Jõuluvana tütrega Kloostri Aidas

Kui me Leelo Tunglaga restorani Kloostri Ait sisenesime, võttis meid vastu õdus jõulumeeleolu: küdes kamin, mängis vaikne muusika, inimesed istusid vaikselt, rüübates aeg-ajalt väikeste lonksudega hõõgveini.

"See on niisugune demokraatlik koht, et siin võivad istuda koos nii endine ja praegune minister, tudengid ja nende õppejõud. See koht pole peenutsev. Siin saab olla anonüümne," ütleb Leelo Tungal, kui me kohad sisse võtsime. Ja täpsustas siis: "Mulle meenutab see restoran natukene meieaegset ülikooli kohvikut. Interjöör on muidugi teine, aga mõjuv on siinne lähedus. Mul on tunne, et selles paigas on mingid head hoovused. Arvan, et siin koer magaks."

Menüü läbivaatamiseks kulusid meil vaid loetud minutid. Leelo Tungal valis eelroaks Feda salati, põhiroaks grillitud kala, desserdiks pähklikreemi, lisaks klaasi valget itaalia veini, kohvi. Küsimusele, kas ta käib sageli väljas söömas, vastas lõunale kutsutu kiiresti kerge pearaputusega. Alles siis, kui esimene suutäis maitsvat salatit alla neelatud, ütles südamest: "Oh ei."

"Avastasin selle koha enda jaoks suve lõpul. Kui on vaja mingeid kohtamisi määrata või tööasju ajada, näiteks käsikiri üle anda, tulen ikka Kloostri Aita. Huvitav, et kõik siit alguse saanud asjad on korda läinud," selgitas kirjanik oma restoranivalikut.

Lemmiktoiduks nepp

"Ma pole toidu suhtes pretensioonikas, aga hästi süüa armastan küll. Olen suur kohaneja. Kui on võimalik, püüan teha midagi head, kui ei ole, keedan makarone ja mingit tragöödiat sellest ei tule," selgitas daam oma toiduharjumusi.

Aga lemmiktoit? Kui pärast minevikku pööratud saatelauset, "Lemmiktoitu ei ole ma väga ammu saanud", vastus tuleb, on see küsijale üllatav. Selgub, et Leelo Tunglale maitseb üle kõige nepp.

"Minu lapsepõlve söögilaud sarnanes krahvide toidulauale. Elasime isaga, kes oli õpetaja, kahekesi. Olin 3-aastane, kui ema vangilaagrisse viidi. Minu isa oli fanaatiline jahimees. Samuti tema kooli direktor. Too seadis tunniplaanigi vastavalt jahihooajale, ikka nii, et arvesse võeti nii talvine jänese- kui kevadine linnujaht. Eks me elasime väga vaeselt ja seetõttu ei söönud me sealiha, vaid neppe, tetri ja metsjäneseid," selgitas Leelo Tungal oma mõningal määral kummalise lemmiktoidu minevikku ulatuvaid tagamaid.

Veidi minevikuhõnguline lõuna elustus kohe, kui jutt läks saabuvatele pühadele. "Jõulude ajal on laual ikka traditsioonilised eesti toidud: verivorst, hapukapsad sealihaga või hani. Aeg-ajalt lisandub midagi - mõni salat näiteks, aga põhilised toidud on ühed ja samad," muuutus Leelo Tungal rõõmsamaks, kui oma kodust jõululauda kirjeldas.

üldse olevat Leelo Tunglal jõuludega eriline hingeline side, sest ta on jõuluvana tütar. "Kuna minu isa oli eluaegne jõuluvana, teadsin juba väga varakult jõuluvana saladust. Ka siis, kui jõuluvana pidi näärivana olema. Aitasin isale habet ette panna. Oli üks ilus mäng teistele mängida. Umbes nii, nagu näitlejale tehakse grimmi: tükk aega on Vaarik ja järsku on hoopis Ivan Orav. Selles on omajagu müstikat," meenutas daam oma lapsepõlve jõulumaad.

Igaühele oma jõulud

Leelo Tungal jätkas ikka veel veidi enesessepööratult: "Jõulud on minu jaoks niivõrd isiklik asi. Igaühe, iga pere salajane asi, vaatamata sellele, et kõikide jõulud langevad kokku. Igaühel olid oma jõulud ka siis, kui need olla ei tohtinud."

Isikliku mõõtme tõttu ei häiri Leelo Tungalt kommertslik kära, mis jõulude ümber viimastel aastatel maad on võtnud. "Kuigi mulle väga ei meeldi norskavad jõuluvanad ja Hongkongi ehted, las nad olla. Ju siis on inimesi, kes neid vajavad. Me tunneme oma jõulud selles kirevas norskavate jõuluvanade maailmas ikka ära," sõnas kirjanik tolerantselt.

Aga millised on tänased jõulukombed helilooja Raimo Kangro, kirjanik Leelo Tungla ja nende kolmelapselises peres, päris lõunalekutsuja edasi.

"Meil on iga aasta erinev jõuluvana. Räägime omavahel läbi, kes teeb sel aastal jõuluvana. Eriti vahvalt tuleb see välja lastel. Neil on nad alati mingi kindla iseloomuga, näiteks retsidivist-jõuluvana. See on nagu ilus mäng. Inimesed lepivad ju ikka vahetevahel kokku, et mängime nüüd sedamoodi," iseloomustas daam oma pere jõuluvana. Kingi saab igaüks, seda vastavalt rahakotile, kas siis mõne väikse asja meelespidamiseks või midagi vajalikku.

