Kakssada soomlastehitavad õllesilda
Jõuluootel Helsingi. Ladistab. Mannerheimi tee on muutunud pikaks jõeks, selle veeres astujad saavad autode möödudes kaela sahmaka vett. Koerailm.
Helsingi tähtsaima tänava sajanda maja ligiduses, pubis nimega “Hunters”, keeb aga elu. Seal voolab õlut rohkemgi kui tänavail vett. Mitukümmend soomlast ja paar eestlast valavad õlut sillaks, mis kunagi peaks humalast võrsunud sõpruse ilmutusena kõrguma üle mere.
KUI LÕPEB JOOK. Viie aasta eest Eesti iseseisvuspäeval otsustas paarkümmend Soome õlle- ja Eesti-sõpra asutada naljaviluks ühenduse nimega Olutsilta/Õllesild. Põhjus oli proosaline: lõpmatust Koffi kesvamärja rüüpimisest tüdinud mehed olid nördinud, et Helsingis pole võimalik osta lahetaguseid lahedaid ja omanäolisi õllekesi.
Tänaseks on paarikümnesest sõpruskonnast kasvanud paarisajapealine sillaehitajate seltskond. Ja nad võivad, hing uhkusest rõkatamas, raporteerida: vähemasti veerandsajas Helsingi kõrtsis on juba müügil Eesti õlu.
Jõuluootus “Huntersis” koos sillaehitajatega. Kümned käed näpivad vastseid ühingu särke ja märke, millel sillakaar kõrgub üle Soome lahe. “Viktoriin!” kostab üle sumina. Küsimusterida võtab pea higiseks. Paarikümne õllesordi puhul, millest enamik on siinkirjutajale tundmatud, tuleb ära märkida ideaalne serveerimistemperatuur.
Lisaks nõutakse nii Eesti õlletehaste tunnuslauseid kui ka retsepti: mida teha, kui õlu lõpeb. “Teadagi, juurde tuua ja hästi palju, “ on kõik võistkonnad vähemalt ühes asjas ühel meelel. Lisaks viktoriinidele on aastate jooksul kuulatud arvukalt loengu nii õlletegemise kui -tarbimise ajaloost ja tänapäevast.
“Soomeugri õllesild on sama vana kui soomeugri maailm. Me kõik oleme pärit ühest ja samast õlleperest,” räägib õllekirjanik Unto Tikkanen. Ja rüüpab. Põhiliselt Eesti õlut. Õllesildade liikmed valivad oma kogunemiskohti Helsingis hoolega. Ka selle järgi, kus kõrtsis on saada Eesti õlut.
NAISTE LÕBU. “Enam kui neljandik Õllesilla liikmeist on naised ja neid tuleb aina juurde,” räägivad mind ümber piiranud mehed. Paljud naised on meestest sillaehitajaile kogunemistel nii moraalseks kui füüsiliseks toeks. Nii on Õllesillast saanud ka peresillad.
Leidub ka sügavalt õllekultuurist huvitatuid. “Nii Eestis kui mujal Baltikumis on säilinud tõeliselt isikupärane ja kirju õllekultuur, mida meie siin Soomes hakkame alles taaslooma. Samas kordub Baltikumis see, mis juhtus aastate eest Soomes: õlletehased koonduvad suuromanike kätte, õlle maitse muutub nn euroopa keskmiseks. Seega peaks just Baltikumis, niikaua kui veel saab, toetama ja maitsma eripäraseid õllesid.” Nii räägib Sirkka Soukka, Kotka arhitektuuriloolane, kellele jättis kustumatu mulje Õllesilla Virumaa-retk koos kolme õlletehase külastamisega.
“Õllesild see kannab Baltimaadesse ja tuules lõhna annab õllevirdesse,” kõlab õlleseltsi hümn.
KODUÕLLE TAASSÜND. Soome õllekultuuri taassündi tähistab mitmete sillaehitajate arvates see, et Soome kuulus ja läbipaistmatu koduõlu sahti on viimaks ometi jõudnud ka pudelites müügile. Varem tuli seda nautimas käia ääretult veidra väljanägemisega õllekas nimega Zetor, kus põhiliseks kujunduselemendiks on traktorid. Veel võis sahti Eesti varianti proovida Saare- ja Hiiumaal.
Unto Tikkaneni hea joogi sõprade ajakiri “Juomanlaskija” pühendab Hiiu õllemeistreile pika artikli. “Järgmisel suvel võtame Hiiumaale kaasa Michael Jacksoni, vaat siis saab Eesti koduõlu alles õige tunnustuse,” kostab Tikkanen, rüüpab sõõmu ja teeb silma.
Jackson pole aga mitte poplaulja, vaid õlleilma guru, kõige autoriteetsem asjatundja. Just Jacksoni raamatust “Beer Companion” saab õllegurmaan teada, mis on tõeliselt hea. Täna annab Jackson Eesti õlledest ühe parima hinde Sillamäe tumedale Münchenile.
Eesti õllest ja õllekatest raamatut kirjutav Tapio Mäkeläinen on aga nurgalauas kui uhkus ise: “Meie algatusel alanud olutsuunistus ehk õlleorienteerumine on täiesti uus nähtus Soomes. Käime nii kohalikes kui Baltimaade tehastes. Viie aasta jooksul kakskümmend õllereisi. Sügisel olime Ungaris, nüüd läheme Tehhi,” jätkab Mäkeläinen. Tema andmeil pole nii tõsist ja sisulist õllesõprust Soomes veel keegi arendanud. Võib kindel olla – paljud õllesilla ehitajad teevad Eesti õllenduse tundmises eestlastele puhtalt ära.
