Jõulumemm toetab kolme Võrumaa poissi
Dokumentaalfilmi “Nelli ja Elmar” abil sai ühest täiesti tavalisest Rakvere pensionärist Jõu-lumemm, kes toetab teist aastat talle tundmatuid Võrumaa poisse.
11. juulil 1998 vaatas memm oma tavalises linnaääre puu-küttega korteris televiisorit. Kell hakkas kümme saama. Algas Enn Säde film “Nelli ja Elmar”.
VAHVAD ORELIVILED. Memm vaatas ekraanil astuvat postiljon Ellit, kes jalutas Võrumaa kuplite vahel läbi oma tavalise postiringi, külastas erineva elusaatusega inimesi.
Memm meenutas: “Viimases peres, kus postiljon käis, olid kolm poissi, justkui oreliviled. Toredad poisid, aga vanemad puha ilma tööta.”
Ja järsku tundis see täiesti tavaline Memm, et tahaks töötute vanemate poisse kuidagi toetada. Paraku aga polnud pensionärist Memmel raha. Ta kogus poolteist aastat kõhu kõrvalt, sai kokku kolm tuhat krooni. Iga poisi jaoks tuhat. Siis otsustaski hakata Jõulumemmeks ja seadis sammud Eesti Päevalehe Virumaa kontorisse. Oli saabumas aasta 2000.
SULETUD UKSED. Jõulumemm kolistas mitu päeva suletud kontoriukse taga. Jõhvis ja Tallinnas uitava ajakirjaniku telefoni tal polnud. Nii ootaski kõledas koridoris, kolm tuhat krooni pihus, kuni ajakirjanik tuli. Jõulumemm rääkis, et oleks vaja Lõuna-Eestist usaldusväärne inimene leida, kes kingi Võrumaa poistele ära viiks. Eesti Päevaleht korraldas asja ära. Foto õnnesse uppuvatest ja viiesajaseid pihus hoidvatest Võrumaa poistest ilmus aasta eest meie esiküljel.
Aasta möödudes oli Jõulumemm taas meie kontori ukse taga. Pihus ümbrik tuhande viiesaja krooniga, mis taas mõeldud talle täiesti tundmatutele Võrumaa poistele.
Taas sõidame Haanja kanti, Jaanimäe külla, et Andresele (12), Andrusele (10) ja Peetrile (6) kink kätte viia.
VILTUVAJUNUD MAJA. “Me oleme Eesti Päevalehest, mäletate?” küsime, kui tuttava viltuvajunud maja uksel poiste ema Mare Sikkat näeme. “Muidugi mäletame.” Poisid piiluvad ema selja tagant, aasta jooksul perre lisandunud kuuekuune arglik koerakutsikas kõige tagant vaikselt urisemas.
Aastaga pole Jaanimäel suurt midagi muutunud. Mare ütleb lohutavalt, et küllap elu aastatega natukene ikka paremaks läheb, hiljuti näiteks leidis ta vaesusest räsitud maakolkas väikse tööotsagi ning katsub nüüd peret saiaküpsetajana toita. Järjekordsest jõulukingist kuuldes puhkeb ema nutma ning poisid seisavad kohmetult, igaühel viiesajakroonine peos. Tuhat viissada krooni on sellele perele mitme kuu elamisraha.
RAHA PANGAS. “Meil on kõik eelmise aasta raha alles,” teatab Andres. “Mõtlesin, et kui kuhugi edasi õppima lähen, siis võib vaja minna.”
“Ei,” kohmavad nooremad vennad vaid vastuseks küsimusele, kas korrakski ei tekkinud kiusatust kogu raha kommide või uue jalgratta peale ära kulutada. Ema ütleb seepeale vaikselt, et Andrus ja Peeter mõtlesid küll alguses oma tuhande krooni eest midagi osta, kuid Andrese säästuplaanist kuuldes otsustasid nemadki raha tuleviku tarbeks oma pangaarvele panna. Ka selleaastane kink rändab lähematel päevadel pangakontorisse ning poisid kinnitavad ühest suust, et tühja-tähja peale see ei kulu.
“Aga kes see inimene on?” küsib Mare, kui me end minekule asutame. “Me oleme nii tänulikud ja liigutatud. Aga ta vist ei soovi oma nime avalikustada?”
Seda Jõulumemm ei tõesti soovi. Poetas vaid ümbriku lauale ja läinud ta oligi. Tuba oli jõulurõõmust tulvil. Jõulumemm aga astus juba Rakvere tänaval. Ja nägi välja niivõrd tavaline, et teda oleks suisa raske ära tunda.
