Kanuuga päikesele vastu

Kanuusõidult Eestimaa jõgedel võib saada nii hingematva looduselamuse kui ka verre tubli annuse adrenaliini. Otsimist väärt nauding igal juhul.

Allasõit kevadise Pirita jõe kärestikest ja mäesuusakeskuse mustast nõlvast on täiesti võrreldavad, ütleb Kalle Hallik, Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõud, kes jagab tulevastele kehalise kasvatuse õpetajatele matkatarkusi. Algajad peaksid valima küll lihtsama jõe, kus oleks vähem rägastikku ning kus poleks suuri kärestikke. Kuid suur ja lai jõgi on paljudele igav sõita.

Kanuusõit pole füüsiliselt väga koormav (kuigi mõnikord tuleb end puude eest madalale painutada ning vahel kanuud mõnest takistusest üle tõsta), kogu aeg ei pea isegi mõlaga töötama – jõgi veab allavoolu ise. Kanuuga jõel liikudes on mõtted sellel, kuidas parasjagu paremini toime tulla, mismoodi saaks takerdumata edasi, kuidas mõla õigesti liigutada (sõudmine ja igasugused nipid sealjuures on üldiselt küll kiiresti omandatavad) ja tasakaalu hoida. Ja mõnus on õhtul taibata, et päev otsa on tüütutest igapäevaasjadest ka mõtetes eemal oldud.

Kanuusõit on igal juhul põnev neile, kes seda esimest korda teevad, kuid sportlikku pinget pakub see harrastus Eestis eriti kevadise suurvee ajal ja mõnel üksikul vesisel suvel. Suurveega on sõidetavad ka väiksemad jõed.

“Muul ajal on nauditavad just veelolek ja loodus. Ning just selle pärast peakski väljas käima,” leiab Kalle Hallik. “Mitte kusagilt ei saa näha Ahja ja Võhandu jõe ürgoru liivapaljandeid nii hästi kui jõelt, rääkimata vee-elust, mis ümberringi pulbitseb.”

“Kes hakkavad märkama, kas puud ja lilled õitsevad, või kuulma lindude hääli, oskavad juba sõita,” ütleb Hallik. “Kuid ka vaadata tuleb osata. Näiteks Soomaagi võib tunduda suur lage vaikne vesi, millel sõuda on igav, kui sellest paigast lähemalt ei teata.”

Vaikselt liikudes näeb alati rohkem, selgitab Hallik. Näiteks saarmast või ööpimeduses tegutsevaid kopraid või toonekurge, kes sorkis natuke madalas vees, tõstis siis pea püsti, angerjas noka vahel. Rikas on matk, millest on palju meenutada.

Muutlikud jõed

Samal jõel tasub käia eri aastatel ja aastaaegadel. Loodus ja ka jõed on alati erinevad. Nii ei saa kunagi öelda, et selles paigas on käidud ja kõik nähtud.

Traditsioonilised jõed, millel sageli käiakse, on Ahja ja Võhandu Lõuna-Eestis, Põhja-Eestis Valgejõgi ja Jägala. Palju käiakse kanuutamas ka Soomaal, vähem aga näiteks Pedja jõel. Ka Loobu jõgi on kevaditi päris põnev. Piusa jõgi on aga sõidetav vaid kevaditi ning selleks peaks olema kosest alla sõitmise spetsvarustus, lausub Hallik.

Kanuuga saab sõita ka järvedel. “Põnev järvelainetus on sageli see, mida otsitakse, kuid madala süvisega kanuu on tuule suhtes hästi tundlik. Tuul võib kanuu libisema ja kursilt kõrvale kalduma sundida. Olukorda tuleb enesele alati täpselt teadvustada ning ohtu tajudes pigem tagasi pöörduda,” hoiatab Hallik, “sest vees pole vahet, kas oled direktor, doktor, kojamees või keegi teine – füüsikaseadused mõjuvad kõigile ühtmoodi.”

Kanuusõidul tuleb teada, mismoodi vesi jões käitub. Vee kiirus jõesängis muutub juba iga sentimeetriga, mille võrra veetase on kõrgem. Mida suurem vesi, seda suurem jõud. Samuti on tarvis tähele panna keeriseid, mis tekivad kurvides ja ka sirgetel, kus on vaja hoida kanuud vastu kallast või kivisid põrkamast.

Kui veematkal kuuled, et ees on midagi, kuid midagi näha pole, tuleb kinni pidada ja vaatama minna, mis seal on, kas sealt üldse saab läbi sõita. Kui mitte, siis tuleb kanuust välja ronida ning kanda see takistusest mööda. Hästi korraldatud matkal sõidab ees juht, kes jälgib kõike ja suunab matkaliste tegevust.

Alkohol ja kanuusõit kokku ei käi. Osa matkakorraldajaid isegi kontrollib osalejate kainust, sest inimesed kaotavad sageli alkoholi mõjul ettevaatuse. Liiga palju alkoholi tarbinud inimesel tekib raskusi oma keha tunnetamisega, ka kaotab ta soojust palju kiiremini kui kaine.

