskeskused on jõuludel väga kenasti kaunistatud ja loovad jõulumeeleolu, mis paljudel kodust puudu jääb,” arvab Lauro.

Traditsiooniline jõulutoit brasiillase peres on ahjus küpsetatud kalkun, väiksemas peres kana. Sinna juurde veel näiteks riis, värsked ja kuivatatud puuviljad. Kindlat jõulujooki pole.

Et brasiillased ei suuda pikalt koduseinte vahel püsida, minnakse tugeva pühadesöögi järel tänavaile – naabreid, tuttavaid ja niisama möödujaid saabunud pühade puhul tervitama.

24. või 25. detsembri hommikul ootavad kingitused kas voodi jalutsis või kuuse all. Surnuaeda jõulude ajal ei minda, kirikus käiakse tavaliselt esimese jõulupüha varahommikul.

Jõulukuusk Brasiilia kodudes on plastmassist või mõnest muust tehismaterjalist meisterdatud “jõulukäkerdis”. Jõukamatel uhkem ja juba päris kuuse moodi. “Naljakas on see, et ehkki brasiillastel pole ahjusid ega kaminaid, võib reklaamides ikkagi näha korstnast kaminasse prõntsatavat jõulumeest,” muigab Tuuliki.

Et noored peavad lugu kohaliku rahva ja riigi kommetest, siis peavad Tuuliki ja Lauro tänavu jõule eesti moodi – sealiha, hapukapsa ja verivorstiga ning ehtsa metsast toodud kuusega. “Laurole verivorst ei istu ja meie tehtud sealihapraad ka väga ei maitse, aga küll lepib. Praegu elame siin ja austame siinseid kombeid,” teatab perenaine.

Hollandlased saadavad kümneid postkaarte

Hollandlastele on jõulud umbes samasugune perega olemise ja omavalmistatud heade toitude söömise püha kui eestlastelgi. Maastrichtis elav Sander Spek (25) räägib, et jõuluõhtul on ta tavaliselt oma vanemate juures, vanasti oli tavaks ka kirikus käia, kuid nüüd enam mitte. Kirikud on jõulu ajal rahvast täis, tublisti rohkem kui muul ajal. Pärast kirikut süüakse leiba ja worstebroodjes’i. “See on leiva sisse keeratud vorst, mida hollandlased armastavad talviti süüa,” selgitab ta. Traditsiooniliselt juuakse selle juurde kuuma šokolaadi, Sanderi peres teed.

25.–26. detsembril on lauad rikkalikult kaetud koduste toitudega – kalkun, eripärane liha, kõiksugu muud erilised toidud. “Inimesed ostlevad palju ning pagariärid ja söögipoed koostavad pühadeks reserveerimislehti. Sinna saad nädal varem märkida asjad, mida tahad, ning päev-paar enne jõule lähed neile järele,” räägib Sander. “Nii on kindel, et saad oma ‘worstebroodje’, spetsiaalsed oad või kartulid. See on rohkem pidu liiga ohtraks söömiseks-joomiseks kui kristlik tähistamine. Väga dekadentlik,” nendib Sander.

Tuppa tuuakse kuusk ja ehitakse nagu meilgi, kuid kuuse alla pannakse nukud: Jeesuslaps sõimes, Maarja ja Joosep, karjused ning eemal kolm tarka kuningat, kes pole veel kohale jõudnud. Kirikute või jõuluturgude ees on see kõik elusuuruses püsti pandud, elusate eeslitega.

Pühade ajal on oluline koht ka televisioonil – seal näidatakse palju filme, “eriti juustuseid, näiteks “Üksinda kodus” või “Helisev muusika”,” on Sanderi sõnad. Telerist tulevadki filmid, jumalateenistused ja igasugu sõude jõulu-erid.

Tähtis koht on postkaartidel, mida iga hollandlane saadab sõpradele-sugulastele, kolleegidele, tuttavatele, klientidele – 50–100 tükki, arvab Sander. Hollandi Post annab välja ka erilise odavama jõulumargi kaartide saatmiseks. “Kaardid on väga kõva teema. Eriti kui päev enne pühi saad kaardi kelleltki, kellele “unustasid” ise saata. See on stress! Siis pead kiiresti kaardi vastu saatma, jõulueetika nõuab. Mõned nagu mina keelduvad kaartide saatmisest üldse, sest see on nii “haip” igal aastal,” räägib noor hollandlane.

