Karistaja kodus
Tapjaga abiellu
Psühholoog Velda Veia on perevägivalda põhjalikumalt uurinud. ”Vanglate ametis töötades lugesin ühe töö käigus läbi üle 800 tapja toimikud. Selgus, et pea pooled olid tapnud oma lähisugulase: venna-õe, vanema, lapse või abikaasa. Ohvrite hulgas oli ka tuttavaid ning joomakaaslasi, võhivõõraid aga suhteliselt vähe. Paljud tapetud olid naissoost: abikaasad, elukaaslased, armukesed... See jahmatas mind.”
Just seetõttu otsustas Velda TPÜ magistritöö käigus välja uurida, miks soovivad nii paljud naised abielluda mõrtsukaga. ”Vanglauste taga on sabad neist, kes vangiga – väga sageli tapjaga – abielluda soovivad. Mu teadustöö juhendaja Voldemar Kolga ei väsi imestamast, miks naine kui turvalisusele orienteeritud soo esindaja mõrtsukaga paari kipub. Töö üks hüpoteese on, et kõigist reeglitest üle olevat meest ihaldav naine valib tapnu. Kes ühtlasi paistab sobivat tugeva ja jõulise, turvalisust tagava kaasa rolli.”
Naine loodab, et mehe jõud ei pöördu kunagi tema, vaid ikka teiste vastu. Aga elu näitab muud: vägivallatseja jõud pöördub just lähedaste vastu.
”Osa naisi on veendunud, et nende ülesanne siin elus on aidata meestel jalad alla saada – neid ajab vangidega abielluma altruism. Tuttavaks saadakse valdavalt ajalehekuulutuse teel. Iga kord ei pruugi aadressi järgi aru saada, et kirja kirjutaja vangis istub. Olen analüüsinud vanglast välja saadetud kirju. Need on tüüpilised
”Täida lüngad” läkitused stiilis: Olen üksik laev ääretul merel, otsin kursilt eksinuna oma õiget
randa... Roosamannajutt – pooleldi filosoofia, pooleldi luuleline.”
Velda sõnul rõhutab vangist kirjasõber, et tema jaoks pole oluline naise välimus, vaid kaunis hing. Enamik vanglast kuulutuste peale saadetud kirju on koostatud läbimõeldult – ja sageli mitte sugugi allakirjutanu poolt – sihiga välja sõeluda teatud tüüpi kergeusklikud ja sentimentaalsed naised. Iseloomulik on ühe vangi ütlus: ”Ma otsin lähedast inimest, aga mitte lähedast suhet.”
Romantiline kirjavahetus viib nii mõnigi kord abieluni: pikisilmi ja kaua printsi oodanu asub meeleldi päästva printsessi rolli. Juhtub, et naine ei teagi vangiga abielludes, et tegelikult kannab too karistust mõrva eest. Kirjades jäetakse mulje, et kinni istutakse süütu kannatajana, sõprade pahateo või arusaamatuse tõttu vanglasse sattununa. Ebaõigluse ohvrina. Ja kes siis õiglust jalule aidata ei tahaks?
Lapse rollis
Perevägivalda uurides on Velda Veia intervjueerinud ligi pooltsada naist. ”Mulle on ette sattunud paare, kus ohver, naine, on mehest 10–15 aastat noorem. Valdavalt on need ka välimuselt kenad naised. Ilmselt ootavad nad abielludes, et mees hakkab hoidma ja hellitama, aga kooselu jooksul on mehed hoopis nende eneseusu täiesti maatasa tampinud.
Vägivaldsele mehele meeldib, kui naine on silma ja kontrolli all. Nad ei luba abikaasal tööl käia – nii säilib ühtlasi ka majanduslik sõltuvus –, või kui lubavad, käivad tal vastas. Nad on armukadedad ja teevad stseene iga viie minuti pärast naise elus, millest neil ülevaade puudub. Neis peredes on tihti vaid üks pangaarve, kuhu mõlemad oma teenitu kanda lasevad, mida kontrollib aga vaid üks.”
Vägivaldses abielus surub vägivallatseja ohvri sageli lapse rolli. Aitab see, kui seda rolli vastu ei võeta. Enamasti aga juhtub vastupidi: kui näiteks mees tänitades häält tõstab, hakkab naine käituma pisitüdrukuna, sageli lausa titehäälega rääkides. Sooviga mees hellitava isa rolli meelitada – aga mees-isa, kes karjub, on hoopis teist, karistava vanema tüüpi. Ja võib seega peksagi anda.
Konflikti lahendamine sõltub suuresti sellest, mil määral naine ohvrina käituma soostub. Nii on ju loomariigiski: kes ära jookseb, seda aetakse taga. See, kes end tegelikust lapsemana välja mängib, muutubki ühel hetkel abituks, sest roll on külge hakanud. Naine, kes ohvri rolli kohe omaks võtab, mõneti lausa provotseerib sellega meest.
Vägivallaringid
Miks alandatu-ahistatu vägivallatsejast lahku ei lähe? Sageli sellepärast, et too lubab end siis ära tappa ja rõhutab üha: ”Minu surm jääb siis sinu hingele.” Või ähvardatakse tappa naine. Või lapsed.
