Kaitseliit – kodanikuühendus, mitte väeosa
Kaitseliidu ülesanne on vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Nii on kaitseliidu seaduses sõnastatud meie vabatahtliku kaitseorganisatsiooni olemasolu põhjus ja mõte.
Seadusandja on kaitseliidule andnud esmase ülesande: tegeleda rahva kaitsevalmisolekuga. Just nimelt rahva, mitte iseenda, kaitseväe või veel mõne kolmanda organisatsiooni omaga. Selle seadusesätte mõte on ilmselt tulenenud arusaamast, et väikeriigi kaitsesüsteemi pole või-malik üles ehitada rahvast kaasamata. Sealjuures ei saa kaasamise puhul rääkida ainult pelgast inim- ja materiaalressursside rakendamisest kaitsevajadusteks, juhul kui õnnetus juba õuel. Tänapäeva kodanikuühiskonna teovõimelise kaitsesüsteemi loomise eelduseks on riigi kaitsepoliitiliste sammude legitiimsus ja usutavus ning sellest tulenev rahva tahe isiklikult otsese või kaudse panusega riigikaitses kaasa lüüa.
Kaitseliit on iseseisvuse taastamise järgse ajaloo jooksul kujunenud just sellise kaasamise üliedukaks näiteks. See on organisatsioon, mis seob riigikaitsega kõige erinevamatest ühiskonnakihtidest pärit inimesi, keda motiveerib ennekõike heaks kodanikuks olemise tahe, mitte raha, võim või sotsiaalne staatus. Siin saavad õppusel kaevikuserval omavahel jutule doktorikraadiga dotsent ja põhiharidusega saemees, maasturiga ärihai ja “mossega” pensionär, kirjukarvaline punkar ja nahkpüksis tsiklimees. Siin kuulutakse kokku, sest sellel on põhjust, sisu ja vormi. Siin leidub ruumi nii neile, kes arutlevad sõjanduse filosoofiliste tagamaade üle, kui ka neile, kelle jaoks ka veidi arukamalt konstrueeritud seljakoti lukk või püssisihik oleks juba kõva edasiminek meie riigi kaitse tõhususe suunas. Siin on nii neid, kelle parim sõduriks olemise aeg on jäänud kaugete aastate taha, kui ka neid, kellel see on alles kaugel ees. Neile kõigile leidub kaitseliidus väärikas koht ja mõistlik tegevus, sest kaitseliit ei ole mitte kaitseväe väeosa, vaid pigem kodanikuühendus, mille peaülesanne ongi kodanike kaasamine ühe riigi põhiülesande – julgeoleku tagamise – täitmisse.
Tahe – üliväärtuslik ressurss
Kui soovime ehitada hästitoimivat demokraatlikku kodanikuühiskonda, peame arvestama, et sellega kaasneb riigi väiksem võimalus oma kodanikke millekski sundida. Just seepärast muutub kodanike tahe üliväärtuslikuks ressursiks. On vana tõde, et tühi kõht on kõige parem kokk. Nii on ka kriis ise kõige parem kriisi lahendamise motivaator. Kui häda juba käes, suudab nii üksikisik kui ka ühiskond end alati tõsiselt kokku võtta ja saata korda tegusid, mis rahulikel päevadel näiksid ilmvõimatud. Oleme ju kogenud, et hädaolukorras liituvad kaitsestruktuuridega ka need kodanikud, kes tavaolukorras sellise sammu peale ei mõtlegi.
Vaadeldes meie inimeste käitumist näiteks 2005. aasta Pärnu jaanuaritormi käigus või tänavuste aprillisündmuste ajal, tuleb tõdeda, et meie kodanike tegelik kaitsetahe on väga suur. Olen ka oma üle kümne aasta pikkuse tegevuse jooksul kaitseliidus korduvalt kogenud probleeme kaitseliitlaste osalusaktiivsusega rutiinsetel väljaõppeüritusel, kuid samas pole ma kordagi kuulnud ühtegi “ei-d” reaalsete operatsioonide läbiviimise puhul, olgu tegemist siis politsei abistamisega või päästetegevuses osalemisega. Pigem on operatsioonide juhtidele peamurdmist valmistanud liiga paljudele appitõtanutele asjaliku rakenduse leidmine.
Niisiis näeme selgelt, et sõjandusteoreetikute öeldud tees – kaitsetahte üks põhikomponente on riigikaitseliste eesmärkide legitiimsus – peab tegelikkuses raudselt paika. Ehk siis: kui on tegemist “õige asjaga”, on mehe eest väljas igaüks.
Ka riik on siin käitunud nagu kodanikuühiskonnale kohane: kodanikke on kutsutud, mitte kästud, ja kodanikud on tulnud.
Eesti kaitsepoliitika kujundajatel ja kaitseväe juhtidel on läbi meie lühikese taasiseseisvumisjärgse ajaloo olnud kaitseliiduga kummalised suhted. On neid, kelle jaoks kaitseliit on vaat et ainus Eesti sõjalise riigikaitse reaalselt toimiv komponent, aga ka neid, kelle arvates on tegemist ajaloolise õnnetusega, arhailise jäänukiga, mis on meile justkui kogemata kaela sadanud ja millest nüüd on keeruline lahti saada. On nähtud neidki, kes on püüdnud kaitseliidust eraldada selle “päris” võimekat ehk siis mingisse ”armeekõlblikkuse” šablooni mahtuvat osa, nimetades ülejäänut põlastavalt “funstruktuuriks”. Haruldased pole ka ohvitserid ja ametnikud, kelle jaoks vabatahtlikkus ja distsipliin näivad olevat teineteist välistavad nähtused.
”Kaitseliit välismissioonile”?
Ajajärgul, mil Eesti julgeolekupoliitika on võtnud rahvusülese arengusuuna ja meie tegelik kaitse raskuspunkt näibki asuvat kusagil kaugete mägede ja merede taga, võib kergesti jääda mulje, et kodumail toimetavad riigikaitsjad elavad minevikus ja kuuluksidki tegelikult sinna. Milleks raisata kallist riigi raha tegelastele, kes ihkaksid kusagil kodutalutaguses soos eelmist ilmasõda pidada? Samal ajal saadetakse kõrbeliival korda tegelikke tegusid ja seistakse meie tegelike huvide eest. Niisiis võisid sedapidi mõtlejad paari aasta eest rõõmustada – kaitseliit läks välismissioonile, Bosniasse ja Hertsegoviinasse! Terve rühmaga!
Kuigi kaitseliidus kostis üsna tõsiseid kahtlusnoote ja nurinatki – oleme ju kodu kaitseks loodud, mis kodu meil seal Balkanil kaitsta on –, säras nii kaitseväe kui ka kaitseliidu juhtkonna palg kerges uhkuseõhetuses. Kaitseliit olevat nüüd ka “päris” asja juures ning täitvat tegelikku ja reaalset ülesannet. Pateetikat jätkus pidupäevakõnedesse ja medaleid asjameeste kuubesid kaunistama.
Mis toimus tegelikult? Kas tõepoolest saavutas kaitseliit just sel ajahetkel mingi enneolematu küpsuse ja valmiduse võtta endale selline vastutusrikas ülesanne? Arvan, et asi oli sellest kaugel. Kaitsevägi oli siis ja on praegugi lihtviisil hädas välismissioonidele sõdurite leidmisega. Olukorrast väljatulemiseks on katsetatud eri nippe: langetatud tulevase rahusõduri vajalik haridustase põhihariduse tasemeni, püütud teha hoogsat kampaaniat teenistust lõpetavate ajateenijate hulgas või paisatud eetrisse mehisusest nõretavaid reklaamklippe.
“Kaitseliidu välismissioon” pole kunagi olnud enamat kui üks abinõu, mille kaitsevägi võttis ette selleks, et Eesti riigi kohustused üleilmse julgeolekumasina tarvis mutrite-poltide tootmisel saaksid nagu kord ja kohus täidetud.
Peaksime nimetama asju omade nimedega. Kaitseliit kui organisatsioon pole kunagi mingitel välismissioonidel käinud ega hakka ka käima – seda saab teha ainult kaitsevägi! Kaitseliit värbas missiooniüksuste koosseisu oma liikmete hulgast ja osalt ka väljastpoolt seda – missiooniüksus nagu kõik teised on kaitseväe kooseisus ja selle liikmed on tegevteenistuses olevad kaitseväelased. Veelgi enam: kaitseliitu kuuluvaid inimesi on osalenud pea kõigil kaitseväe välismissioonidel nii enne kui ka pärast nn kaitseliidu missioonide väljasaatmist.
