Karmist lepingust hoolimata ei kahetse Annika ja Tarmo “Baari” saates osalemist
Lepingu, piirangute ega kohustuste juures ta midagi eriskummaliseks ega liigseks ei pea. “WC-s ei olnud kaamerat. Normaalne. Vannitoas oli kaamera – paha lugu, aga ma olen veendunud, et mitte kellelgi osalejatest ei olnud saba, mida ta oleks tahtnud varjata, ja kuidas muidu tagada osalejate turvalisust?” Nii arutleb Tarmo, kes ei kahetse, et saates käis, ning korjas sealt ainult positiivset.
Liikuda tohtis baari ja korteri vahel ning kella 15–16 tohtisid kaks inimest käia poes sisseoste tegemas. Muidu ei tohtinud alguses kuhugi minna. “See oli ka põhjus, miks Paavo sai kollase kaardi – läks ühel varahommikul kell pool viis burgerit sööma,” meenutab Tarmo.
Lademetes tasuta alkoholi
Baaritöö kõrval tuli osaleda kõigis “mängudes” ja üritustel, puududa sai vaid mõjuva põhjusega. Ning juuksurisse ei tohtinud ilma ütlemata minna – üldse oli keelatud oma välimust muuta, ilma et võttemeeskond seda ei jäädvustanud. Samas oli näiteks arstiabi käepärast ja keegi ei keelanud arsti juurde minna, pidi vaid aegsasti teatama.
Liiast oli Tarmo meelest vaid liiga vaba juurdepääs alkoholile. “Lademetes oli Saku Originaali, pidevalt oli saadaval Red Bull – see hakkab tervisele,” ütleb Tarmo, kes peabki alkoholiga seostuvat peamiseks, mis on tema elus pärast “Baari” muutunud.
“Meil oli tõesti päevi, mil saime vähe magada, 2–4 tundi. Enamasti oleks saanud ju rohkem, aga oli ikka vahva sponsori õlut juua ja juttu ajada,” meenutab mees ja lisab, et loomulikult oli alkohol saadaval sellepärast, et asju juhtuks. “Sellegipoolest ei toimunud midagi,” muigab ta.
Teistele tõsielusarja ihkajaile soovitab Tarmo esmalt endale selgeks teha, kas ollakse võimeline elama oma elu “formaadilooja” plaanide, otsuste ja mõtete järgi, ilma virisemata. “On ta kindel, et talle pole probleem, kui ta tabatakse kaameraga näiteks saunas või väga vindisena või hormoonide meeletus möllus? Kui pole midagi varjata ja inimene on piisavalt paindlik, siis tuleb kasutada võimalust ja minna!” arvab Tarmo.
Annika Kiidron ütleb, et trahvide tõttu ei olnud millestki mõistlik keelduda.
Kui tulevane osaleja lepingu allkirjastamiseks kätte sai, ei olnud tal hoobilt võimalust asjatundjaga konsulteerida, millega ta end nüüd seob.
“Kohe lugesid läbi ja kirjutasid alla, näidati kohad ette, et siia ja siia,” räägib Annika. Kui tingimused ei oleks sobinud, tulnuks saatesse mineku mõttest loobuda, sest sinna pürgijatest puudust ei olnud.
Hetkest, mil leping oli alla kirjutatud, ei olnud enam pääsu. Kuna kopsakate leppetrahvide tõttu ei olnud mõistlik millestki keelduda, tuli “Baaris” osalejatel ette päevi, mil magada sai vaid paar tundi, sest tegutsema pidi kahel rindel: saates ette nähtud üritustel ning baaris tööl.
“Meil oli mitu korda arutelusid, et kumba me siis peame tegema, kas tööd või saadet, me ei jõua enam!” jutustab Annika.
