Kahe kodu vahel
Majast väljub morn naine. Ta viipab põgusalt uksel seisvale mehele ja teismeeas tüdrukule. Keerab siis auto varjava nurga taha ja peatub. Pisarad tilguvad. “Järgmise nädalani siis, ema,” tuksuvad kõrvus tütre sõnad.
See pole lõik nutusest naistekast, vaid pilt Rootsis korraldatud eksperimendist. Lastekaitsjad keerasid kokkuleppel lahutatud vanemate ja nende teismeliste lastega kohtumiskorra pea peale. Nii elas laps oma kodus ning isa ja ema käisid tal nädalakaupa külas. Lapse parimate huvide nimel. Ja tulemused? Vanemate soovil lõpetati katse kiiresti: neile oli vaheldumisi ühest elust sisse- ja teisest väljaastumine emotsionaalselt liiga kaelamurdev trikk.
Kuid kuidas tunneb end laps, keda pärast lahutust kahe kodu vahel jagatakse?
Hinge jäävad jäljed
Mu hea tuttava 13aastane tütar Luisa usaldas mulle oma päeviku. Loen: “Mäletan üsna uduselt suve, mil ema ja isa lahutasid. Ema rääkis, et tollal, seitsmeaastasena, käitusin nagu hull. Käisin esimest kuud koolis ja ühel päeval aitas ema mul koolitööd teha. Lugesin valesti, ema parandas mind. Hakkasin karjuma, jooksin vannituppa ja panin end luku taha. Korrutasin seal: keegi mind ei taha, tapke mind ära, ma tapan ennast ära! Ema koputustele ma ei vastanud. Alles kahe tunni pärast, kui õde koolist tuli, tegin ukse lahti: õega olin nõus rääkima. Selliseid hooge oli mul umbes neli kuud.”
Enne lahutust elas Luisa aasta isa juures. Nüüd otsustas ema ta enda elukoha lähedale kooli panna. Nii lahkus tüdruk korraga kõigest: isast ja kodust, mänguasjadest ja harjunud elukorraldusest. Ema kinnitab, et laps ei nõudnud isa juurde tagasi. Ema, õe ja vanaisa juures tundus põnev olevat: koer ja kassid, uued mängupaigad ja kiire kiindumine muhedasse emaisasse. Aga hüsteeriahood ei jäta kahtlust, kui sügavalt tundliku loomuga tüdruk lahutust, isa ahastavaid telefonikõnesid ja süüdistusi ema aadressil üle elas.
Eelkooliealisele jääb ema-isa paarisuhe mõistmatuks. Laps arvab, et vanemad on olemas ainult tema pärast. Ta on kindel, et kui üks neist ei taha enam kodus elada, on tema süüdi, sest ta on halb laps olnud. Suurem laps ei võta küll süüd lahutuse pärast enam enda peale, kuid tallegi peab jääma kindlus, et ema ja isa on ka edaspidi tema jaoks olemas.
Muidugi ei mõju lahutus kõigile lastele ühtemoodi. Neli aastat tagasi eesti lastepsühhiaatrite tehtud uurimusest selgub, et ainult kolmandik lahutanud vanemate lastest pidas lahutusejärgset aega raskeks. Ülejäänud märkisid vastupidist: elu kodus muutus tunduvalt rahulikumaks. Kuid kas pole mitte tegu jäämäe nähtava tipuga ja lahutuse kaugemad tagajärjed ilmnevad alles siis, kui laps suur?
Igatahes Luisa ema ei looda, et lahutuse jäljed lapse hingest päriselt kaovad. Nüüd, kuus aastat hiljem, paneb tütar ema muretsema monoloogidega elu mõttetusest.
Lahutada ei peagi oskama
Ameeriklaste komme teha iga probleemi kergendamiseks tugigruppe tundub eestlasele veel naeruväärne, vähemalt lahutatud vanemate ja nende laste puhul küll. Arvame, et oskame ise kõike, ka lahutada. Psühholoogi poole pöördub eestlane alles viimases hädas. Luisa ema käis, sest mure lapse pärast oli juba liiga suur.
