Juminda jumestab Põhjarannikut
KONTRASTNE MAASTIK. Pedaspealt läbi Kolga-Aabla ja Kiiu-Aabla sõites ei reeda miski, et Juminda poolsaar võiks olla looduslik paik. Siinsed laiajoonelised liivarannad on meelitanud ligi suvitajaid ühes oma suvemajade kobarate ja muu elu-oluga.
Viimsi poolsaar küll kätte ära ei paista, kuid Tallinna lähedus on kõhuga tunda. Ent niipea, kui põigata poolsaare ainsalt asfaltteelt itta või sõita sellest edasi põhja, muutub pilt otsekohe. Satud maastikku, mis mõjub ise, ilma inimeseta.
Leesi ja Tammistu külavaheteel ümbritseb ratturit kalurimajade asjalikkus, mida ehk vaid linnamehe silm võib romantiliseks pidada. Tee muutub üha napimaks, kuni see viimaks üsna otsagi lõpeb. Merre suunduva lambaaia otsas ajab üks naine oma lambaid kodu poole. Vaatan, silmad pärani, seda Eestis haruldaseks muutunud pastoraali, julgen siis ometi küsida, et ei tea, kas siit otsetee ka Jumindasse läheb. “Miks ta ei lähe, kui tahtmist on,” kostab vastuseks. Tunnen, et tahtmist mul on, ja sõtkun edasi.
Sõtkumine ei saa küll kaua kesta, tee muutub rajaks, siis mudaseks vaevuaimatavaks viiruks rinnuni putkede ja nõgesepõõsaste vahel. Lükkan aga oma ratast läbi muda ja kirun, et ei läinud läänekalda kruusateed mööda. Särk liguneb läbi, andes sääsehordidele teada kergest saagist. Lõpuks jõuan läbi häda vanale, nüüd veel vaevuaimatavale rannateele, mis on nii täis kasvanud kui ka ülekäte läinud. Näha on, et keegi seda enam ei vaja, või kui just, siis ehk kord nädalas otseteed Leesi poodi minna. Kui tahtmist on.
MÄLESTUS KALMISTUST. Leesi külavanem Karli Lambot viib mind kohe läbi küla iidsele kalmistule. Kiviaiaga piiratud platsikese keskel kõrgub puust tornike, plekist kukk otsas. See osutab kunagisele kabelile. Kabel lõpetas siin tegevuse 1867. aastal. “Leesi tuli ühe häälega võitjaks,” tunnistab Lambot kurvalt, “ja sinna ehitati uus kirik.” Jumindast viidi Leesi kiriku torni kabeli kell. Aastasadu kaheksa küla elanike maise matka lõpp-punkt olnud surnuaed vajus unustusse. Ristidki kääbastel kadusid olematusse. 75 aasta eest ehitati kalmistule ümber kivimüür, et esivanemate rahupaika mitte häirida. Ning leitud luud pandi ühishauda.
Juminda küla 700. aastapäeva peeti 1990. aastal, mispuhul kalmistu müür taastati. Ja kunagise kabeli kohale puutorn ehitati. Nüüd on külavanem mures, et ühed suvitajad tahavad kunagisest kalmistust endale maatükki krahmata. “Siin on ju omati rahupaik,” ei saa Lambot inimeste mõtteviisist aru. Pealegi on siin poolsaare üks väheseid kiviaedu. “Hara sadamasilla ehitamiseks veeti kiviaiad kokku,” ütleb Lambot.
Juminda kalmistu mäletab ka lähemat kui 150 aasta tagust ajalugu. Siin seisab kolm risti nende meeste haudadel, kes 60 aasta eest peetud Juminda merelahingus hukkusid. Maailma ohvriterikkuselt teine merelahing kajab Juminda vanemate elanike mälus siiani. Need kolm 1941. aasta augusti päeva ei unune. Kolme risti all puhkavad randa toodud laipadest kaks, kes tundmatuks jäid. Ja läti laevakapten Janis Kristenbergs, kelle sugulasi pole kätte saadud.
