Vähemasti Soomes on aga asjad muutumas seoses keeleteadlase Kalevi Wiiki raamatuga “Eurooplaste juured”, mis on tekitanud põhjanaabrite juures laialdase ja tulise avaliku diskussiooni. Eks aeg näitab, kas see diskussioon ka Eestisse jõuab, kuigi mõningaid märke sellest on juba näha.

Tartu Ülikooli Uurali keelte professor Künnap meenutas Raadio Vaba Euroopale, et teooria soomeugrilaste ühisest algkodust on pärit 19. sajandist, kui eestlased ja soomlased asusid tärkava rahvusluse vaimus oma juuri otsima. Kuna meist ida pool avastati hulk etnilisi kilde, kes kõnelesid eesti ja soome keelele sarnast keelt, pöörati Künnapi järgi veidi hiljem pilgud ka arheoloogia poole ja avastati, et tõepoolest võib ka muistsete esemete juures, nagu näiteks potikillud, nii siin kui mitmete idapoolsete soomeugri keeli kõnelevate rahvaste aladel, leida eelajaloolises mõttes kultuurilisi sarnasusi. Samuti tugineti füüsilisele antropoloogiale, väites, et kõiki soomeugrilasi iseloomustab mongoliidselt kõrged põsesarnad ning madal laup. Neile erinevatele andmetele tuginedes töötatigi välja teooria, et eestlased ja soomlased saabusid oma praegustele elualadele umbes 5000 – 8000 aastat tagasi ning on koos teiste hõimuvendadega pärit ühisest algkodust kuskilt Volga kandist, Uurali mägede ümbrusest või veelgi kaugemalt Siberist.

Nii keeleteaduse, arheoloogia ning viimasel ajal ka geneetika areng on aga Künnapi järgi sundinud eelpoolkirjeldatud seisukohti ümber vaatama. Esiteks seisukoht, et soomeugrilasi iseloomustab madal laup ning kõrged põsesarnad. Künnap seletas, et lääne pool Euroopas tehtud leidude kohaselt iseloomustavad täpselt needsamad tunnused ka sealseid kiviaegseid kütte ja korilasi.

Teiseks aga ei ole Künnapi arvates sugugi kindel nii keeleteaduses kui arheoloogias populaarne arusaam mingist algkodust, kust mingi rahvusrühm, näiteks soomeugrilased, mingil hetkel rändama ning uusi asualasid hõivama läksid. Viletsalt ära elavale kütile ja korilasele ei pruukinud Künnapi sõnul olla mõistlik ette võtta pikki ja raskeid rännakuid, samuti polnud tol ajal sõdimisel ja röövimisel suurt mõtet, sest polnud midagi röövida. Mis eluks vaja, oli endalgi olemas. Nõnda on uuemas keeleteaduses levinud seisukoht, mida pooldab ka professor Künnap, et keeled ja kultuurid ei levinud mitte hõivamise ja anastamise teel, vaid omavahel kontakte luues. Nii võisid ühed või teised geneetilises mõttes etnilised rühmad ühes ja samas kohas elades üle võtta uusi keeli ja kultuure.

Kolmandaks on Künnapi sõnul ka geneetilised andmed tõestanud, et eestlased pole mitte raasugi mongoliidsed, vaid täiesti tavalised europiidid.

Neid varaseid teooriaid kahtluse alla seadvaid seisukohti toetab Künnapi sõnul ka Kalevi Wiik, kuid Wiik on lisanud seniarvatule ka uue aspekti, mis siiski viitab teatavale soomeugri algkodule, kuid hoopis varasemas tähenduses. Nimelt asus viimase jääaja lõpus umbes 19 500 aastat tagasi Euroopa territooriumil kolm soojemat ja niiskemat pelgupaika, kuhu eurooplased jäävarju olid põgenenud. Need pelgupaigad asusid esiteks Püreneedes, praegustel baski aladel, teiseks Balkanil ning kolmandaks praeguse lõuna-Ukraina piirkonnas Musta mere põhjarannikul. Pärast jää taganemist ujutasid neile kõige lähemal asunud, jää alt vabanenud piirkonnad üle nii baski keeli kõnelenud Püreneede pelgupaiga asukad, indoeuroopa keeli rääkinud balkanlased ning soomeugrikeelsed lõuna-ukrainlased.