Mujal maailmas on piisavalt kirjandust, kuidas lapsega lahutuse ajal ja pärast seda käituda. Päris ilma pole ka meie. Mõned aastad tagasi andis Eesti Lastefond välja voldiku “Abielulahutus ja laps”. Tänavu tellis fond kordustrüki. “Kriisiajal kipub täiskasvanu last unustama,” seletab Lastefondi juhataja Sirje Grossmann-Loot. “Voldik pakub lihtsamaid vastuseid laste võimalikele küsimustele.”
Kuid nõuannet lugeda on hoopis teine asi kui ise keset tunnete sasipundart sipelda. Lastepsühholoog Reet Montonen julgustab lahutajaid abi küsima. “Me ei pea oskama ise lahutada. See on loomulik, et lahutuse ajal on pere kõrval psühholoogiat ja seadusi tundev tugiisik, kes aitab kõigil paremini olukorrast välja tulla. Vanemate saamatuse pärast ei pea lapsed kannatama.”
Vanemad on kõige tähtsamad
Kuidas laps lahutusega hakkama saab, oleneb kõige enam vanematest. Reet Montonen soovitab esmalt emal-isal enda valust jagu saada. “Lapsel on kergem harjuda, kui ta näeb, et vanemad tunnevad end hästi.”
Inese (29) hinnangul polnud tema lahutus väga valuline. Noorusarmastus oli lahtunud ja eraldiasumine loomulik. Ehk tänu sellele laabus ka tollal kolmese Madise suhtlemine isaga. “Lapsevanemad olime ikka edasi. Kuna kummalgi polnud kohe uut elukaaslast, käisin pärast lahutust tihti pojaga maal isa juures külas.”
Pole olemas lahutuse juhendit, kuid mõned reeglid on küll. Laps peab saama kohe eakohase seletuse sellele, mis toimub. Rääkige talle näiteks, et isa elab nüüd küll mujal, kuid sinu jaoks on ta ikka isa.
“Ka ajal, mil vanemad veel haavu lakuvad, võib laps külakorda käia,” räägib psühholoog, “kuid vaid tingimusel, et laps ei pea kuulama süüdistusi teise vanema aadressil ega olema vaenulike vanemate vahel sõnumitoojaks.”
Madis pole vanemate sõja vahele jäänud. “Peaaegu,” kõhkleb Ines ja jätkab siis: “See on ju ikkagi kuus aastat stressi ja pisaraid. Pakid lapse asjad, paned talle kommipaki kaasa ja helistad õhtul isale – poiss nutab ja tahab ära tulla. Helistad talle järgmisel hommikul ja ta ei taha tulla, sest vanaisa lubas temaga rakette lasta. Pärastlõunal tahab ta isa juurest ära. Organiseerid talle vastutuleku ja helistad veel. Ta ei taha enam tulla, sest õhtul läheb ta isaga sauna. Kerge pole see ei mulle ega kindlasti ka isale.”
Kui ise hakkama ei saa
Ema pole Madist isale ega vanavanematele keelanud. Montonen soovitab, et kui vanemad on veel lahutusest katki, võiks lapsega midagi põnevat ette võtta vanavanem või peresõber. Kes aitab aga last siis, kui vanemad ei suuda teineteise süüdistamist lõpetada?
Riik lähtub lahutuse puhul Eesti põhiseadusest, lastekaitseseadusest ja perekonnaseadusest. Kuid paljude heade põhimõtete puhul puudub meil rakendusseadus. Mujal maailmas on olemas võõrapärase nimega ametimees, laste ombudsman, kes laste probleeme riigile vahendab ja nende õiguste eest seisab.
“Ombudsman on alternatiiv kohtulahenditele,” selgitab Mare Ainsaar rahvastikuministri büroost. “Lahutuse juures aitaks ombudsmani poole pöördumine lastega peresid ühelt poolt juriidilise abiga, teisalt oleks ta infojagaja ja suhtleja rollis. Perevaidlused ei pea jõudma tingimata kohtusse, aga praegu ei näe vanemad tihti muid viise kokkuleppe saavutamiseks.”
Hetkel pole selge, kas selle aasta teisel poolel saab Eesti endale laste ombudsmani või mitte. Muide, Lätis, Leedus ja Venemaal on selline ametimees juba olemas.
Meie lahutajad saavad abi lastekaitsetöötajatelt. Kuid neid on vähe, näiteks Tartus vaid kaheksa. Lastekaitse peaspetsialist Merle Linno: “Meie põhiaur läheb vanemliku hooleta jäänud lastele. Ennetavat tööd, sealhulgas tööd lahutatud vanemate lastega, me teha ei jõua.” Kuna enamasti jääb laps pärast lahutust ema juurde, on tavaliselt pöördujaks isa, keda ekskaasa ei lase lapse juurde. Merle Linno sõnul on lastekaitsja vahel sõna otseses mõttes vahendaja, kes helistab emale, et vastavalt kohtumiskorrale on tema lapsel täna kohtumine isaga.
Peremudel laieneb
Ema ja isa jäävad lapsele kõige tähtsamaks, räägib Montonen. Nende kohta ei võta lapse südamest keegi ja seepärast ei saa tal olla ka kahte isa. “Kuid oma isa ja võõrasisa saavad täita täiesti erinevaid rolle.” Ideaalis vastutab pärisisa lapse käekäigu eest, käib vajadusel koolis probleeme lahendamas, jagab lapsega oma maailmavaadet. Nagu isa ikka, ainult et kaugelt.
“Võõrasisa saab olla eelkõige emale toeks,” valgustab psühholoog. “Lapse suhtes täidab ta, vähemalt alguses, tehnilisi rolle: viib last kooli-trenni, kutsub söögilauas korrale. Side võõrasisa ja lapse vahel tekib ajapikku ja sellele tulevad kasuks ühised huvid.”
Inese arvates on Madis ema uude elukaaslasse aja jooksul kiinduda jõudnud. Neid seob ühine huvi tehnika ja arvutite vastu. Ema rõõmustab, et poeg on hakanud joonduma võõrasisa järgi ega unista enam isa moodi maaelust. “Käsi südamele, mina pole teda mõjutanud. Aga rahul olen küll, et Madist tõmbavad rohkem arvutid ja ülikond, mitte maa ja tunked.”
Montonen soovitab isadele, et kohe pärast lahutust ei tohiks oma uut elukaaslast lapsele sõbraks sokutada. “Lapsed heidavad ette, kui isa on nende kohtumise ajal koos “selle naisega”.”
Sama kehtib ka emade kohta. Eriti valuline on ema uue mehe tulek siis, kui see juhtub üleöö. “Ja miks peakski laps sellest aru saama, et tema koha peal söögilauas istub nüüd keegi mees?” küsib Montonen.
Pange reeglid paika
Ei maksa loota, et kahe kodu vahel käimine sujub probleemideta. Viieaastane Madis oli isa juurest naastes ärevil ja nuttis, et isa-ema koos ei ela. Aasta vanem Madis rõhutas kodus, et minu isa ütles nii ja tegi naa. Isa kodus tekitas ta tüli, nõudes kommi – ema ja onu Jaan ju ostavad?! Koolipoiss Madis väidab aga enne vaheaega emale, et ta ei taha isa juurde, sest tal on seal igav.
See, et laps on isa juurest tulles rahutum, ei anna emale õigust keelata kohtumisi isaga, ütleb Montonen. Ka see, et laps võrdleb ema ja isa elukorraldust, ei ole põhjus paanikaks. Igal juhul on arukas ekskaasaga rääkida ja kindlad reeglid paika panna: kui palju komme ja kingitusi on lapsele hea, palju emotsioone ta talub. Eelkooliealise lapse ja isa ühiseid plaane võiks ema üldjoontes teada.
Ines arvab, et võõrasisa võib olla paremgi kui oma isa. “Pärisisa arust on Madis tema omand,” seletab ta. “Võõrasisa võtab Madist kui isiksust.”
Nagu igas lõpus, peituvad ka lahutuses uued algused. Jätaks õige lapsele võimaluse armastada mõlemat vanemat – kas poleks see kahe kodu vahele jäänud lapsele parim?
Krista Kivisalu
Kuidas aidata last pärast lahutust
