Mõistagi olin akadeemilise härra niivõrd-kuivõrd isiklikust tähelepanust liigutatud, ehkki rohkem kui teadusega või teadetega seostub isand Raukas mulle ikkagi skandaalide, Juku-Kalle Raidi ja ajalehega KesKus.

Salamisi lootsin, et tegemist on siiski geoloogist akadeemiku pöördumisega saabuva väikese jääaja teemal.  Selle asemel selgub aga, et geoloog ei mõtlegi sest kõnelda, vaid üritab koputada minu kui koduomaniku südametunnistusele kui Eesti omanike keskliidu volikogu esimees Raukas. Selgub, et kodukulude kokkuhoidmiseks polegi vaja soojapidavaid aknaid ega küttesüsteemi värskendamist, vaid hoopis üks kena noormees riigikokku valida.

Sõnumi poliitiline erapoolikus oli viidud miinimumini – ko­gu pika kirja jooksul oli vaid kord mainitud erakonna nime ning välistatud oli ka igasugune sümboolika. Raukas soovitab: „Kui teil pole kindlat valikut tehtud, siis soovitan teil valida Ken-Marti Vaher, kellega ma puutusin kokku juba siis, kui ta väga noore mehena ehitas koos Juhan Partsiga üles riigikontrolli.” Raukas kinnitab, et Vaher on seisnud aastaid koduomanike huvide eest.

Olin hämmingus, sest tundub, et lugupeetud akadeemik on veel viimases voorus valimisvankri ette rakendatud. Neutraalset akadeemilisust sellest küll ei paista. Kui naistel on personaalses kett-turunduses Tupperware topsikud või kohatult kallid kosmeetikumid, siis tundub, et mehed turundavad samasugusel moel poliitikuid ja ideid.

Jääb üle oodata, et mõni neist valimiste eel meeleheitel poliitikute käemeestest või kosjamooridest, Vahitorni-laadne üllitis käes, ukselt uksele käiks ning väidaks, et paneb pea pakule, kui tema usaldusmees riigikogus tallinlastel valimisringkonnas nr 1 maamaksu ei hakka alandama. Ei tea, kuidas ta seda seal üleval teeks? Ja üldse – keda see maamaks puidust kortermajades ikka väga huvitab.  

Kas asi ei peaks siis üldse algama soovitusest? Kas mitte piibliski ei olnud nii, et kõigepealt tuli Ristija Johannes ja alles siis Jeesus Kristus. IRL-i kampaanias tun­dub olevat vastupidi. Kuis siis nii, et enne ummistavad postkasti värvilised bülletäänid noore poliitiku vaadetega ning alles nädalaid hiljem saabub tema soovituskiri lugupeetud vanameistrilt? Soovituskirja personaalsuse määr pole niigi suur, et allkiri oleks käsitsi kirjutatud.

Aga kuidas on akadeemikuhärra enda poliitilise meelsusega? Kas paneks ta terve IRL-i eest pea pakule või ainult Ken-Marti eest? Kas mitte viimati ei tahtnud ta mereakadeemia pu­hul IRL-i kuuluvat haridusministrit kohtusse kaevata? Et kuis siis nii – mehed samast paadist ja ühe kiidab taevani, teise vastu soovib kriminaaluurimist al­gatada? See küll seltsimeheliku käenduse parim näide pole.