Kaduma läinud näitleja

Gunnar Grapsi nimi seostub ikka ägeda rokimuusika ja kõrgtasemel trummisoolodega. Muusiku leiba teeniva Grapsi väheste ametite hulka aga ehivad lühikeseks jäänud nuku- ja filminäitleja karjäär.

“Tegelikult olen eluaeg näitleja olnud,” muheleb Gunnar, pidades silmas eluteatrit. “Nukuteatrisse sattusin 1976. aastal kohe pärast Georg Otsa nimelise muusikakooli lõpetamist,” meenutab Gunnar. “See oli aeg, mil koolilõpetajaid armastati kolmeks aastaks maale tööle suunata.”

Pärapõrgusse sõitmise vältimiseks pani Gunnar pea tööle. “Lihtsalt läksin Nukuteatrisse tollase peanäitejuhi Ferdinand Veikejuurde ja ütlesin, et siin ma olen, võtke mind tööle ja kogu lugu.” Töölesaamiseks ei pidanud Gunnar ei etüüde ega tola mängima.

Grapsi suurroll – Mutt Mustnina

Priit Pedajase, muusikaala juhataja eestvõttel hakkas noormees esmalt heliloominguga tegelema. “Kirjutasin näidenditele muusikat,” täpsustab Gunnar, kuid ei suuda meenutada, millistele tükkidele konkreetselt. Igatahes oli neid tema aastaseks kujunenud Nukuteatri-aja kestel päris mitu. “Mängisin ise ka taustapille – tšellot, flööti, timpaneid jne.”

Gunnaril sai end näitlejanagi proovile panna. “Ühes tükis näiteks kehastasin Mutt Mustnina, käpiknukk käes. Teise käega liigutasin nuku lõuga. See jäigi minu suurimaks rolliks. Mängida lastele nii, et nad sellest rõõmu tunneksid – see on kui omaette maailm…”

Kolmest kohustuslikust suunamisaastast ei tulnud midagi välja. Gunnaril õnnestus end teatrist välja smugeldada, sest tahtis muusikuteed jätkata. “Filharmoonia käendusel olid mul Magnetic Bandiga Venemaa reisid kokku lepitud,” meenutab ta. Need reisid olid piisavaks põhjuseks, et katkijäänud Nukuteatri-rida ametnike poolt unustada.

Mosfilmi mängufilmis peaosa

“Kuid hingele andis see aasta Nukuteatris väga palju. Olen seal klaveri taga isegi oma eluloo kirja pannud,” peab Gunnar silmas klassikaks saanud “Sügisõhtu bluusi”. “Olin tol õhtul omadega pahuksis ning perega tülis. Vihma piserdas vastu akent ning klimberdasin mingit lugu. Istusin nii öö läbi. Ja hommikuks oli “Sügisõhtu bluus” valmis.”

Esmane kokkupuude näitekunstiga ei jäänud viimaseks. “Olin kaheksakümnendate aastate keskel Mosfilmi mängufilmis “Seal, kus meid ei ole” peaosatäitja. See jutustas balletitantsija ja rokkmuusiku armastusest.” Loomulikult kehastas Gunnar muusikut, naisnäitleja nime tal enam meeles pole. “Film lõppes sellega, et läksime lahku. Lennuk lendas ära ja oligi kõik.” Võtted kestsid üheksa kuud, filmiti nii Moskvas kui Leningradis.

Las sõbrad Mägi ja Volkonski näitlevad

Filmi muusika oli aga noore Dunajevski sulest. Gunnar oli sellest südamepõhjani solvunud, sest unistas laule ise kirjutada. “Mul ei lubatud, sest Mosfilmis kehtisid omad reeglid. Ja muusika selles filmis oligi üks kuradi pläma. Ise ma sellist filmi poleks teinud. Aga kuna võimalust pakuti, siis miks mitte proovida. Paljud vene inimesed mäletavad mind just nimelt selle filmi kaudu – olin siis ilus ja noor…” kihistab Graps naeru.

Enam Gunnar näitlemisega ei tegeleks. Erinevalt sõber Tõnis Mägist. “Olgugi et Tõnis on minu hea sõber ja kõik ja puha, aga kui sa näitlejaks sündinud ei ole, siis pole mõtet torkida,” arvab ta, “niigi on kogu elu üks näitlemine. Ka Volkonski on mu hea sõber - vaat tema on ehe näitleja. Mina end näitlejaks ei nimeta.”

Tõsi, üks amet on olnud Gunnaril veel – siseviimistleja, remondimees. Aga seda tema seiklusrikkail Ameerika päevil, et elatist teenida.

Verni LEIVAK