OKASTRAATAJALUGU. Lambot näitab mulle rändrahnu, millele raiutud kuupäev 28. mai 1993. See oli päev, mil nõukogude vägi hakkas poolsaarelt lahkuma. “Teist sellist mälestuskivi Eestis ei ole,” nendib külavanem. Eestis pole ka säilitatud raketibaasi piirdetõkete juppi, millele selgitav tekst lisatud. Juminda poolsaarel hoiti 12 maa-õhk, maa-vesi raketti, misläbi juurdepääs Juminda külale üsna raske oli. “Võttis paarkümmend päeva aega, enne kui sain korda loa, et ema-isale külla tulla,” meenutab Lambot, kes Jumindal on elanud viimased 15 aastat. Juminda poolsaarelt jälgiti radariga ka Skandinaavia õhulaevastiku liikumist. Matthias Rust, see saksa imepoiss, kes oma väikelennukil Moskvas Punasele väljakule maandus, avastati Jumindalt, kui ta Helsingist 20 kilomeetri kaugusele oli jõudnud. “Aga Moskva teadet ei uskunud,” teab Lambot. Seevastu usuti Juminda raketibaasis Moskva 1991. aasta augustiputi sõnumit. “Okastraati lasti vool, pandi hoiatuseks külge konservikarbid ja väeosa seati lahinguvalmis,” meenutab Lambot. Nüüdseks on raketibaasist mälestuseks jäänud lagunenud õppeväljak ja ülestuhnitud metsaalune.
Kabelilahe ääres on Lambot säästnud tükikese nõukogude aegset piiririba, kogu selle okastraadistiku ja küntud ribadega. Kui küla lehm okastraati puutus, pääses automaatselt iga 50 meetri tagant valla rakett ja kohe oli kamp piirivalvureid koertega kohal. “Pärast aga peeti külas lehma auks piirivalvuritega kuri koosolek maha,” meenutab Lambot. Praegu külas eriti lehmi pole. Piima tuuakse Leesi poest. Kui kunagi käis siin kauplusauto, siis nüüd saadab poepidaja paar korda nädalas ostjarahvale pisibussi järele.
SAAREST SAANUD POOLSAAR. Juminda küla on nagu saadik neist aegadest, mil inimene veel rasket tööd teha viitsis. Siin paljal kivinukil saadi elatud põhiliselt merest, aga klibuseid maatükkegi rajati põlvkondade läbi põldudeks.
Nii nagu paljud Eesti poolsaared, oli ka Juminda kunagi saar. Selle lõunaosa oli mandrist lahti veel üsna hiljuti, mõnede sajandite eest. “Siia sõitsid laevad sisse,” näitab Lambot oma Rätsepa talu hoovist käega Hara lahe poole. Lamboti isapoolsed esivanemad olid Rammu saarelt siia tulnud rootslased. Ta ise on sõitnud merd, püüdnud kala. Nooruses oli Karli Lambot tuntud nimi spordihuvilistele. Kõva jalgrattasõitja, kahekordne Nõukogude Liidu meister neil aegadel, mil võistlesid ka Ants Jeret ja Ants Väravas. Olümpiamängudele jättis sõitmata kukkumine Soti velotuuril. “Dopingut siis veel ei kasutatud, mõni mees viskas enne lõpuponnistust väikese konjakiklõmaka, et fini teravam oleks,” meenutab Lambot.
Rätsepa talu on üks Juminda 32st majapidamisest. Kuid siin on elatud ka tuhandete aastate eest. Sellest annab tunnistust silt kolme meetri kõrgusel munakivikuhjal, mis kinnitab, et siin on 1. aastatuhande 1. poole kivikalme. Kuhjatisel kalme on kogu Läänemere aladel haruldane. See säilis läbi nõukogude piirivalve aegade vaid tänu sellele, et munakivimäe otsa pandi püsti tuuleturbiin. Kalmistu andis sellele hoogu juurde. Sel suvel pidi kalmistut uurima tulema Soome arheoloogide rühm. Tahetakse leida vastus küsimusele, kas siia maeti ka viikingite ajal.
Kalme sildi pani külavanem Lambot. Nii nagu teisedki sildid oma küla piires, mis näitavad, kus asus raketibaas, kus asub piirivalvekordon, kus telkimisplats, kus merelahingu mälestusmärk. Ka neeme lähedast telkimisplatsi peab Lambot korras. Häda on vaid lõkkepuudega. Need tuuakse siia Sagadi metskonnast. “Metsas on kuivanud puid tarbeks,” imestab Lambot, kes on ka Loksa vallavalitsuses keskkonnaasjadega tegeleja, “aga Lahemaa reeglite järgi ei tohi neid puutuda, peab rohkem raha raiskama.”
PUUKOOLITAJAD. Tee, mis Naskali lahe äärt mööda Jumindast Tapurlasse viib, on meeliülendav. Kallas lahe kaldal tõuseb kohati 15 meetrini. Parima vaate kohal viib kaldast alla puutrepp. Laine rullub sügavast merest kaldasse rööpselt. Kaugemalt paistavad Tapurla liivikud. Kõik see meenutab mulle äkki Peipsi kallast kusagil Kodavere kandis – ehk ilmakaare, ehk kaldajärsaku, ehk lainetuse tõttu. Kuid erinevalt Peipsist sööb siin meri maad. “Viimase 50 aastaga on mu Naskali äärsest metsast pool hektarit puudu jäänud,” kurdab Lambot.
