Kadunud poja tagasitulek

 (1)

Käis öine peaproov Draamateatris. Oli aasta 1956, mängiti Egon Ranneti esimest näidendit “Südamevalu”, lavastajaks tulevase menukirjaniku hea sõber Ilmar Tammur. “Mädanegu mul jalg otsast, kui ma veel kord annan tüki Draamateatrile...!” kirus kärehäälne Rannet. Peaproovi järgsel peol solvas Rannet lavastajat nii, et kogu trupp lahkus demonstratiivselt, jättes autori oma konjakitega üksi.

Nii kirjeldab oma kokkupuuteid Rannetiga näidendi peaosatäitja Kaarel Karm. Ent Rannet ja Tammur leppisid ära – järgmise korrani. Draamateater mängis Ranneti näidendeid edaspidigi. Kaks aastat hiljem, 1958 esietendus “Kadunud poeg” – näidend, mis tõi erakordse publikumenu. Ainuüksi Draamateatris üle saja korra mängitud lugu levis kogu sotsialismileeris. Seda mängiti 200 teatris üle NSV Liidu ning Saksa DVs, Ungari RVs, Hiina RVs.

“Mäletan esietendust,” kirjeldab toonane Loomingu toimetaja Aksel Tamm. ”Istusin teatri rõdul ja tõepoolest tundsin, kuidas saal elas kaasa kadunud poja kojutulekule. Muidugi oli see Siber, kust vaevatud ja kaltsus mees koju tuli, muidugi oli see Venemaa, kus teda oli muserdatud ja närutatud, muidugi oli see nõukogude võim, kes oli teda tallanud. See oli näidendi algus – esimene vaatus – hariliku vaataja jaoks, eesti inimese jaoks.

Siis aga algas mustkunst. Kadunud poja väsimus, muserdatus ja trotslikkus oli ainult mask, maski taga oli spioon ja diversant – ja nüüd mängis etendus ka keskkomitee sekretäridele. See vangerdus oli tõepoolest ‰arlatanitemp – võte arsenalist “igaühele midagi!”

Nii vaadati “Kadunud poega” 43 aastat tagasi. Täna on Draamateatris taas esietendus. Mängitakse “Kadunud poega”, lavastajaks on Mati Unt.

KES OLI RANNET? “See, et Rannet just kirjanikuks pürgis, on pannud mind kõvasti mõtlema,“ ütleb luuletaja Debora Vaarandi. “Ta töötas ju kriminaaljälituses – seal oli võimalik jõuda üsna kõrgele. Miks kirjandus? Rannet tahtis, maksku mis maksab, kirjutama hakata. See oli üsna koomiline, vahel ka hale.”

Ranneti elukäik sarnaneb melodraamadega, mida ta ise ka väga hindas. See oli tõeline teekond “uulitsapoisist miljonäriks”. Ranneti ema suri noorelt, isa mobiliseeriti Esimese maailmasõja ajal vene sõjaväkke ja jäi kadunuks. Pooleldi põhjakihtidest pärineva poisi lapsepõlv möödus uulitsal, tema haridus piirnes neljaklassilise algkooliga, elatis tuli juhutöödest. Rannetist räägiti, et ta olnud “Brücke-poiss, Viru uulitsa hirm”. Vapside ajal löömamees, sattus ta Teise maailmasõja keerises Eesti Laskurkorpusesse, sõja lõppedes oli julgeolekustruktuurides. Aastast 1947 oli Rannet kutseline kirjanik.

“Rannetil oli kirjandusest oma arusaam,” meenutab Vaarandi. “Mäletan, kord tuli ta meile helistama. Ja hakkas rääkima, et oli oma meelest tohutult hea materjali saanud. Kuulasin imestusega lugu meremehest, kes kusagil Polüneesia dÏunglites ringi seikles. Rannet ise sattus seda lugu rääkides tõelisesse ekstaasi. Silmad läksid klaasi, hambad hakkasid plagisema. Fantaasiat oli tal muidugi palju, see oli talle külge sündinud asi. Ainult et mingil hetkel tundus see kuidagi haiglane.”

Elu oli Ranneti jaoks nagu võitlusareen. Võitlusareen oli ka kirjanduselu. Sealgi lõid välja uulitsapoisi maneerid. Aksel Tamm meenutab raadiosarjas “Viiskümmend portreevisandit”oma esimest kohtumist Rannetiga Kuku klubis. “Ah siis see on see kõige nahaalsem eesti kirjanik!” hüüdnud suure seltskonnaga klubisse saabunud noor mees kuraasikalt. Järgmisel päeval tormanud Rannet Loomingu toimetusse, löönud käänispeaga pussi lahti ja kähistanud: “Teie võtke prillid eest!” Nõudnud vabandamist.

VAIKE RANNETI SALADUS. Sel ajal kui Egon Rannet teatris oma näidendite läbimänge vaatamas käis, hiljem puhvetis istus ja Tammuriga juttu ajas, parkis ta oma Volga teatri ette. Volgas istus kogu selle aja truu kaaslane: abikaasa Vaike.

