Kariibi mere piraadid ei langeta surnupealippu
Kõigepealt oli üks film, seejärel teine ning nüüd kolmas, mis püüab seda kõike suureks saagaks ühendada. Just selliseks, nagu on Georg Lucase Skywalkerite saaga, mille pealkirjaks “Star Wars”.
Kinnitust sellele leiab tõsiasjas, et paljud filmi “Kariibi mere piraadid: Maailma lõpus” tegevusliinide otsad peituvad sama pealkirjaga teoste teises ja isegi esimeses jaos. Kolm “Kariibi mere piraatide” filmi on rohkem triloogia mõõtu, kui oli kaks eelmist filmi diloogia mõõtu.
Siin on jätkuvalt piraadiromantikat ja armastust. Juttu on inimese aust ja väärikusest ning vastuhakust võimudele, kes esindavad kauget ja võõrast impeeriumi korda. Ent need teemad on kõik väikesevõitu, et mitte öelda lapselikud, ja kõlagu see mitte hinnanguna, vaid publiku sihtmärgi määratlusena.
Aga tegevusliinidest on filmis midagi tähtsamat. See on Suur Vaatemäng, kuhu film ühel hetkel jõudma peab. Ja see loogika filmis täiesti toimib. Nii nagu ka kahes eelmises osas.
Film algab sellega, et kuri lord Beckett (Tom Hollander) kuulutab sõja tervele piraatide maailmale. Ja pikkade keerdkäikudega jõuabki tegevus suure vastasseisuni, kus silmitsi seisavad piraatide laevastik ja merede valitseja, Briti eskaader. See on hästi üles ehitatud kulminatsioon.
Kuni selle hetkeni on aga lood filmis kehvemad. Erinevate tegevusliinide räga kulgeb selgelt, ent ometi jääb asi venima. Kui võrrelda sooritatud rolle triloogia varasemate osadega, siis on asi kahvatum. Peategelastel on küll olemas oma isiklik draama, kuid see ei pääse mõjule. Johnny Depp trikitab filmis korduvalt, kloonides Jack Sparrow mitmeks tegelaseks. See heas mõttes klounihuumor on vaimukas, ent ometi pole sellest mereröövel Jacki asjaajamiste edendamisel abi.
Ka südametemurdumise teema, mida veavad võluvad Keira Knightley ja Orlando Bloom, ei tõuse suureks ja häälekaks armastuseliiniks, vaid jääb muude teemade varju ja jalgu. Ent õnneks päästab selle armastuse lõppmäng kiires finaalis.
Maailma lõpus käinud Kariibi mere piraatide loos on iseenesest väga palju vahvaid detaile ja toredat huumorit, ent tervik kipub pisiasjade all vankuma. Ligi kolm tundi erineva tempoga kulgev tegevus viib mõttele, et käsikiri pole korralikult läbi komponeeritud. Tähtsad ja vähem tähtsad asjad jäid reastamata.
Isikupärane filmikeel
Kui visata koomilised situatsioonid ja tegelased välja, saaks filmi põnevamaks timmida, ent kaotus oleks korvamatu. Just need jämekoomilised hetked, kus on olemas burleski algeid, loovad koos hoolikalt väljatöötatud visuaalse kujundireaga kvaliteedi, mis tõstab “Kariibi mere piraatide” filmid kõrgemale Hollywoodi tavatoodangust.
Kolmas film annab selgelt mõista, et Gore Verbinski on piraadimuinasjutte lavastades saanud hakkama isikupärase filmikeelega. Ja selle nimel on mõistlik leppida mõningase süzˇeelise segaduse ja igavusega, mida filmis “Kariibi mere piraadid: Maailma lõpus” kohati esineb.