Hollandlastel on jõulukinkide jagamine eriti keeruline. Sandri sõnul toob väikestele lastele kinke Sinterklaas 5. detsembril. Mees elab Hispaanias, lendab kohale läbi õhu ja abilisteks on tal sadu erksavärviliselt riietatud Zwarte Piet’e – eesti keeli Musti Peetreid, kes ongi mustanahalised. (Igal aastal leiavad mõned, et see on rassistlik ja kogu see komme tuleb ära keelata.) Sinterklaasi võib kohata kaubanduskeskustes ja jõulupidudel, kodudesse satub ta harvem – nagu meie jõuluvanagi, jätab ta sageli kingikoti lihtsalt ukse taha.

Kui aga selgeks saab, et Sinterklaasi taga pole Hispaaniast kohale lendavad hobused, vaid oma isiklikud vanemad, jäetakse see teema kõrvale ja tehakse sõpradele ise “üllatusi” või kolitakse kingiteemaga jõuluaega üle. Üllatus on spetsiaalne ja kindlasti omatehtud asi, mis konkreetse kingisaajaga seotud, näiteks tennisemängijale tehakse kingakarbist tenniseväljak või arvutihuvilisele kompuutrikujuline kast. Selle nimelise üllatuse sees on sageli kingitus, mis ei pea enam kestaga temaatiliselt seotud olema. “Vahel tuleb kingi kättesaamiseks üllatus ära lõhkuda,” muigab Sander. Üllatuse juurde kirjutatakse alati ka luuletus. Sanderi sõnul ei viitsi laisad inimesed üllatust teha ja ostavad lihtsalt kingi, millele siiski luuletus juurde kirjutatakse.

Ameeriklaste Santa Claus pole hollandlastele üldse oluline, seda teavad nad ainult välismaa filmidest ja Coca-Cola reklaamidest. “Jõulud Hollandis pole Santa, vaid perekond, Jeesuslaps ja muud sellised asjad,” sõnab Sander.

Soomes käiakse kirikus jõulutunnet ammutamas

Eestlaste põhjanaabrite juures on jõulud väga paljuski sarnased siinsetega. Janne Toivonen, 29-aastane tudeng, sõidab tavaliselt külla oma maal elavale vennale, sinna koguneb terve pere. Soomlased toovad tuppa jõulukuuse, enamasti raiutakse see kas loaga tuttava metsast (“Paljud varastavad,” torkab Janne) või turult. Mõnedel on muidugi mõista kunstkuused. Lisaks tavapärastele kaunistustele riputatakse Janne peres puu otsa eri riikide lipud.

Jõululaupäeval istutakse õhtusöögiks lauda kella viie-kuue ajal õhtul. “Vennal on viis last ja õhtusöök on ainuke asi, mida nad jaksavad enne kinkide jagamist oodata,” muheleb Janne. Jõululaua kesksel kohal on sink või kalkun, mida süüakse sinepiga. Lisaks traditsioonilised maksa-, kaalika- ja kartulivormiroog, karjalapraad (loomalihast), salatid, lõhe, libekala ja vürtsidega jõululeib. Aperitiiviks võetakse klaas jääkülma viina, toidu kõrvale tarvitatakse veini, õlut või kodukalja ja -õlut. Magustoiduks kohvi, konjakit, piparkooke ja ploomikohupiima. “Toitu on nii palju, et seda sööme teise jõulupühani välja, aga see on ka tagumine piir,” tunnistab Janne.

Kinke hakatakse jagama hiljemalt kella seitsme ajal õhtul. “Meil jagab kingid kätte jõuluvanaks riietunud naabrihärra, kellele pakid siis saabudes peidust kätte ulatatakse. Lapsed laulavad vanale pabinal jõululaule ja aitavad siis kingitusi jagada,” muigab Janne. Tavaliselt saab jõuluvana ka ise väikese kingi, enne kui järgmisse perre läheb – paljud askeldavad jõululaupäeval mitmes kodus jõuluvanana.

