Kärt Siilats: Harvardis on ööpäevas uneaega neli tundi


Kaks aastat Harvardi ülikoolis andsid Kärt Siilatsile bakalaurusekraadi psühholoogias ja palju uusi sõpru. Samas tunnistab Siilats, et Harvardisse minnakse just õppima, kinos käimiseks aega ei jää. ”Ööpäevas magatakse keskmiselt neli tundi,” ütleb Kärt.

Kärt Siilats siirdus ookeani taha kaks aastat tagasi. ”Minu puhul ei olnud küsimus kunagi mitte USA-sse sattumises, vaid Harvardisse sattumises,” ütleb Kärt. ”Ja minek oli planeeritud alles pärast Eestis inglise filoloogia bakalaureuse-kraadi saamist, siis oleks olnud lihtsam võõrasse teaduskeelde sulanduda.”

Kuid vahele tuli USA üliõpilasspordi süsteem. Tippülikoolid, nagu näiteks Harvard ja Yale, ei jaga spordistipendiumeid, seega peavad sealsed treenerid olema aktiivsed ja võimalikke sportlasi ise leidma ning neid igati sissesaamisprotsessi juures nõustama.

TPÜ-st Harvardisse. Kärt jäi oma treenerile silma pärast juunioride MM-i seitsmendat kohta. ”Alguses arvasin, et on veel liiga vara minna, tase on liiga kõrge ja viskasin kirja lihtsalt prügikasti,” meenutab Siilats. ”Kuid treener ei jätnud jonni ja saatis mulle uue kirja. Tundsin, et viisakusest olen kohustatud talle vastama ja selgitama, miks ma veel tulla ei tahaks. Selle peale helistas ta mulle samal õhtul ning selgitas, et esiteks ei tohiks ma USA üliõpilasspordis vanemana kui 25-aastasena enam võistelda ning teiseks ei võta Harvard bakalaureusetasemele vastu enam neid, kellel üks bakalaureusekraad juba käes ning et minulgi ei lubataks enam esimeselt kursuselt alustada.”

Kuna Kärt oli selleks ajaks juba kaks aastat Tallinna Pedagoogikaülikoolis inglise keelt õppinud, oli tal viimane aeg Harvardisse siirduda.

”Bakalaurusekraadi omandamine on seal veidi teistsugune kui Eestis. Inimest õpetatakse mõtlema, analüüsima, küsima, kirjutama,” ütleb Kärt.

Siilats hakkab intervjueerima tulevasi harvardlasi. Ülioluliseks peab Kärt USA ülikooli õppima minekul personaalsete kontaktide tekitamist, kuna uusi tudengeid ei võeta vastu pelgalt kuivade numbrite järgi, vaid selle alusel, missugused nad on inimestena. Tudengikandidaatidega tehakse intervjuud tavaliselt nende kodulinnas. Kärt aga kutsuti kohapeale, mis oli suur privileeg. ”Fakt, et nad mind seal intervjueerisid, oli märk ülimast heasoovlikusest ja huvist minu vastu,” sõnab ta.

Järgmisest aastast alates hakkab Kärt Siilats intervjueerima eestlasi Harvardi jaoks. Enne teda on eestlastest Harvardis õppinud Jürgen Kaljuvee ja sel sügisel läheb teisele kursusele Indrek Vainu.

Transfer üliõpilasi võetakse igal aastal vastu just niipalju, kui palju eelmisel aastal oli väljakukkunuid. Ehk siis transfer üliõpilased on tudengid, kes on varem juba mõnes ülikoolis õppinud. Kärt oli üks 65-st, kes sisse sai, tahtjaid oli 1100. Esmakursuslasi võetakse igal aastal umbes 1600, soovijaid on vähemalt kümme korda rohkem.

Sisseastumisintervjuu puhul peab Kärt kõige olulisemaks oma arvamuse olemasolu ja julgust seda väljendada. ”Et sa oled millegi poolest eriline,” kirjeldab Siilats intervjuud. Eestlaste komistuskiviks peab ta viitsimatust kogu informatsiooni, mis kooli koduleheküljel on, läbi töötada. Üsna määrav on ka keeleoskus.