Naised häbenevad kodust vägivalda, kardavad teiste arvamust ega suuda taluda mõtet, et k õ i k saavad teada, kui alandavas olukorras nad on. Nagu oleks see nende süü! Enamik naisi arvab end olevat otsekui kohustatud elama õnnelikus abielus, oma õnne eest justnagu vastutama.
Kooselu õigustatakse ka nii: me elame laste nimel, et neil oleks kodu, perekond... Lapsed aga võtavad vanemate rollid sageli üle – ja kas ikka tahetakse, et pojast saaks vägivallatseja või tütrest vägivalla ohver?
Liiati elab vägivallatseja end sageli välja just laste, olgu elukaaslase või lihaste laste peal. Aga ka siis, kui lapsed ise peksa ei saa, vaid toimuvat pealt näevad, kannatab 75% neist hiljem selle pärast. Voodimärgamine, õudusunenäod, tahtlik enesevigastamine (vere nägemine rahustab mind), söömishäired, keskendumisraskused jne – kes meist seda oma lapsele sooviks?
Veel hoiab ohvrit vägivallatseja juures lootus, iga kord uus, et nüüd juhtus see viimast korda! Ta ju lubas...
Enamasti järgneb vägivallale, ilmnegu see siis füüsilises, seksuaalses või psühholoogilises vormis, leppimise nauditav faas. Süüdlane palub vabandust, tõotab muutuda, toob lilli ja kingitusi. Vahel veenab ohvrit, et too oli ise süüdi, provotseeris – või eitab toimunut, leides, et asi polnud üldse nii hull.
Järgneb vägivallaringi vaikuseperiood: juhtum on unustatud, elu kulgeb normaalset rada, ohver loodab, et kõik halb on minevikku jäänud. Siis aga hakkab pinge kogunema, ilmnevad puudujäägid suhtlemises. Ohvrile meenuvad kogetud kannatused, ta püüab vägivallatsejale igati meele järele olla, et plahvatust ära hoida. Lõpuks muutub pinge väljakannatamatuks ja see maandatakse järjekordse vägivallaaktiga. Need on tüüpilised vägivallaringid.
Müüdid mõjutavad
Perevägivald on omamoodi patriarhaalse ühiskonna osa. On ju kinnistunud arvamus, et mees on perekonna pea, toitja, tugevam pool jne. Et tema justnagu tohiks oma stressi ka vägivallatsedes maandada. Et purjus naine on palju hirmsam kui purjus mees jne. Et vägivalda kohtab vaid asotsiaalsetes, mitte korralikes peredes. Vale puha.
Velda Veia usub siiski, et kui kohe kooselu alguses õppida probleemid selgeks rääkima, jääb koduvägivalda vähemaks. Kui aga otsustatakse vägivaldne abielu lahutada (mis sageli ongi ainus lahendus), tuleb sundrollist vabanemiseks ja enesehinnangu jalule-upitamiseks kindlasti teraapias käia. Vestlus asjatundjaga aitab häbitundest vabaneda ja minevik jääb alles siis seljataha, kui sellest on piisavalt palju ja avameelselt kõneldud.
Tüüpiline häbi – ma ei saa sellest rääkida, sest kellelgi pole selliseid probleeme – on täiesti alusetu: eesti peredes on vägivald oma erineval kujul palju tavalisem, kui arvata soovitakse.
Üsna levinud vägivallavorm on sisendada: sa oled rumal, inetu, ei saa aru, ei tule toime, ei oska, ei suuda... Halvustatav, kes põhimõtteliselt võib olla ka mees, muutub ebakindlaks. Sageli tehakse maha ka abikaasa sugulasi, sõpru-sõbrannasid, vanemaid, päritolu...
Servapidi on vaimse vägivalla väga laialt levinud vorm ka pidev pahur ja kibestunud ilme. Seegi on roll, mis millalgi mingil põhjusel (kaitsekilbina; lapsepõlvest, sest isa oli üha morn?) omaks võetud, mida ise ei märgatagi, kuid mis teisi masendab, sunnib end süüdlasena tundma ning pahurat meelitama, ja liiati ka külge hakkab. Nii olemegi lõpuks kõik sünged ja kurjad – kui me seda õigel ajal ei märka ja oma olekut lahkemaks-rõõmsamaks kujundama ei hakka. Tasapisi muutub siis selles suunas ka enesetunne.
VIIVE, kes 17selt 30aastase mehega abiellus, sai alles siis, kui mees ta läbi peksis, teada, et sama mees oli oma esimese naise tapnud. Nüüd on naine ise vanglas. (Nii Viive kui ka Susannaga vestles oma uurimistöö käigus Velda Veia. Anne kasutab psühholoogi loal vaid väikest osa materjalist.)
Mis tüüpi mees on vägivaldne?
Viive: ”Võimuahne mees, keda teised on alandanud, ütleb minu kogemus. Viha, mida ta oma alandajate vastu tundis, valas ta minu ja laste peale välja.”
Millal algab vägivald?
