Kalvi mõis tõusis fööniksina rusudest
Koledate sovjeediaegsete kauplusevaremete juurest avanev pilt on vapustav: mere ääres seisab hiiglaslik graniitpankadest loss, mille ümber askeldab paar-kümmend inimest. Tundub, kui oleksid sattunud Kesk-Inglismaale, mitte aga Aseri valda Virumaa veerel.
Kalvi mõisa peahoone ametliku avamiseni on jäänud loetud päevad. Kahe aasta eest, kui vastloodud osaühing Kalvi Mõis kutsus ajakirjanikke ehitusplaanidega tutvuma, jätsid paljud minemata. Varemgi on Eestis vähemasti sada rahakat tegelast lubanud mõisa korda teha ja elama panna. Enamasti pole tulemusi näha. “Tegelikult elab mõis juba mõnda aga,” seletab väikeomanik ja tegevdirektor Tiit Rannaste. Lautades ammub 400-pealine kari, toodangut tuleb iga päev. “Kuigi mõis ei saa kunagi valmis, võime 19. aprilli avamise järel siiski natuke hinge tõmmata,” ütleb Rannaste.
ERILINE HOTELL. Kalvi hakkab pakkuma tipptasemel turismi- ja konverentsiteenust. Kas äriplaan on kusagil kolkas asuva häärberi jaoks reaalne? “Enam kui reaalne,” väidab Rannaste. Esimese Kalvi reisi läbimüümiseks kulus Taanis paar tundi.
“Meie jaoks on kõige tähtsam elus olla, mitte elu mängida. Mõis peab toimima ja tootma iga päev, alates piimast ja lõpetades käsitöö ning sepistega,” selgitab mees, kelle käe all on ehitustegevus kaks aastat kestnud. Hiigelkasumit Rannaste vaevalt et oma askeldamistest näeb. “See on töö tuleviku nimel,” ütleb ta, jättes vaid enda teada, mitusada miljonit krooni mõisa on juba mahutatud.
Seisame hotellitoas, mille sarnaseid on seni nähtud vaid filmides. Voodite kohal hakkab rippuma baldahhiin, romantilised vaated merele, naljakad, kuid armsad niid toanurkades, mööbel, mis näikse pärinevat eelmise sajandi algusest. “Odavaim tuba kahele hakkab maksma üle 1000 krooni ööpäevas, aga pakume tingimusi, mida kuskilt mujalt ei saa. Tahame olla eriline hotell,” räägib Rannaste. Kokku on majas üle paarikümne hotellitoa ja kolm sviiti.
Mõisa paarikümneliikmeline personal saab iga päev neli tundi keelekoolitust. Seejärel koristatakse maja. Taanist saabunud spetsialistid õpetavad nii mõisa majandamist kui ka kokandust.
OSTETI STACKELBERGIDELT. Kuidas ime avalikkusele tundmatu nimega paigas ikkagi teoks sai? Taanlaste puidufirma Flexa jõudis Eestisse 1993. aastal. Ehitas Viru-Nigulasse kuivatid, alustas Kadrinas tootmist. Üks Flexa omanikest, Henning Lykke Jensen soovis leida Eestimaalt taastamiseks mõisa. Otsiti. Flexa tootmise põhibaasile piisavalt lähedal olev Kalvi oli selleks ajaks Stackelbergidele tagastatud. Järgnesid läbirääkimised ja müük. Kahe aasta eest kesksuvel algasid Kalvis tööd.
Samal ajal, kui Eestimaa meistrimehed Kalvi seintelt sinna kogunenud õlivärvi kihte maha kraapisid, pidasid taanlased oma kodumaa oksjonitel silma peal. Kokku osteti nii vanamööblit kui ka kunsti. Täna on mõisa tulevane konverentsisaal veel üles riputamata piltidest tulvil kui kunstimuuseumi ladu.
Suur osa eelmise sajandi alguse stiilis mööblist valmis Flexa meistrimeeste käe all. Kalvi omaaegset mööblit pole säilinud. Rannaste sai küll Tallinnas ühes antiigipoes veneetsia peegli jälile. Isegi inventariseerimisnumber oli sellel veel küljes, aga püüa sa tagantjärele tõestada, et see on Kalvist pätsatud.
HELILOOJATE KLAVER. Mõisa klaver pärineb Tallinna Heliloojate maja saalist. Olav Ehala oli üks viimaseid, kes sellel pealinnas mängis. Kas Kalvi jääb vaid rikastele taanlastele? Ei sugugi. Teekond Narva maanteelt mööda kruusateed Kalvi mõisa võtab vaid kümmekond minutit. Tulla kas või tassi kohvi jooma võib igaüks, ütleb Rannaste.
Koledate kauplusevaremete veeres istuvad külataadid. Rüü-pavad õlut, vaatavad mõisa punast katust: “Paganama taanlane, no küll peab tal ikka pappi olema. Aga paganama ilus on.”
Taani linnusest Lenini kujuni
Kalvi mõisa loetakse erandlikuks seetõttu, et see on kerkinud keskaegse linnuse müüridele. Teated taanlaste linnusest Kalvis pärinevad 12. sajandist. Esimene mõis põles maha aastal 1911. Väidetavalt oli tegemist kavatsusega kindlustusraha välja petta.
Uus mõisahoone ehitati Nicolai von Stackelbergi eestvõttel 1912 –1914. Tegemist on Eesti ühe noorima mõisahäärberiga. See kerkis vanast mõisasüdamest tükk maad eemale, lagedale kaldaastangule. Raskete kivimüüride ja sakiliste nurgatornidega mõjub see gootilikult. Sisekujunduses on juugendi mõjusid. Efektne on hoone graniitvooderdis, hoone küljed on kaetud lõhestatud graniidiga. Akendest avaneb vaade nii Venemaale kuuluvatele saartele kui ka folklooris tuntud Soome sillale – looduslikule kivimuulile meres.
ENSV-aegadel asus mõisas tuberkuloosihaigete sanatoorium, hiljem Kiviõli keemiakombinaadi profülaktoorium. Kunagi oli mõisapargis kaelastikku istuvate Lenini ja Stalini kipskuju.
1999 ostis mõisa USA-s elavatelt Stackelbergidelt taani puidutööstur Henning Lykke Jensen.
Allikas: koguteos “Virumaa”, kohalike mälestused