Kodust või baarist omal käel lahkuda polnud lubatud. Eelmainitud trahvide ähvardusel. “Kui ma käe ära põletasin, ka siis pidin ootama seni, kuni mulle traumapunkti minekuks luba anti, kuigi mul oli esimese astme põletus ja päris hull valu.” Kiirabi või kõrvaliste isikute koju lubamist ilma eelneva kokkuleppeta keelasid saate reeglid.
“Kolm päeva pärast saate algust olid mul vanaisa matused ja mind ei lastud matustele,” räägib Annika. Tegelikult lubati küll, kuid ainult koos saatemeeskonna ja kaameratega. “See on privaatne moment, ma ei taha, et kaamera vaataks, kuidas mu perekond seal käitub. See on väga isiklik.”
Välismaailmaga suhtlemine viidi miinimumini ning seda sai teha vaid baaris töötamise ajal klientidega rääkides. Keelatud olid mobiiltelefonid, televiisor, raadio, ajalehed, internet. Annika ei tea, et keegi reeglite rikkumise pärast trahvi oleks saanud, ehkki üks osalejatest, Talis, jäi mobiiltelefoniga vahele.
Kaamerate juuresolek unus juba mõne nädalaga. Ainsad kaameratest vabad hetked olid baariliste päralt WC-s, kus tüdrukud sageli riietumas käisid ning kus leidsid aset privaatsemad jutuajamised.
Isegi kui ennast saates kontrollida, võib televaatajaile osalejast jääda sootuks teistsugune mulje. “Mitmes kohas on selliseid momente, et “ma ei ole seda rääkinud”,” kirjeldab Annika, kui on saateid tagantjärele vaadanud. Põhjuseks osav montaa või pingetest tekkinud meeleolumuutus. Näiteks kui Annika pidi täislausega vastama: “Ma ei arva, et Kristjan on siga,” jäi sellest lausest alles ainult teine pool.
Teenistus 1700 krooni
Kõige selle juures oli baari töötajate palk 2500 krooni, millest arvati maha söögiraha. “Kätte saime midagi 1700 krooni. Sellega oleks pidanud enne arvestama, aga meile öeldi, et saab piisavalt, et elate ära.” Äraelamine käis jootraha arvelt.
Annika ütleb oma kogemuse põhjal, et tõsielusarja pürgijad on veendunud oma valmiduses kõigega toime tulla, juhtugu mis juhtub.
“Aga küsimus on, kas su tuttavad, lähedased on selleks valmis,” räägib ta. “See läheb sinu perekonnani välja, hakatakse isiklikul pinnal urgitsema, boyfriend’e sikutatakse lehte.”
Samas on Annika õnnelik, et ta ürituses osales – sai kogeda asju, mida muidu ei oleks võib-olla kunagi kogenud, sai uusi sõpru.
Mäng on see vaid vaatajate jaoks
Aleksander Pulver, psühholoog
Ma ei usu, et teletootjad ja muu meedia kasutavad informeeritud nõusolekut. Selle sisu on lihtne: mina kui psühholoog annan enne teraapiat teada, mis see on, mida me tegema hakkame, millised on ohud ja tagajärjed. Kui inimene annab nõusoleku, siis ka ise vastutab tulemuste eest. See aga pole informeerimine, kui öeldakse “võite nutma puhkeda, vihastada jne”. Tõsielusarja puhul ma ei tea, mis asjad need on, millega ma kokku puutun.
Inimõigusi peetakse tsiviliseeritud maailmas ülimuslikuks. Kui mind on tiritud olukorda, mida ettevalmistajad teavad paremini kui mina, on vastutus sel poolel, kes võimaluse pakkus. See, kui juhtub midagi, mis mulle ei meeldi, ja olen lepinguga jalust ja kätest seotud, pole päris õige. Kui mind ähvardatakse: kui sa teed või ütled seda, siis juhtub see ja see, võidaksin hagi esitamisel protsessi, kuna see rikub mu inimõigusi.
Sinna minnakse seiklusi otsima või oma elus midagi muutma. Või tõstab see inimese enesehinnangut, kui teda näidatakse televiisoris. Rahamotiiv kindlasti.
