Kalad ujuvad Raekoja platsi õllerestoranis

Läinud nädalal tahtsin inspekteerida uut sibularestorani Peipsi ääres Kolkjal, kuid PHARE raha eest ehitatud tuliuus söögikoht oli lukustatud. Mitu autotäit inimesi üle Eesti, kes olid eksliku reklaami tõttu haneks tõmmatud, lahkusid sajatades. Null punkti minultki.

Kui ei saa sibulat, olgu kala, otsustasin ja siirdusin Tallinna Raekoja platsil asuvasse Karl Friedrichi kalasaali. Endised lehmalaigulised disaintoolid ja värvilised seinad olid asendunud sulni vabariigiaegse interjööriga, kust ei puudunud ka seinatäis perekonnapilte. Ajaloolisust markeerivad ümmargused lauad, kardinad, puhvetkapid, kollastes toonides kodusus oleksid ju meeldiv vaheldus eurostunud kõrtsidele, kui nad ikkagi nii tavalised ei oleks. Ilmselt on meie toidukohtades läinud lahti oma juurte otsimise ja muinsuskaitse ajastu.

Eelroaks valisin täidetud avokaado (34 krooni) osutus soojaks suupisteks, mis krevettidega koos mõjus igati hõrgult. Soe avokaado oli minu jaoks samuti uudne. Viiest kalasupist oli mehel juba raskem valikut teha. Külmade suupistete hulgas paistis ka paar eksootilist olevat. Angerjas oli ka uhkelt kohal, aga silme ei olnud.

Kooremaitseline lõhesupp langes tavalisuse tõttu kohe välja. Kalaseljanka osutus samuti läbiproovituks. Abikaasa jäi pidama Marselli uhhaale (94), mis lubas erinevatest kaladest koosnevat lõbusat miksi. Kui asi serveerimiseni jõudis, vaatas sealt tõesti välja elusuuruses jõevähk, pisut krevette, paar jõekarpe ja muudestki veeelukatest pärit tükikesi. Supp maitses hästi ja sai ruttu otsa, ehkki jõevähki millegagi suurt prepareerida polnud.

Kalarestorani menüüst õnnestus leida kaks auväärset kodumaist merehulgust: ahven ja lest. Täidetud lest krevettidega (142) pakkus mulle täiesti ootamatuid elamusi. Täiuslikult fileeritud lestas polnud ühtki konti ning koos juustu ja krevettidega ilmselt keraamilises toosis küpsetatult mõjus ta ootamatult hõrgult. Wokitud köögivili ning kartulid koos meeldiva kastmega olid heaks lisandiks, isegi meloniviil, mis wokki üllatama pääses.

Mehe taldrikule tõstetud üleküpsetatud ahven (93) see-eest oli oluliselt mehisem praad. Kelner oli sunnitud seletama, et ahven peidab ennast seenekastme ja kartulipudru vahel, kala ennast polnud silmata. Kreemjas ning uhkelt serveeritud kartulipuder koos ahvena ja seentega kadusid taldrikult kiirelt, ehkki sellele järgnes kaasa pisut pettunud kommentaar, et ahvena asemel oleks söödu võinud ka iga teine kala olla. Mõlema prae juurde serveeritud sidruniveerandik nägi häbematult eba-

isuäratav ja kuivanud välja. Igal juhul oleme me kohanud oluliselt mahlasemaid ja isuäratavamaid sidruneid. Toitude serveering oli suhteliselt traditsiooniline, kuid kelner igati asjalik ja asjatundlik.

Puuvilja saboyon (34) seevastu oli tõeline pettumus, meenutades maitsetut omletti, millele on pisut eakaid puuviljatükke sisse uputatud. Ehk oleks küpsiste ja maasikatega magustoit oluliselt parem maitsenud.

Lõpeks võiks leida, et sattusid külla 30-ndate kodanlaseperre, kes üritab elustiili osas pistu ennast ületada, kuid pakub kohati ka oma koka tõeliselt õnnestunud kodumaised toidunaudinguid.

Helle Ranskalainen