Kaljo Kiisk hindab inimeses heatahtlikkust
Pühapäeval oma 75. sünnipäeva tähistav lavastaja, näitleja ja riigikogu liige Kaljo Kiisk ütleb, et tema hindab inimestes kõige rohkem heatahtlikkust.
“Jah, isegi mitte niipalju ausust ega oskust kõva häälega tõde rääkida ega midagi kolmandat. Heatahtlik inimene võib olla võimeline väga paljuks. Heatahtlik inimene suudab võita usaldust ja leida endale sõpru.”
LIBLE VÕI JOHANNES? “Mõlemat peab inimese hinges olema. Ei ole ka Lible Lutsul mitte rumalakeseks kirjutatud. Vintis Liblena deklameerisin mina filmis just neid lauseid: aga valeta, vaata valeta, siis oled sina täitsamees. Mina ei salligi sellist ühtlast siledat purikat, mis on voolitud ja lihvitud. Ei, inimene peab olema ka kandiline, okkaline, küürakas ja koorikuline. Mida rikkalikum ta on, seda toredam on temaga suhelda ja seda rohkem oskab niisugune inimene maailmast aru saada.”
POLIITIKA ON RASKE. Kaljo Kiisk kiidab oma parlamendikaaslasi, kuid tunnistab, et ei osanud ette näha, mida tõeline poliitika endast kujutab. “Seaduste keeles rääkimine on minule väga raske. Ma pean selleks kohutavalt tööd tegema. Olen palunud, et heameelega paneksin mütsi pähe, suruksin kõikidel kätt, kallistaksin kõiki ja läheksin sellest künkast alla, võib-olla midagi muud tegema. Aga nad on vastanud, et oota veel. Et minusugust selli on ka vaja.”
KINGSEPP JOHANNES SAAKS RIIGIKOGUS HAKKAMA. 1995. aastal ligi 4500 häälega riigikogusse valitud ja 1999 tagasi valitud mees teab, et lihtsad inimesed usaldavad Õnne tänava kingsepp Johannest rohkem kui riigikogu.
“Johannes on üks meie keskelt, kes sõnastab asju rahvalikult ja lihtsalt, nii et vaataja ütleb: näe, nemad seal Toompeal jahuvad, aga vaata kui hästi Johannes selle ära ütles.” Ja pole midagi salata, lisab ta, Johannes on ka Kaljo Kiisale plussiks, sest paljud inimesed panevad Johannese jooni ka temale külge.
”Johannesel oleks riigikogus samuti raske, aga ta võiks ootamatult hästi hakkama saada. Parlamendis on neid, kes on minust väiksema haridusega ja ometi mõistavad hästi sotsiaalseid asju ning oskavad neid analüüsida.”
MEHEL OLGU HEA NAINE. Kaljo Kiisk on elutark mees, kuid ei oska öelda, miks eesti mehed nii varakult surevad.
“Mind ennast üllatas samuti, kui lugesin mehe keskmise eluea lühidusest. Ma ei ole ise selle üle pead murdnud, sest mu häid sõpru on küll lahkunud, aga see seltskond, kellega olen siin maakamaral sammunud, on ikkagi põhiliselt mu ümber alles. Ma ei ütleks, et eestlane oleks tervist raiskava elustiiliga, või et teda keegi hirmsasti räsiks.”
Aga ühte asja ta teab – mees peab oma perekonnast lugu pidama. Tema abikaasaks sai 1947. aastal omaaegne klassiõde Sinaida. “Hea naine oskab sind hukka mõista, aga ta oskab seejuures suurema koorma jätta endale, sulle aga anda edasi selle, et saaksid hommikul rahulikult üles tõusta ja õhtul töölt tagasi tulla.”
OPTIMIST PEAB OLEMA. Ka siis, kui oled 80–90 aastat vana, pole vaja värisevaid käsi meelekohtadele toetada ja ohkida, silmad märjad, kui ilus on see elu, millest ma ei suuda enam osa võtta. Kiisal on hea meel, et teda näitlejana ei ole unustatud. “Teen Johannest – vabal ajal. Olen Baskini juures. Et ikka veel tuleb tööpakkumisi, see on südamele väga rõõmustav.”
Kui 1994. aastal lavastatud “Kirve ja kuu” osaraamatus oli 65 lehekülge, siis tema tegelasel Tiit Potaarikul oli teksti 63 leheküljel ja ta sai selle ludinal pähe. Praegu oleks natuke raskem, tunnistab ta. Bioloogiline vanus hakkab tunda andma. Niisugused asjad segavad natuke, aga nendest peab üle saama rahulikult.
TÜTRETÜTAR ON ERILINE. 1974. aastal sündinud tütre-tütar, poetess Elo Viiding (26) on pere õnn ja rõõm. Tema on ka palju töökam kui mina, kinnitab vanaisa uhkusega. “See tüdruk ei ole ennast veel avanud,” ennustab Kaljo Kiisk. “tema võimsamad jooned on alles peidus.”