Peamine finantseerija on perekond. Lisaks intervjuule tuli teha läbi test, mis koosnes matemaatikast ja inglise keelest, saata Harvardi poole teele avaldus koos iseloomustustega, ülevaade keskkooli ja ülikooli õpingutest, finantsinformatsioon ja vastused küsimustele ą la kirjeldada raamatut, mis tudengikandidaati on kõige rohkem mõjutanud.

Samuti peab saatma kooli vanemate tuludeklaratsiooni, mille põhjal kalkuleeritakse, palju on perel võimalik maksta ning ülejäänu katab ülikool oma fondidest.

”Peetakse loomulikuks, et perekond tudengit aitab ning tudeng oma suve jooksul teenitud raha haridusse investeerib,” ütleb Siilats. ”Samas mõned mu idabloki maadest pärit sõbrad said sajaprotsendilise stipendiumi, kuna nende riikide elatustaset peab Ameerika ennekuulmatuks.”

Loe veel

Harvardi ülikooli pikema perspektiivi strateegiasse kuulub arusaam, et kui nad võtavad mõne miljoni eest sisse mõne rumalama inimese, siis kõik, mis nad saavad, ongi see mõni miljon. Kui nad aga võtavad tasuta õppima mõne targa inimese, võib too hiljem miljardäriks saanuna olla piisavalt tänulik, et annetada mõnikümmend miljonit.

Nõudepesemine on koolikohustus. Harvardi ülikool peab täiesti loomulikuks, et musta töö teevad ära tudengid. ”Tööde hulka kuuluvad nõudepesemine, ühiselamu koridoride koristamine, raamatukogutöö, kui veab, siis laboranditöö, mis on kõige huvitavam,” räägib Kärt.

Septembri esimene nädal on koolis kohanemiseks, teisest nädalast algab õppeplaanide kokkupanek.

Semestris peab kuulama keskeltläbi nelja ainet. ”Vähem kui kaks korraga ei tohi, viis on juba raske ja kuue aine korraga kuulamiseks tuleb võtta allkirjad rektorilt, dekaanilt, professorilt ning akadeemiliselt nõustajalt ning kõikide teiste ainete professoritelt, mida sa samal semestril õpid, sest üsna tõenäoliselt hakkavad akadeemilised tegevused kattuma,” selgitab Kärt igapäevast õppimist.

Kõik ained annavad võrdselt ühe punkti. ”Vahet pole, kas tegu on algaja hiina keele või edasijõudnute astrofüüsikaga,” lausub Siilats. ”Punkti saamiseks tuleb teha roppumoodi tööd – käia nädalas keskmiselt kolmes loengus ja kahes kohustuslikus seminaris, lugeda läbi keskmiselt kaheksa raamatut, kirjutada umbes kolm paarikümnelehelist esseed ja käia mitmel eksamil. Järeleksameid ei ole, läbikukkumise korral tuleb aine uuesti võtta.”

Spikerdamist Harvardis ei tunta. Kontroll on väga tugev ja eksamitel pole tegemist faktidega vaid esseega. Kärt tunnistab, et TPÜ-s kirjutas ta maha küll, Harvardis ei kordagi.

Kodumaal ei huvita tippharidus kedagi. Hindamine on karm ja hindeid saadakse konkurentsi korras keskmise alusel. Kui näiteks testi keskmine on 95 sajast, siis on see juba B. ”Esimesel aastal ei saanud ma ühtegi A-d, kuid samas ainult ühe C-plussi. Teisel aastal olin juba nii kohanenud, et oli ainult üks B ning ülejäänud A-d ja A-miinused. Lõpetasin cum laude,” on Kärt rahul. Rahul ei ole ta aga sellega, et kodumaal ei huvita tema tippharidus kedagi. ”Haridusministeerium ei viitsi välismaal õppijate üle isegi arvet pidada ja mujal cum laude lõpetajaid ei kutsuta presidendi vastuvõtule. Siis veel imestatakse ajude äravoolu üle,” on Kärt siiralt üllatunud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare