Kaheteist aastaga tõusis Kadrioru loss tolmust

"Isegi kahju on mõnevõrra, et Kadriorgu enam nii palju asja pole," lausub AS Tallinna Restauraatori arhitekt Katrin Etverk, kes käib seal veel ainult pisiprobleeme lahendamas. Ehkki Celander Eesti AS andis Kadrioru lossi üle veebruaris, avatakse loss publikule alles suveks.

"Arvestades praegust ehituskultuuri närvilisust oli Kadrioru lossi tegemisel väga hea õhkkond ja sinna minek oli ikka tõeline pidu, kõikidele probleemidele leiti alati kompromiss-lahendus."

"Sellise tööga puutud kokku kord elus," lausub restauraatoreid juhendanud KAR-Grupi direktor Rutt Tuvike. Restauraatorid puhastasid välja ja konserveerisid merepoolse tiibhoone laes omapärased stukimeister Seidtingeri ja portreemaalija Ficki laemaalid. Arhitekt Etverki töölaual on kilode kaupa mappe, milles millimeetrise täpsusega on jäädvustatud 1720. aastal Peeter I poolt rajatud lossi seintes peituvad värvikihtide sondaazhid, seinte dekoori elemendid, fassaadi värvide uuringud, taastatavate parkettide mustrid, hoone akende raamistuse probleemid, fuajee sammaste marmoreering ja muu. Kõik need pisiasjad, mida enamik lossisuitajaid ei oska eriliselt tähele panna, on restaureerimis- ja uurimistöid juhendanud arhitekti tõeline varandus.

Rootslased töötasid oma pilapildi all

"Kunagi võiks sellest uurimismaterjalist ehk raamat saada," sõnab arhitekt Etverk. Selles lossis saavad kokku rootslaste kaasaegseimad restaureerimisalased oskused, meie staazhikate restaureerijate töö ja 30-ndatel eesti restauraatorite tehtu.

Ajalooline paradoks seisneb selles, et loss õnnestus valmis saada tänu Rootsi annetatud tagastamatule abile – ligi neljakümnele miljonile kroonile. Aga lossi rajaja Peeter I ei seisnud Rootsi kuninga Karl XII-ga sugugi heal jalal. Suure saali laemaal Aktaionist, kes hirveks muutus ja kelle oma koerad lõhki kiskusid, peaks olema allegooria just Rootsi kuninga aadressil, kes arvas võitvat Venemaad, kuid kelle liitlased Poltaava all maha jätsid.

Ühe sajanditevanuseks peetud trepi käsipuu alt võis leida kirja "Seda treppi taastasid meie puusepad 1934.aastal". Sellest aasta hilisemast ajast on pärit lossi gaasivarjend ja telefonikeskjaam. Lossi õuel seisab Viktor Kingissepa pronksbüst, mille peal ehitajad värviproove on teinud ning nina ära koksinud. Tema esindab seda perioodi, mil lossis viimane põhjalik remont tehti:1974. aastal. "Loss on nüüd palju kaunim, värvikam ja stiilsem kui pärast viimast, osalist korrastamist aastal 1974. aastal," leiab ajaloolane Jüri Kuuskemaa.

Kadrioru omapärasest drenaazhisüsteemist tilkuva varjendiga ei osatud selgi korral midagi peale hakata. Läbi maja fuajee ja selle ümber ja all kulgev drenaazh on Lasnamäe nõlva ja merevahelise ala vahel paratamatu. Kanalisatsioon ja torustik jõudsid lossi alles aastatel 1906-1909.

Pätsi-aegne gaasivarjend ja Lasnamäe lõhkamine

Eriti mõtlemapanev on lossi pärli – läbi kahe korruse ulatuva barokse peasaali – nurgas haigutanud lõhe ja selles alasti jäänud katusekonstruktsiooni ankurdus, mis ilmselt tekkis Lasnamäe kanali lõhkamistööde tulemusel.

Samavõrd omapärane on uurida lossis 1933. ja 1934. aastal alustatud kapitaalremondi ning ümberehituste tulemusi, kui lossi tekkisid tammeparketid. Siis kaeti maja tsementkrohvi kihiga, mis kaitses lossi nagu kilp ning tehti ümara rõdu asemele banketisaalina tarvitatav juurdeehitus, mis imiteerib barokset stiili nii ehtsalt, et pidusaalist väljudes vahet ei märkagi.

Peale tsaari kukutamist jäi Kadrioru loss eikellegimaaks. 1918. aastal anti see üle Tallinna linnavalitsusele ning kujur August Weizenberg sai lossi ühte tiiba ateljee ja korteri. 1921. aastal sai lossi endale Eesti Kunstimuuseum, kuid juba 1929. aastal muutis riigivanem Päts selle oma residentsiks ja muuseum koliti sealt välja. Tagasi sai muuseum lossi endale alles 1946. aastal.

