Kangur Ivan ajab triipu, naised lähevad arust ära
Eesti etnograafia uurijad peavad kuldsete tähtedega ajaraamatusse märkima päeva kolm aastat tagasi, mil Ivan Uvarov otsustas hakata kuduma rahvarõivakangaid. Aga mitte villaseid, vaid puuvillaseid. Nüüdseks on Ivani telgede alt tulnud poolsada triibumustris kangast ja ostjate järjekord püsib ukse taga.
Ju ei saa Ivan senini täpselt aru, millise teene ta puuvillkangastega eesti naistele on osutanud, sest villane rahvarõivakangas on ikka liiga kallis, et seda tarberõivasteks või tarbekaupadel kasutada. Ja natukene liiga püha ka, et iga päev lörtsida. Aga puuvillane, triibuliselt hingelähedane oli see, mida naised ihaldasid.
Ehmatus riidepoes
Ivan on täiesti tavaline venelane, sõjaväelase poeg. Rändas isaga sinna, kuhu saadeti. Ei uskunud, et kauaks Rakverregi jääb. Aga ajad muutusid – jäi. Läks tollasesse tootmiskoondisse Rakvere, temast sai kangastelgede mehaanik. Seda tööd on ta teinud 30 aastat, tunneb kangastelgede hingeelu läbi ja lõhki. Hoiab korras samu, kümnenditevanuseid masinaid, mis koovad nüüd kangaid Liliina nimega linatoodete valmistajale.
Kolm aastat tagasi, kui kriis pitsitas, küsis Ivan eneselt, miks ei võiks tema kududa. Masinad ju selged. Lisaks innustas kudumist ette võtma hinnaehmatus ajast, mil ta tahtis tütrele rahvuslikus stiilis seelikut osta. Ja sai teada, kui kallis on villane triiburiie. Lisaks tulid Ivanile meelde lapsepõlveõhtud Rakvere tantsuansambli Tarvanpää kodu akna taga, kust poisid sisse piilusid ja näitsikuid tantsimas nägid. Võib-olla siis lipsas Ivani peast läbi küsimus, kas neil villaste seelikutega palav ei ole.
Igatahes on Ivan majanduskriisile tänulik. See pani mõtlema, seelikukangaid tudeerima, kudumisprogrammi masinasse sisestama ja nupule vajutama. Esimene kangas, mis Ivani telgedelt tuli, oli Muhu kollane. Tänapäevalgi nõutavaim.
Abikaasa hakkas raamatupidajaks, hää tuttav aitab turundusega ja Ivan muudkui koob. Siis kui päristöö Liliinas tehtud. Nüüd müüakse ja kohtab siin-seal tänaval etnostiilis seelikuid, padjakatteid, kotte, suveriiete lisandusi – kõik Ivani kangastest tehtud. Ja päev, kui noor iluuisutaja, Ivani kangast seelik üll, viis Euroopa meistrivõitluste aegu lilled presidendile, läks kangrule hinge küll.
Tallinnast Brasiiliani
Ivan rõhutab üht: „See pole eesti rahvarõivakangas, see on rahvarõivamustritega triibukangas.” Oma toodangu just nii nimetamise olid talle südamele pannud muuseumitöötajad, kes toodangut tudeerimas käisid. Päris rahvarõivaste valmistamiseks see ei kõlba. „Kõige muu tarvis on aga väga sobilik, maksab villasest kolm korda vähem,” lööb Ivan lauale trumbi.
Ivanil on kangastelgedega kamber Rakvere äärelinnas. Täpselt nii suur, et teljed, kangad ja hullupööra suures koguses niiti ära mahuks. Just niitide ja värvidega ongi kõige enam tegemist, et õige toon leida.
Tihtipeale saadetakse Ivanile lõigukene riiet, palutakse just sellist. Kulub kõvasti ettevalmistamist, et õiged värvid leida ja 30 aastat vana masin uue kanga tarvis valmis seada. Just ettevalmistuste pikkus on see, mille pärast Ivan alla poolesaja meetri tellimust ette ei võta. „Aga soovitan inimestele – koopereeruge, ja kangas saabub kiiremini,” selgitab kangur, tagasihoidlik naeratus näol.
Üks kaugemaid kohti, kuhu Ivani kangas on jõudnud, on Brasiilia. Seal elab üks tema tütardest. Ja loomulikult võttis too kodus käies kaasa isa kootud kangatüki, et padjakate teha. Hea, kui see vastu põske puutub, kodune tunne tuleb maailma teises otsas peale.
Aukude armaada
Kõige tähtsam kanga valmistamisel on masinale kudumine selgeks õpetada. Seetarvis on Ivani töötoas kirjutusmasinat meenutav instrument, kust välja ei tule paber, vaid aukudega perfokaart. Sellele tuleb klahve vajutades ja auke lüües sisestada kogu info, millal on triip punane, millal kollane.
Ivan peab perforeeritud kaarti kindlamaks abiliseks kui arvutiprogrammi. Sest elektrikatkestus või pinge kõikumine võivad arvuti lolliks ajada. Aga kudumismasinat õpetaval perfokaardil on augud ja need jäävad igal juhul alles.