Soomeski on kombeks jõuludel kirikus käia, aga Janne pere käis pühakojas viimati viie aasta eest. “Paljudele on see traditsioon, kuigi jõuluaeg on aastas ainuke kord, kui kirikus käiakse. Seega usuga see nii väga seotud pole, pigem käiakse jõulutunnet ammutamas,” arvab Janne.

Kuigi jõulud on Soomes perega koosolemise püha, käivad noored esimese püha õhtul sõpradega baaris kohtumas.

Taani noored käivad pubirallil

Taanis on jõulud pere- ja söömispühad. “Nii kaua kui mäletan, oleme me jõuludeks kogunenud minu vanemate majja. Tavaliselt on inimesi kümmekond – vanemad, õde, vanavanemad, tädi ja onu ja nõbu,” meenutab Anders Berg (27). Tuppa tuuakse jõulupuu (tavaliselt kuusk või nulg) ning jõululaupäeval ehitakse see kaunistuste ja Taani lipukestega.

Kuigi söök on taanlastel kogu jõulude aja tähtsal kohal, on jõululaupäeva laud kõige toekam.”Sööme parti, seapraadi ja ema tehtud medister-vorsti. Tavaliselt süüakse jõululauas ainult parti ja põrsast, aga kuna emapoolses suguvõsas on traditsioon süüa vorsti, siis vaidluste vältimiseks valmistab ema kõiki kolme liharooga,” kirjeldab Anders. Liha kõrvale süüakse magusaid, pannil sulanud suhkru ja või seguga kaetud kartuleid ja punast magushaput kapsast. Magustoiduks on Ris a’lamande (riisipuding) kirsikastmega, kuhu sisse on peidetud üks terve mandel – kes selle leiab, saab kingituse. Pärast sööki tantsitakse jõulupuu ümber ja lauldakse jõululaule.

Kingid ilmuvad kuuse alla täitsa ise. “Meie peres jõuluvana ei tunta – lapsepõlves ta küll korra käis, aga isa oli unustanud pükse vahetada ja sain kohe pettusest aru. Paari aasta eest, kui mu õetütar alles väike oli, tegi isa uuesti katset, aga suur habe ehmatas tüdruku nii ära, et otsustasime loobuda,” naerab Anders. Kinkide jagamine on suur tegemine, sest neid on palju. Pärast on aga hea kohvi, kommide ja likööri seltsis vaadata, mida keegi sai.

Esimesel pühal läheb Andersi pere tema nõbu julefrokost’ile. “Seda tehakse enamikus taani majapidamistes,” selgitab Anders,”aga kuna julefrokost sisaldab suurt söömaaega – kolme sorti marineeritud heeringas, kotletid, vahukoore ja karriga kartulisalat, seapraad, kala, krevetid ja sink –, peetakse seda mõnel pool paar päeva hiljem.” Julefrokost’i kõrvale juuakse õlut ja snaps’i, mis on köhakommi maitsega kange alkohol.

“Meie pere jõulud on väga traditsioonilised, kui välja arvata rohke hasartmängude mängimine,” muigab Anders. Nimelt saab Bergide suguvõsa esimesel jõulupühal kokku sellekski, et mängida kaarte kuni õhtuni välja. Samamoodi kogunetakse veel paaril korral pärast jõule. Mängitakse raha peale ning kõik, mis kaotatakse, läheb kogumiskarpi. “Iga kahe-kolme aasta järel läheme perega puhkusereisile ning kulutame kaardilauas kaotatud raha söögile ja joogile,” selgitab Anders.

Mitte kõik traditsioonid ei pärine aga aastakümnete kauguselt. Andersi sõnul on viimasel ajal Taani noorte seas saanud kombeks esimese jõulupüha õhtul sõpradega pubirallile minna. “Sellest on saamas üks aasta suurimaid peoõhtuid ja tegelikult on täitsa lõbus. Minu jaoks on see hea võimalus lapsepõlvesõpru näha ja viia end kurssi sellega, kes on vahepeal abiellunud, minema kolinud või lapsi saanud,” räägib Anders, kes on pärit küll väikelinnast, aga elab nüüd Kopenhaagenis.