Loe veel

Vaarandi sõnul on sellest abielupaarist tema jaoks mõistatuseks jäänud mitte Egoni, vaid just Vaike olemus. Olles lühikest aega Rannetite naaber Narva maanteel, juhtus poetess sisse astuma nende pööningukorterisse Narva maanteel. Remont oli veel pooleli, keset tuba aga istus kirjutusmasina taga väga kaunis malbe naine ning trükkis ümber oma abikaasa käsikirja. “Ta rääkis, et püüab oma meest aidata nii, nagu saab – Egonil on väga raske kirjanduses läbi lüüa. Minul aga oli kole hale, et see ilus noor naine lööb masinal ümber sellist prahti...” meenutab Vaarandi.

Vaarandi ei usu Rannetite kohta liikuvat kuulujuttu, nagu olekski Vaike Egon Ranneti “Kivid ja leiva” algusest peale ise kirjutanud. “Esimese osa kirjutas Egon! Ta sõitis väga palju mööda kolhoose, tutvus sealsete probleemidega. Kõigepealt valmis selle ainestiku põhjal näidend “Südamevalu”. Rannet näitas seda kõigile, küsis nõu. Mingil hetkel tuli isegi minu, üsna teatrikauge inimese juurde. Ühel pühapäeval nägime koos Lembit Remmelgaga kahekesi hirmsat vaeva, et Rannetile nõu anda. Mind üllatas, et Rannet kõigega soostus – peaasi, et saaks näidendi!”

Veel teinegi kuulujutt on Rannetite kohta liikvel. Selle kohaselt ei kirjutanud “Kivisid ja leiba” kumbki, ei Vaike ega Egon. Autoriks olnud hoopis üks salapärane mees, keda Rannetid hoidsid oma keldris. Tema kirjutaski kõik need Ranneti teosed.

Kummaline küll, aga ka Ranneti kohta käivates kuulujuttudes on midagi rannetlikku.

KARISTAMINE. Sellest, milline suhe oli Rannetil kriitikasse, annab aimu järgmine näide. “Kadunud poja ” vastu astus Sirbis ja Vasaras noor kriitik Oskar Kruus. Rannet sellist käitumist ei talunud. Kunstiklubis korraldati istung, kuhu oli kutsutud üks ajakirjanik Rahva Häälest. “Ta pidas mind ründava kõne: Ameerika luureamet olevat mind üles ostnud ja “Kadunud poeg” olevat maha tehtud nende käsul!” räägib Kruus.

Kui ilmus “Kivid ja leib”, leidsid aga Oskar Kruus ja Endel Nirk, et olid prototüüpidena sattunud romaanis esinevate tegelaste hulka. Kruus figureeris Kalju Killustikuna, Endel Nirgist oli tehtud Sandy Kärp. “Mind need nooled ei tabanud – Rannet ei teadnud minu eraelust midagi. Nirgiga läks kehvemini. Ta oli Saksa sõjaväes olnud ja sellest ettevaatamatult Rannetile rääkinud,” räägib Kruus.

Oma mälestustes Egon Rannetist (Looming, 1991, nr 1) meenutab Nirk, kui raske oli Ranneti tegu taluda. Veel paar-kolm aastat pärast “Kivide ja leiva” ilmumist teadis ta Kärbist vaid kuulu järgi. “Siis viimaks ühel sügisel tundsin end Saaremaal küllalt kosununa, et igast sopast üle olla; tõin külaraamatukogust võimatuseni võidunud köitelahmaka – ega suutnud ometi oma õelat karikatuuri huumoriga võtta,” kirjutab Nirk.

“Võidunud köitelahmakas” viitab sellele, et maal Rannetit loeti. Ja loeti palju. “See on ainus kord, kui minu juurde on trammis tuldud ja pisut nutuselt küsitud: seltsimees Tamm, millal ilmub “Kivide ja leiva” teine osa?” meenutab Aksel Tamm. “Rannet käis tihti välismaal. Ja tegi sellest telesaateid. Need saated olid vastikud oma kraakleva tooniga, seal räägiti kapitalistlikust mädasoost jne. Ent sellegipoolest vaatasid neid saateid kõik. Teadsid, et on vastik, ja vaatasid ometi. Rannetil oli mingi tatine võlu.”

“Minu meelest pärineb Ranneti maailm 1920-ndate aastate soparomaanidest,” arvab Vaarandi. “Kuna olin tollal laps, mäletan seda maailma hästi. Pariisi saladused, Peterburi saladused, kõiksugu dÏunglijutud.... Ranneti jaoks tähendaski kirjandus eelkõige lugu. Ainult et tema kaasajal nõuti, et kirjandus ka midagi ütleks. Kui palju vaeva ta selle nimel nägi! Rannet oma kirjandusega sobinuks tänasesse turumajandusse hoopis paremini kui toonasesse aega.”

LOOTUS SUREMATUSELE. Nirk meenutab sedagi, et Rannetid soojendasid aastaid hiljem vana tutvuse uuesti üles. Eraldatuses elava, juba haige kirjaniku soov osutus aga iseäralikuks: “Minult sooviti nimelt nõu. Kirjanikul oli kavatsus luua enda majas postuumselt oma loomingu uurimise keskus.”

Võib-olla peitubki siin vastus küsimusele, mille esitas Vaarandi. Miks kiskus Rannetit kirjanduse poole? Iseoma viisil, kuigi ehk pisut koomilisel moel, tahtis ta saada surematuks.

Muide, Ranneti sajatus läks siiski täide. Oma elu viimase perioodi veetis kirjanik tõesti ilma jalata.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare