16.07.2012, 00:30
Juuli teine nädal: soe sabistaja
Tuul kangutab vaikselt vana talumaja aknaid, tuules hõljuv õrn aknaklaasi helin mu äratabki.
Ilm on mahe ja soe, aga hall taevas ulatub maani. Linavästrik vaatab kahtlevalt tiigiveerde end pesema tõttavat võõrast, haohunniku all ootab nokatäit tema teine selleaastane pesakond. Võõras on tulnud autoga, ilukilbivahe on täis maitsvaid putukaid, seda luksuslikku söömaaega ta siin naudib. Kõrgel pea kohal männiladvas teeb uniselt oma noka lahti üks leevike. Ei, see ei kõla sugugi flöötiva trillerdusena, pigem unise linnu unine haigutus. Rada tiigini on kastemärg, varbad hakkavad veidi külmetamagi, aga tiigi soe vesi paitab jalad jälle suviseks. Veepinnal loivavad kaks selgsõudurit aeglaselt eemale, peotäis pehmet allikast tulvavat vett näole ja kogu tiigirahu on häiritud. Keraluga kummardab oma juba pruuniks tõmbunud päid vee kohale, varahommikul ei istu siin ükski kiil. Harakputked on kollased ja nende seemned valmis mulda pudisema. Otsekui raudpoltidena seisev kõrge keraheinamüür on alt täis kõike kena ja lõhnavat – pehmet madarat, lõosilmu, aasnelke ja tulikaid. Värvid on peitu pugenud roostepunase heinamaa põue. Siis kärgatab kõu. Vaid üks vaikne kõueohe ja vihm vajub maale, seda kallab valge müürina, nii tihedalt, et paneb jalad liikuma kiiremini kui tuul.