Tapurla liivikul kohtan Soome Tuglase seltsi seltskonda, kes Lahemaal ringsõitu teeb. Nende teejuht Anne Kurepalu, kaenla all soomekeelne taimetundja, kiidab reisirahvast. Soome loodus- ja kultuurihuvilised ronivad aegamisi välja veest, mis pole veel kümnest kraadist eriti soojemaks köetud. Õitseb liiv-merisinep. Kõrkjastik noogutab mulle päid.
Tõnu talu puukooli perenaine Katrin Kraav näitab mulle kreeka pähklipuud, kui harulduste järele pärin. “Siin on kõige põhjapoolsem paik, kus see puu vilju kandma hakkab,” ütleb ta. Puukooli hakkasid Kraavid siin rajama kümmekonna aasta eest, nüüd on kogu vaba maa okkalisi ja lehelisi ilu- ja tulutaimi täis. “Kui saaks, kasvataksin ainult okaspuid,” ütleb Kraav. Tema aias ootab uut kodu koonilisi kuuski ja maadligi kadakaid, imepäraseid sirelisorte ja haruldusi Uus-Meremaalt. Kuid on ka Eestimaiseid kadakaid, mida Kraav headeks hekitaimedeks peab. Ta kummutab üldlevinud arvamuse, justkui oleks kadakas tundlik ilmakaarte suhtes. “Kui metsast üles võttes vigastatakse kadaka juuresüsteemi, mis võib olla mitmel puul ühine, on taimel raske kasvama hakata,” ütleb ta. Siin kasvatatakse kadakaid marjadest ning kasvama minek on kindlustatud. “Kui vaid ei istutata siis, mil värsked kasvud küljes,” hoiatab ometi.
Tapurla naised jäävad minust puukooli koolitama ehk lihtsamalt öeldes rohima, kui üles neemikule sõidan. Siinne piirivalvetorn on õige lagunenud, ei lase endale ronida. Need vene vägedelt päranduseks saadud turismivõimalused on vabadus enamikus kohtades käest lasknud.
MAJAKIVI VAIKIV KÕNE. Suvine varahommik on Aabla rabas eriti päikesekarge. Ei kosta siia ühtki häält, millest oleks tunda inimese kätt, jalga või suud. Vaid kahisevad kased, tudisevad tutt-villpead, jõhvikaõied, sääskede pinin ja sipelgate sahin. Ning majakivi tumm väärikas sõnum.
Nagu igal korralikul Eesti saarel, on ka endast lugupidaval poolsaarel keskel üks rabamaa. Juminda võib uhkustada sellega, et raba serval veel üks hiiglaslik rändrahn konutab. Majakivi on kogult Eesti kolmas kivimürakas, ulatub vaata et kõrval kasvavatele mändidele poolde säärde. Seitsme meetri kõrgusele mürakale on toetatud redel. Ronin rahnule otsa. Siin on oldud kolmekümnekesi, ja kivi pole sellest veel maa alla vajunud.
Istun, kuulan raba. Kivist viib mööda laudtee, mis nüüdseks Pikanõmme luiteni kulgeb. Raba annab rahu. Kuid raba rahu vajab aega, siin pole sahmerdamisel kohta, olgugi et jalge all on plankudest tehtud tee.
Õhtuks jõuan Juminda neemele tagasi. Jalutan piirivalvekordoni poole, päästejaama paadikuuri vaatama. See 110 aasta eest aastal ehitatud kivimaja on Eestis ainukordne. Vaid Vilsandil on säilinud kunagine päästepaadikuur. Seal on see puust. Siin punaste telliskivinurkadega kaunistatud. Meenutan külavanema lootust, et kunagi see ajalooline maja korda tehakse, sellele väärikas tarve leitakse.
Elektriposti kõrval näitab end poolkuu kaar. Vaatan kusagile Prangli taha loojuvat päikest. Meelde ronivad kuuldud meenutused hirmsast Juminda merelahingust, sealsamas kõrval on pildid varahommikusest imekaunist Virve külast, mis on omamoodi maailma lõpp ja rahu, kus isegi uusmajad on arvestanud vanade madalakestega. Nende kõrval on pilt mahajäetud Hara sadamast, kus nõukogude allveelaevu lahti magneediti. Selle tontlik hiiglaslik kai häirib siiamaani kalade elu Hara lahes. Nii nagu Muuga sadam mõjutab kalastikku Kolga lahes.
Päike langeb. Tõusen püsti, aga teda rohkem ikka ei paista. Juminda ise valgustab suveöid.