"ükskord kui meil oli väga vaene aeg, ostsin ajaleheputkast suurematele tüdrukutele 1 rubla 20 kopikat maksvad sõrmused. Sellised suure kiviga ja ausalt öeldes jubedad. Aga kui õnnelikud nad olid. ütlesid, et kui meil jälle kallimaid asju vaja on, ära sina, ema, muretse, me kirjutame jälle jõuluvanale," meenutas Leelo Tungal nüüd juba minevikku jäänud aega. Kirjaniku arvates on kindlasti õige seegi seisukoht, et jõulude ajal ei ole vaja kingitusi teha - Kristuse ilmumine on iseenesest kingitus. Aga siiski on alati mõnus kingitusi saada ja teha. Milleks muidu sussipanek aknale, mis on Leelo Tungla arvates üks "omamoodi armas norimine".

"See kõik on mäng heas mõttes. Ju siis on inimestele midagi enamat vaja kui see va mammona," lisas Leelo Tungal kingi teema lõpetuseks.

Jõulumõtted

"See oli siis, kui ema juba tagasi oli," alustas kirjanik oma jõulujuttu. Nimelt korraldati jõulude ajal õpetajatele igasuguseid koosolekuid ja koolivaheaegki algas tol ajal, kui jõulud veel jõulud olla ei tohtinud, alles 28. detsembril.

"Kui isa pärast järjekordset koosolekut Tallinnast koju sõitis, kohtas ta bussijaamas üht meest. See oli eesti soost uurija, kes ema üle kuulas ja temasse, aga ka isasse, äärmiselt mõnitavalt suhtus. Siis oli ta kõikvõimas, nüüd aastaid hiljem müüs seesama mees bussijaamas viinaraha saamiseks postkaarte ja portselanlindu. Isa ostis temalt 10 rubla eest postkaarte ja selle linnu," meenutas Leelo Tungal ja kordas veel justkui enesesse süüvides: "Vaene külakooliõpetaja ostis kõikvõimsa uurija käest vanu postkaarte."

"Loodan olla sama suuremeelne ja ehk viie aasta pärast ostan minagi nende käest, kes mind alandanud on, 10 krooni eest postkaarte. Inimesed ei mõtle sellele, et elu muutub, ja kõikvõimsus, eriti, kui sa oled teiste suhtes alatu olnud, maksab varem või hiljem kätte," lõpetas kirjanik oma jõulujutu.

Eestlane on Leelo Tungla arvates väga praktiline inimene ja tahab kõik ise kohe ära teha, ka tasuda halva eest. "Meis on vist väga vähe jumalakartust. See on vist niisugune külma maa efekt, et pead endale ise kogu aeg sooja tegema, ise enda eest seisma. Ei usaldata end mingisuguste kõrgemate jõudude hooleks. Kui seda tehakse, siis pigem nagu vormi täiteks," jätkas kirjanik oma jõulumõtteid.

Närviline aeg

"Aeg on närviline ja paljudel puudub kindlustunne. Ikka ja jälle keerleb peas mõte, kuidas ma saan hakkama," iseloomustab Leelo Tungal praegust aega. Küsin selle mõttejupi peale oma lõunakaaslaselt, millest ammutab ta jõudu sellel närvilisel ajal.

Leelo Tungal mõtles viivu, justkui häälestades end teisele, isiklikku laadi lainele, ja lausus: "Kütan ahju, vaatan tulle. Loen. Ikka Alverit, Underit, Tsvetajevat, Ahmatovat, Bölli."

Ja muidugi metsas käimine, pigem hulkumine, on see, mis rahu annab. "Pärast koeraga metsas jalutamist tunnen, et mul on jälle jõudu andeks anda," võttis Leelo Tungal närvilise aja mõtted kokku. Ja küsis siis: "Aga mis kristlased me oleme, kui ei suuda andeks anda. Või on tegemist võltsmoraaliga, et juba lapsena halba tehes kästakse sind andeks paluda, tegelikult aga ei jõua kahetsus sinu südamesse?"

Kogu seda omavahelist jõukatsumist ühel või teisel alal, ületrumpamist, ajale iseloomulikku vaimu ja raha vastuolu, võimu või raha kaudu oma eesmärkide saavutamist peab Leelo Tungal lastehaiguseks, mida põetakse igal ajal.

"Igaüks meist on omamoodi. Ehk on see väikese rahva joon," arutles lõunasöögikaaslane kohvisõõmude vahepeal. Ta jätkas, mitte seisukohti võttes, vaid retoorilisi küsimusi esitades: kas ei võiks ajalugu olla lootuse andja ja lohutaja.

"Loen ikka aeg-ajalt Karl August Hermanni päevikut ja see annab mulle lohutust. Ta kirjutab, et nüüd on kõik läbi ja enam Eesti asjast asja ei saa. Pidev virelemine ja häda. Käis samasugune üksteise materdamine, kes on kõige kangem eestlane, nagu praegugi. Aga ometi läks see aeg mööda ja oli ilusaid aastakümneid, kus Eesti riik arenes. Eks ta lähe jälle ükskord paremaks," lõpetas Leelo Tungal lootusrikkalt. Siis mõtles viivu ja lisas: "üks asi, mille järel ma igatsen, on inimeste ühtehoidmine."

MAI VööRMANN