Mälestuseks Konstantin Pätsist on nn. intarsiatuba (intarsia on erinevatest puuliikidest kokku pandud mosaiik). Arhitekt O. Siinmaa 1937. aastal kavandatud friis kujutab pealinna vaateid ning seinte ääres troonivad tammepuust raamatukapid. Paar ruumi on sisustatud pseudorahvusliku puitmööbliga ning laes troonivad raskest rauast lühtrid.

Raske oleks ruutmeetrites arvata kokku seda ülipõhjalikult läbi töötatud pinda. Korraga restaureeriti ju lisaks lossile ka restauraatoritele mõeldud vana vahimaja, Mikkeli muuseumile mõeldud vana köögimaja, muuseumipoeks mõeldud uus vahimaja ja selle abihoone, loss ise koos kahe tiibhoonega – kokku tervelt seitse maja.

Kadrioru lossi puhul polnud hoone renoveerimine ainus eesmärk. Kunstimuuseum ootas peadirektor Marika Valgu sõnul kaasaegsel tehnoloogial funktsioneerivat ja tänapäevase museoloogia printsiipe järgivat moodsat muuseumi, kus tõsi küll, näidatakse möödunud sajandite Euroopa ja vene kunsti.

"Luua vanasse hoonesse käsikäes renoveerimistöödega tänapäevane muuseum, koos kõigi oma erinevate funktsioonidega, oli äärmiselt tõsine, aga ka huvipakkuv ülesanne, " leiab Marika Valk. Turvameetmed, säilitustingimused, jahutussüsteem, uus küttesüsteem, restauraatorite ruumid – kõik probleemid tuli lahendada.

Asjaosaliste sõnul on Kadrioru lossil osalt vedanud, et ta rublaaja kasinuse ja kilevärvide aja suutis üle elada ning jõudis välja aega kui originaalilähedased naturaalsed materjalid taas hinda tõusid. Näiteks on palju kasutatud hoone tervisele kasulikku liimvärvi, mida tehakse kriidist ja jänesekõrvadest valmistatud liimist.

Viimaste aastate jooksul on Kadrioru loss enda varjanud kõrgete plankude taha ning ammustest aegadest mäletab publik tema luitundoranzhi fassaadi. Nüüd troonib loss kolmes erksas värvitoonis, mis toovad välja tema barokse ilu ning dekoori elemendid.

"See on sisetunde küsimus, et otsid ja otsid seda õiget värvi ja mõtled, kust fassaadi õnarusest seda leida," lausub Etverk. Nii see fassaadi kollane ja punane ka välja tulid. Neid, kes päris täpselt aegade hämarusest suudaksid värvid välja võluda, on vähe. Õnne peab olema ja aeg-ajalt tuleb reaalne elu ära unustada.

"Töörühma ülesandeks polnud üksnes meienijõudnu korrastamine, vaid ka arhitektuuri ja sisekujunduse algsete ja stiilsete elementide taastamine, mille kohta jagus väliuurimise andmeid ning teateid arhiivimaterjalidest," ütleb ajaloolane Jüri Kuuskemaa. "Objekt on sedavõrd väärtuslik, et fantaasiast võetu lisamine ei tulnud kõne allagi."

Jüri Kuuskemaa vaidles arhitekt Katrin Etverki ja restaureerimistehnoloog Helve Ilvesega pikalt ja pidevalt usutavate värvinüansside ja detailide kujunduse üle. Tagantjärgi on kõik kolm veendunud, et lossi taastajad püsisid kindlalt teadusliku restaureerimise põhimõtete pinnal ega teinud ühtegi jämedat stiiliviga.

"Seal, kus ei saanud taastada algset barokki, jäime rokokoo, klassitsismi või neobaroki juurde, millel on ju samuti stiiliväärtust," sõnab Kuuskemaa. "Seega on restaureeritud lossi välimus täiesti barokne, kuid sisemuses leidub hilisemaid kujundusmotiive ampiirist juugendi ja art deconi."

Kadrioru lossi park taastatakse

Arhitekt Katrin Etverk ja haljastusarhitekti Kersti Lootus tegelevad regulaarpargi stiilse näo taastamisega: piirded, purskkaevud, laternad, pingid, pügatud hekid ja puud vajavad kujundamist. Linnarahvas on seda väärt, et teha pühapäevane jalutuskäik elegantsesse aeda muusikat kuulama ja vetemängu nautima.

"Nägime vaeva, et kõige suurem purskkaev maja sissekäigu kohal olevalt rõdult silmade kõrgusele jääks," lausub Etverk.

Praegu kerkivad presidendilossi poole jäävas lilleaias parterite raudvormid, aias hakkavad vahelduma lilled ja madalad hekid, jalutusgaleriid ja purskkaevud. Presidendilossi ja lilleaia vahelt ära lammutatud piirde alt kaevati välja kaskaadi alusmüürid ja barjäär, kaskaadi aktsendiks oli kunagi purskkaev. "Unistused on meil nii suurejoonelised, et mõnikord hakkab hirm," lausub Etverk.

Kadrioru lilleaia, Alumise ja Ülemise pargi taastamine prantsusepärasel algsel kujul nõuab mõistagi miljoneid. Seda pole aastasadu nähtud.

Piret Tali