Suure tõenäosusega arvatakse, et see on pisike episood elus, mis möödub märkamatult. Paraku ükskõik, mida ma oma elus teen, jätab jälje, eriti kui see on televisioonis. Mäng on see vaid saate tegijate ja vaatajate jaoks. Erinevalt elust ei saa ma panna masinat kinni ega alustada otsast peale, emotsioonid on reaalsed ja mälestused jäävad.
Aga inimesed on ka tapmismänguks valmis.
Põhiõigused peavad olema tagatud
Ülar Maapalu, Ekspress Grupi jurist
Reality show’s osalemine ei ole kindlasti tööõiguslik suhe ning tööõigusest tulenevad regulatsioonid, nagu tööaja piirangud ja miinimumpalgad, siin arvesse ei tule. Tegemist on tsiviilõigusliku suhtega, milles pooltel on üsna vabad käed igasugusteks kokkulepeteks. Kuid ka selliste lepingute puhul tuleb arvestada teatud piirangutega, eelkõige heade kommete ja isiku põhiõigustega.
Kui isik on otsustanud reality show’s osaleda, siis ta peab üsna tõsiselt järele mõtlema, millega ta nõus on ja millega mitte ning kuidas on tagatud tema põhiõigused. Näiteks juhul, kui tegemist on ohtlikes situatsioonides osalemisega või kinnises ruumis pikaaegse viibimisega, siis kuidas on tagatud tema tervis ja julgeolek.
Kokkulepped, mis keelaksid isikul arsti poole pöörduda, kui võttegrupp pole piisavat meditsiinilise abi kohalolekut taganud, on isiku põhiõigusi rikkuvad ning selliste lepingute täitmist nõuda ei saa.
Väljavõtteid “Baari” lepingutest
Saate “Baar” osalejaleping
Osaleja kohustub osalema Saate salvestusel Produtsendi poolt kehtestatud salvestusperioodi algusest 03.10.2004 kuni salvestusperioodi lõpuni 31.12.2004 või kuni Saatest väljahääletamiseni.
Osaleja ei tohi Salvestusperioodi jooksul ilma produtsendi eriloata lahkuda Osalejate käsutusse antud korterist, välja arvatud baaris “R.I.F.F.” töötamiseks.
Osaleja kannab täielikku materiaalset vastutust baaris tekkinud puudujäägi korral ning kohustub kinni pidama kõikidest kehtivatest seadustest, baari “R.I.F.F.” eeskirjadest ja baari manageri korraldustest; /--/ kõigist Salvestuspaigas kehtivatest sisekorraeeskirjadest ja Produtsendi kõikidest suulistest ja kirjalikest korraldustest.
Kui Osaleja ei järgi Produtsendi korraldusi või ei osale Saate raames korraldatavatel üritustel, võistlustel vms, on Produtsendil õigus nõuda Osalejalt igakordsel rikkumisel leppetrahvi 30 000 krooni. Leppetrahvi tasumine ei vabasta Osalejat nimetatud kohustuste täitmisest.
Kui Osaleja loobub või ei tule Saate Salvestusele peale lepingu sõlmimist, peab Osaleja hüvitama Produtsendile kogu kahju ja kulutused, mida Produtsent on kandnud, ja maksma leppetrahvi 100 000 krooni.
Töövõtuleping
Tasu Lepingu alusel Töövõtja poolt teostava töö eest on 2500 krooni kuus (s.h. töötamise eest vastavalt graafikule päevasel, õhtusel ja ka öisel ajal), pidades sellest kinni tulumaksu ning tasudes sotsiaal- ja töötuskindlustusmaksu.
Töövõtjal ei ole õigus saada koolitusel osaletud päevade eest tasu.
Tellijal on õigus maha arvata Töövõtja tasust Töövõtja söögi ja joogi kulud, vastavalt baari poolt esitatud aruandele.