Nõnda asustasid soomeugri keelte kõnelejad Wiiki kohaselt tervet põhja-Euroopat, rääkimata Eestist ida poole jäävatest aladest. Ning Wiiki järgi elavad nendesamade “soomeugrilaste” järeltulijad – sakslased, rootslased, norralased, venelased ta teised - neil aladel siiamaani, kuid nad on lihtsalt üle võtnud indoeuroopa keeled, vahendas Wiiki ideid Ago Künnap.

“Soomeugrilased olid kütid-korilased, indoeurooplased aga põlluharijad ning sellistena soomeugrilaste jaoks teataval määral “kõrgemalseisvad” isikud, sest suutsid oma hõimu paremini ära toita,” rääkis Künnap. “Nii ei pidanudki indoeurooplased soomeugrilaste alasid põhja-Euroopas vallutama – saabusid vaid üksikud, kuid soomeugrilased võtsid üle nende keele.”

Sellest annavad tunnistust praegused slaavi, balti ja germaani keeled, kus leidub Wiiki arvates palju soomeugri keelte jäänukeid, eriti just slaavi, vähemal määral ka balti keeltes. Germaani keele kõnelejate soomeugri algupära on valdkond, kus Wiikile on Künnapi sõnul kõige rohkem vastu vaieldud.

Kuid Eesti ja Soome aladel indoeuroopa keeli üle ei võetud, sest Wiik kirjutab, et siin polnud põllumajandusele sobivat pinnast – kuusemetsade alune muld on happeline ning kliima külmavõitu. Ka püreneedes, kus tänapäevani veel baskid elavad, on põllunduseks viletsad tingimused. Ja nii muide ka Euroopale üsna lähedal Kaukaasias, kus ei räägita samuti mitte indoeuroopa, vaid kaukaasia keeli.

Niisiis – kui Wiiki poolt välja pakutud teooria peaks õigeks osutuma, leiavad ka eestlased ja soomlased, kui tahavad, enestele uue algkodu lõuna-Ukrainas. “Kui kuskilt otsida soomeugrilaste algkodu, siis sealt,” rääkis Künnap. “Seal kasutati läbikäimisel mingit soomeugri algkeelt, või siis sündis see keel seal. Või on see pärit veel hulga varasemast ajast ning toodi nimetatud piirkonda. Nii et millal soomeugri algkeel tekkis, pole teada. Kuid ka arheoloogiliselt ja geneetiliselt on just lõuna-Ukraina meie jaoks sobiv algkodu.”

Lõuna-Ukraina pole vist küll nii romantiline paik algkoduks kui Uurali mäed, kuid vähemasti on see kodu hulga vanem kui Uurali-kant. Ja võibolla on soomeugri algkeel tõepoolest pärit veelgi varasemast ajast kui sündis too pelgupaik seal Musta mere põhjakaldal!

Kuid siiski tunnistab ka Kalevi Wiik, et tema teooria on pelk hüpotees ning sajaprotsendiliselt tõestada seda veel ei saa. Võibolla on siiski õigus varasematel keeleteadlastel. Kalevi Wiik ja Ago Künnap pole siiski ainsad uudsete, mitmeid distsipliine ühendavate, eurooplaste juuri seletavate teooria pooldajad – nad mõlemad kuuluvad suuremasse uurijategruppi nimega “Põhja-Euraasia rahvaste ja keelte juured”, kus tegutseb aktiivselt umbes kolmkümmend teadlast väga erinevatelt aladelt. Künnap rõhutas, et tegelikult on Wiiki teooriate ja hüpoteeside taga paljuski selle uurimisgrupi pikaaegne töö.

Kuid Kalevi Wiiki uute mõtetega on loodetavasti varsti võimalus tutvuda ka Eesti lugejail, sest Wiiki “Eurooplaste juured” peaks varsti ka eesti keeles välja tulema.