Juuni viimane nädal: kastepärlid kortslehel

Tänavu algas udude kastene aeg tavatult vara, juba seitsmemagajapäevast.

Enamasti jõuab see aeg kätte suveharjal karusepäeva paiku. Aga vihma on ladistanud ka mitme mehe eest ja Maaema on oma paled nii vett täis imenud, et madalamad kohad ei kuiva enam ka keskpäevaks. Seda üllatavam on, et sääsehordid nii ootamatult kadusid, aga küllap on selles oma osa ka külmal.

Vesi on aga jumala and seentele ja et mu aianurgas juba šampinjonid pead tõstsid, siis käisin eelmisel reedel oma kukeseenepaigas. Kukeseened olid pisikeses kuusenoorendikus täiesti olemas. Nii pisikesed, et silmaga vaevu märgatavad. Sellised, kelle kohta seenevana Erast Parmasto tavatses öelda, et need on seenelapsed, jätke need metsa! Jah, paar suuremat said siiski meie pere seenekorvi, lisaks üks kasepuravik ja liivtatik ning oligi kõik. Aga Metsavana ei tahtnud meid päris ilma saagita ära saata. Tagasiteel märkas Mikk üht seeni täis kändu, ilmselt kännumamplid. Aga ilmselt, sest aeg liiga varane. Ja seente puhul kehtib reegel – parem karta kui kahetseda. Mikk aga peitis ühe kübara korvi ja luges mulle kodus raamatust ette: „Kännumampel” kübar keskelt mesikollane, äärtest tumedam, hea söögiseen, kupatamist ei vaja…” ja tagasi ta seente järele läks. Uskuge, pannitäis munaga praetud kännumampleid värske tilli ja sibulaga ning maasikaviiludega on hämmastavalt maitsev.