Kui kanuu läheb ümber

Kõigest hoolimata tuleb arvestada ka võimalusega, et kanuu läheb ümber. “Ehkki see on – eriti esimest korda – üpris ehmatav kogemus, pole paanikaks tavaliselt põhjust,” räägib Hallik. Isegi siis, kui külm vesi lööb hinge kinni, tuleb püüda rahulikuks jääda.

Päästevest tõstab inimese igal juhul pinnale, sageli ulatuvad jalad põhja. Kui ollakse kahekesi, tuleb esmalt selgeks teha, kas kaaslasega on ikka kõik korras, ning seejärel vaadata, kus on mõla, kus paat, kummal pool on tugevam kallas, kuhu vool tõenäoliselt viib. Kanuu tuleb kalda äärde lohistada, sealt aegamööda vesi välja kallata (korraga ei jõua, sest vett täis kanuud on raske liigutada – sinna mahub mitusada liitrit).

Kui veekindlast kotist võetud vahetusriided seljas, tuleb edasi tegutseda. Kaldale jäämine pole tavaliselt lahendus, sest teeni võib olla hea hulk maad. Mõnedel kursustel harjutatakse ka kanuu ümberminekut, sest alles tegelik kogemus näitab, mis tunne see on. Kahepäevasel kanuumatkal tavaliselt ümber ei minda – telgid, magamiskotid, isiklikud asjad viivad kanuu raskuskeskme madalamale.

Pisiasju, millest matka kordaminek sõltub, on väga palju. Väljaõppest hoolimata võib tekkida ootamatu olukord, kus otsustada tuleb kogemuste põhjal.

Miks minna kanuumatkale?

Kaarel Aluoja, bioloog, ajakirjanik:

Iga matk on elamus, sõltumata sellest, kas minna jalgsi, jalgratta või kanuuga. Ühelt poolt on tähtis looduses viibimine, teisalt sõpradega koos olemine – suhtlus matkal on sootuks teistsugune kui näiteks peol või töö juures.

Kanuumatka eelis on, et kogu aeg ei pea olema tegevuses. Laial jõel edasiliikumiseks piisab paarist mõlatõmbest ja nii on võimalik pühenduda ringivaatamisele, ümbruse nautimisele. Nii ratta- kui ka jalgsimatk eeldab teatavat füüsilist ettevalmistust. Kanuusse võib aga istuda igaüks.

Vette kukkumine andis jõudu

Priit Palomets, fotograaf:

Olin oma esimesel kanuumatkal imeilusa ilmaga aprillikuisel jõel. Puu oli risti üle jõe ning kanuud sellest üle sikutades plumpsatasin istuli vee alla. Teised muidugi naersid.

Kanuumatka puhul kardetaksegi vettekukkumist vist kõige rohkem. Kui aga vette kukud, on külmatunne teisejärguline, esimene asi on ðokk. Kui välja hakkasin tulema, oli külm. Vahetasin jalga kuivad sokid ja saapad.

Aga pärast edasi sõudes sain justkui uut jõudu. See toniseeris päevaks nagu hommikune suplus. Pärast sain küll köha, aga arvan, et pigem telgis ööbimisest.

Mida võtta kaasa ühepäevasele kanuusõidule

veekindel kott (sobib ka prügikott, millele saab sõlme peale teha), selle sees: kuiv vahetuspesukomplekt (olenevalt ilmast – mida külmem ilm, seda põhjalikumalt tuleb läbi mõelda, mida kaasa võtta); vihmapidav riietus. Kui pole spetsriietust, siis on abi 150–200liitrisest prügikotist, kuhu on pea- ja käeaugud sisse lõigatud; joogivett, mida kulub iga ilmaga; toidupoolist, kui matkakorraldaja seda ei paku;

tikud (vajaduse korral saab siis tule ääres sooja ja riideid kuivatada), mõni tööriist; esmaabivahendid (tavaliselt on need olemas matkajuhil). Oma kroonilistest hädadest (nt suhkruhaigus, allergia) tuleks matkajuhile enne rääkida; päikeseprillid. Vesi peegeldab kiiri samamoodi nagu lumi. Kuid puid täis jõel võiks prillid olla peidetud, sest kõik asjad, mis okstesse kinni jäävad, kipuvad kaduma;

päikesekaitsevahend, eriti neil, kellele päike liiga kipub tegema.

Prügikotte võiks kanuudes olla rohkem, et pudelid-kopsikud oleks käest kohe kuhugi panna. Heast matkajast jääb maha vaid kanuujälg jõel.

Riietuda vastavalt ilmale mõnusaisse vaba aja rõivaisse, jalga jalanõud, mida pole kahju märjaks teha – mõnikord on just kanuust väljaastumine parim viis seda madalikult lahti aidata; samuti ei või kunagi kindel olla, et kanuu ümber ei lähe.

Maret Mälk