Käes on jõuluaeg ning Praha tänavatel voolab taas veri. Kalaveri. Karpkaladelt päid koksavad kirved viivad tšehhide mõtted õdusale õhtusele söömaajale, kosutavale kesvamärjukesele ning mõistagi kingitustele, mida väike Jeesukene - Ježíšek - oma nõdral turjal jõulumänni alla tassib.

Eestiski ringikondavale jõulumehele annavad Prahas tööd valdavalt välismaalased.

Üsna sarnased on traditsioonid ka piiri taga Austrias – maal, kus esimest korda kõlas Joseph More’i kirjutatud “Püha öö.”

Seal algab pühade hooaeg 5. detsembril, mil mööda tänavaid tormab jõurav, sarviline ja üleni karvakasvanud elukas nimega Krampus. Ette jäänud lapsi kollitab ta vitste ning ahelatega, katsudes neid oma korvi toppida.

Järgmine päev on püha Nikolause päralt. Tasuks eelmise õhtu õuduste eest jagab see piiskopirüüs pühak küpsiseid ja teisi maiustusi.

Üha enam austerlasi vaatab aga masendusega, kuidas Krampus, püha Nikolaus ning viimaks jõulupäeval kinke jagav Jeesuslapsuke ühe mehe ees taanduma peavad.

Mehe nimi on Santa Claus. Eesti keeli ehk siis jõuluvana. Kuid paljude austerlaste jaoks võiks ta sama hästi kanda nime Miki-Hiir või Marlboro-mees – üks Ameerika produkt kõik.

Juba neli aastat kogub seal katoliku kiriku toetusel jõudu ühendus Pro-Christkind. Viini väliturgusid ilmestavad sel aastal kampaaniaga ühinenud austerlaste kleepekad, millel räige punane triip kriipsutab jõulumehe ühemõtteliselt maha.

Kaugel Austraalias on lähenemas ühes jõuludega südasuvi – ning probleemidki on seal teised.

Mitmed lasteaiad ja koolid otsustasid, et jõuluvana nad sel aastal üle ukseläve ei luba. Kardetakse, et ka see lõbus filantroop võib mahtuda lahtrisse “poliitiliselt ebakorrektne”, solvates näiteks moslemeid.

Kuid pahased on ka konservatiivsed kristlased. Viimaste hinnangul naeruvääristab pillerkaar pühadust – Jumalapoja sündi.

Mehhiko linnas Monterreys peavad aga jõuluvanad linna tänavatelt sootuks kaduma. Igaühele, kes tabatakse riietatuna punasesse ja valgesse, esitatakse süüdistus ning tema kingitused konfiskeeritakse.

Dramaatilise otsuse põhjustas jaekaupmeeste kaebus, et tuhanded tööloata tänavatel liikuvad jõulumehed takistavad normaalset äritegevust. Makse ei maksa nad niikuinii.

Ka seal, kus jõuluvanal juba pikad traditsioonid ning iga-aastane tööots kindlustatud, tuleb kaminast sissevupsaval kingikandjal kohanduda uute aegadega.

Suurbritannias pole mingit "ho-ho-hood", kui jõulumees peaks jääma lapsega vaid nelja silma alla. Kartused laste seksuaalse kuritarvitamise ees sundisid heategevusklubi Rotary andma välja jõulumeeste käitumisjuhiseid. Alati peab jõuluvana ning lapsega viibima ühes ruumis ka täiskasvanu ning füüsiline kontakt väikse ilmakodanikuga tuleks viia miinimumini.