Ka kodus on olulisi asju
Põhimõtteliselt käivad asjad nii, nagu nad peaksidki käima. Kaitseliit toimib meie rahvusvaheliste kaitsekohustuste täitmisel kui värbamisväli, luues oma tegevuse kaudu sõjalisele riigikaitsele kui sellisele positiivset fooni ja kujundades sellega näiteks noorte eelistusi kaitseväeteenistusse astumisel ja hilisemal kaitseväelase elukutse valikul.
Kiiva hakkab asi kiskuma siis, kui hakkame välismissioonide komplekteerimist pidama kaitseliidu olulisimaks ülesandeks, missiooniüksust parimaks osaks kaitseliidust ja nägema kogu ülejäänud organisatsioonis missiooniüksuse kokkupanemist “toetavat” moodustist. Selline areng oleks väga ohtlik mitmel põhjusel.
Tahes-tahtmata tõmbab nii-öelda prioriteetsem ülesanne endale rohkem nii juhtkonna tähelepanu kui ka ressursse. Sellega võib kergesti saavutada olukorra, kus ebaproportsionaalselt oluline juhtimisressurss kulub organisatsiooni tervikuga võrreldes tibatillukese üksuse komplekteerimisele ja ettevalmistamisele. Aga ka kaitseliidu juhtide ööpäevas on vaid 24 tundi.
Kaitsejõude kui tervikut tõsiselt ohustavate “kahe klassi armee” – missioonil käijad ja mittekäijad – kujunemise risk oleks kaitseliidule ilmselt palju ohtlikum kui kaitseväele. Peaksime olema väga ettevaatlikud kaitseliidu sisse igasuguste “eliit-üksuste” loomisega – kui kellelgi on tähtsam ülesanne, parem varustus ja väljaõpe ning see seltskond naudib (vähemalt näiliselt) suuremat avalikkuse tähelepanu ja tunnustust, võib ”tavaline” kaitseliitlane tunda end kõrvalejäetuna.
Oma kodu kaitse on alati väga legitiimne eesmärk. Pole vahet, kas tegemist on mittesõjalise tegevusega päästjate ja korrakaitsjate toetamisel või sõjalise vastupanuga mis tahes sorti vaenuväele. Samas on selge, et meie seotus rahvusvahelise julgeolekumehhanismiga toob endaga kaasa vajaduse teha aeg-ajalt pragmaatilisi otsuseid, millega kogu rahvas ei pruugi sugugi üksmeelselt nõustuda. Välismissioonide väljasaatmine on kahtlemata üks selliseid otsuseid.
Kaitseliit on organisatsioon, mis “elab” rahva usaldusest ja tahtest, püüdes ise samal ajal seda tahet taastoota. Sellise organisatsiooni valjuhäälne sidumine küll võib-olla vajalike, kuid samas ilmselgelt rahva hulgas vähelegitiimsete üles-annete täitmisega võib anda organisatsiooni usaldusväärsusele olulisi tagasilööke. See omakorda raskendab kaitseliidul nii oma peamiste ülesannete kui ka kaitseväe värbamisvälja rolli täitmist.
Kaitseliidul on täita palju mahukamad ja olulisemad ülesanded kui välismissioonideks mõne rühma kokkuhõikamine. Sellele tõsiasjale peaksid keskenduma ka need, kelle õigus ja kohus on kaitseliidu olevikku ja tulevikku otsustada. Kaitseliit ei ole kaitseväe “väike vend” ega vaja oma olemasolu õigustamiseks endale mitteomaste ülesannete täitmise kärarikast etendamist.
Kaitseliit kui kodanike vaba kaitsetahet tootev ja seda tahet riigi tegelikuks kaitsevõimeks muutev kodanikuühendus on väärt seda, et temast peetaks lugu selle eest mis ta on, püüdmata teda muuta millekski, mis ta olla ei saa ega tohi.
Autor väljendab artiklis oma isiklikke seisukohti