”Kui inimesed ei suuda rahulikul teel oma asju lahendada.”
Mis tüüpi naised on sagedamini vägivalla ohvrid?
”Usaldavad naised, kes püüavad maailmas kõike parandada.”
Millisel kujul esines vägivald teie abielus?
”Läksin iga päev hirmuga töölt koju, mõeldes, kas saan peksa või mitte. Tema oli tavaliselt enne mind kodus. Kainena ta kallale ei tulnud. Kui nägin, et ta pole kaine, hakkas pea tööle: kuidas see õhtu üle elada? Ta leidis suvalise põhjuse norimiseks: miks tulin 5 minutit hiljem, miks talle vastu rääkisin või miks ma seda ei teinud.
Tema kurtis oma muresid – vahel, kui vastasin, olin süüdi, et vaidlen; vahel, kui ei vastanud, olin süüdi, et ta mure mulle korda ei lähe. Kui olin temast kaugemal, lennutas ta mõne eseme mu poole, kui olin lähemal, sain hoobi käe või jalaga. Paar korda viskas noaga, ükskord lõi ahjuroobi mu selja peal kõveraks... Kaks korda sain peatrauma, ükskord olin kolm päeva järjest pime. Aga näkku ta ei löönud: talle meeldis uhkustada, et tal on nii nägus naine.”
Miks te kellelegi ei kaevanud?
”Mehe ema oli ise vägivalda kannatanud, tema arust oli see normaalne elu. Soovitas eest ära hoida. Kolleegid kartsid mu meest. Politseisse kaebama ei saanud ma minna, sest ta oli mõrva eest pärast vanglat järelevalve all ja ütles, et kui mind tema pärast kinni pannakse, laseb ta mu maha lüüa. Kartsin.”
Kõige raskem kogemus?
”Meil olid öö läbi külalised, vaadati videot, mehed jõid pidevalt. Kui nad lahkusid, küsis mu mees jäätist, ehkki teadis, et see oli juba otsa saanud. ”Ah minu jaoks ei jäetudki?” oli ta kuri. Taganesin koridori. Ta haaras kapist püstoli ja tuli mulle järele. Üks lask läks mööda. Taganesin veel, teinegi lask läks mööda, päris lähedalt. Ühel hetkel oli ta mu vastas, toru mulle suunatud. Rohkem ma ei mäleta. Mäletan hetke mõned tunnid hiljem, kui ta oli maas ja verine. Veel mäletan, et kui teine lask must mööda läks, mõtlesin: nüüd on siis minu kord. Sest oma esimese naise oli ta just püstolist maha lasknud.
Kohus mõistis Viivele kuus aastat tahtliku tapmise eest kinnise rezhiimiga vanglas.
Pedagoog SUSANNA oli oma mehe kolmas naine.
Mis tüüpi naised on vägivalla ohvrid?
Susanna: ”Need naised saadavad välja teatud signaale. Kui olin abielus vägivaldse joodikuga, lähenes mulle ka tänaval absoluutselt iga joodik.”
Mis iseloomustab vägivaldset meest?
”Kõik ta mõtted ja teod, kõik see, millest ta räägib, on seotud ainult tema endaga. Ta kiidab end ja räägib oma kõikvõimsusest. Oma endisi naisi süüdistavad nad oma ebaõnnes.”
Millises vormis esines vägivald teie esimeses abielus?
”Kui ta kella kuueks kodus polnud, aimasin juba, mis juhtub. Kui ta kümne paiku tuli, püüdsin talle igati meele järele olla. Ta tahtis minuga rääkida, surus mu tugitooli, ise seisis selle ette. Tundsin, et olen tupikus, ja värisesin hirmust üle keha. Vappekülm. Ta provotseeris tüli, tahtis suhteid klaarida. Tüüpiline väide: ah sa arvad, et ma olen selline... Mina olin vait. Ja ikkagi järgnes lõpuks füüsiline karistus, käte ja jalgadega peksmine. Teda ajas närvi, et ma iial ei küsinud, kus ta oli. Mina arvasin, et väldin nii konflikti – aga tema leidis, et see näitas mu ükskõiksust.”
Kuidas olukord muutus?
”Sellest hetkest, mil otsustasin talle vastu hakata, sest ma polnud enda silmis enam mittekeegi. Ostsin endale kummijulla, mis oli mõeldud jõuharjutuste tegemiseks. Kui ta taas hilja tuli, olin voodis, ärevuses ja paanikas. Kui ta mu voodile lähenes, hüppasin ootamatult püsti ja hakkasin teda kummivoolikuga taguma. Ta ei hakanud vastu, hoopis mina tümitasin ta läbi. Sellest peale oli olukord minu kontrolli all.”
Kuidas te lahku läksite?
”Mehe ema jäi väga haigeks ja keegi pidi tema juures olema. Mees kirjutas end ema korterisse sisse ja mina ütlesin: ”Nüüd on sul koht, kus elada, jäägi sinna.” Ta püüdis küll tagasi tulla, kuid jäin endale kindlaks.”
Praegu on Susanna teises, õnnelikus abielus, kus vägivalda ei ole.
Aita Kivi
