Kas eestlane leiab Soomest igatsetud taevamannat?
Ehitaja rõõmustab ja igatseb. “Oleme olude sunnil siin. Kui mulle Haapsalus makstaks 10 000-15 000 krooni kuus, ei ma käiks Soomes ehitamas,” ütleb Ain Hernes (41) ja haarab neljatoalise korteri kööginurgast prügikoti. Uks vajub Helsingi äärelinna kortermajas kolmapäeva pärast-lõunal vaikselt ja turvaliselt kinni. Pühapäeva hilisõhtul istuvad üheksa meest taas ühise perena teleka ees ja sätivad varakult magama, et hommikul kell 7 järgmist kümnepäevast töötsüklit alustada.
Lifti astudes mõtleb Ain valjusti: olen laevasõidust tüdinud. Ligi kaks aastat on ta kolm korda kuus kiirlaevaga üle lahe sõitnud. “Vahel on kopp ees,” ütleb Ain ühise elamise kohta. Väikestes tubades magavad mehed, kaks-kolm voodit reas ja võib kujutleda, kuidas üheksa meest ühes korteris üksteisele närvidele võivad käia.
Kümme päeva on Aini ja tema paarilise Raivo Randpere (36) arvates paras aeg järjest kodust eemal olla, et stressi ei tekiks. Ja kodus paistvat päike isegi sagedamini, kui mehed kaugemal tööl käivad. Päike paistab eredamalt sellegi tõttu, et mehed suudavad peresid normaalselt ülal pidada. Eesti ehitaja toob Soomest koju keskmiselt 15 000 krooni kuus. Toidu veavad mehed Eestist kaasa, et kokku hoida ja ega soome toidud meestele meeldigi.
Olulisem kui palganumber, on töötasu kindel saamine. Soomlasest firmajuhi jaoks on töölisele maksmata palk võlg ning võlg võõra oma. Eestis ehitusjuhid sellist suhtumist tavaliseks ei pea. Ja see on veel hästi öeldud. Veel enam: Soomes ei aeta ehitusmehi hingetuks. Ehituse valmimise tähtajad on tehtud nii, et mehed kolmes vahetuses rabelema ei pea ning kui valmimisaeg pisut üle läheb, ei aeta selle täitmise nimel mehi proektorite valgel rabama.
“Kõige parem on töötada otse soomlase alluvuses,” teab Ain. Tasoite- ja Maalaus ORT OY omanik on soomlane, kes Rakvere lihakombinaati 1980. aastail ehitamas käis, siinse venelanna kosis ning seepärast võtab ta nüüd oma firmasse meelsasti tööle eestlasi ja ka venelasi.
Praegu ehitavad Ain, Raivo ning nende paarkümmend kaaslast Espoos ridaelamuid, täpsemalt teevad põhjalikku kapitaalremonti. Soomlaste üürikorterite lihtne ja kohati rohmakas viimistlus ei ole eesti ehitajate meelest tase, mida Eestis tasuks järele teha.
Mis eriti hämmastav: mehed muretsevad, et võivad Soomes töötades oma ametioskused kaotada, sest harjuvad “üle nurga” viimistlema ja Eestis ei võeta selliseid mehi ehk enam töölegi.
Helsingi ümbruses kerkib üha uusi elumajade gruppe. “Soomes on sama mis Eestis Tallinnaga: massiliselt tullakse mujalt Helsingisse elama, sest siin on tööd,” räägib Ain. See tähendab, et Eesti ehitajatel tööpuudust ei tule. Aga see ei tähenda, et eestlastel väga lihtne end tööle smugeldada on. Ain ja Raivo soovivad uutele üritajatele tugevat närvi, et end hea töömehena näidata ja siis magusa tööotsa peale saada.
Bussijuht rõõmustab ja näeb tõsist vaeva. “See on vähe teine asi,” lausub Eero Käärd (42) ja teeb pausi.
Kui Eero oleks tavaline eestlane Eestis, siis ta ütleks, et need asjad on natuke teistmoodi. Aga Eero kuulub “väljavalitute” hulka, sest töötab teist aastat Helsingi linna bussiettevõttes Helsingin Kaupungin Liikenne (HKL). Ta on üks 150 eestlasest selles ligi 1000 töötajaga firmas. Algul keeras Eestis oma tegemistega nullpunkti jõudnud Eero Helsingis bussirooli, aga rääkis teistest paremini soome keelt, oli taiplik ning oskas kaaslasi õpetada. Eerost sai mõne kuuga eesti bussijuhtide koolitaja ja abistaja. Eero ülemus Vesa Lappi (36) usub, et mees võib nende firmas veelgi karjääri teha ja osakonnajuhataja tasemele tõusta.
Vesa ennustab, et 90 protsenti Soome bussijuhiks tulnuist kolivad lõpuks oma pered ka sinna. Tööandjana on tema meelest parem, kui töömehel pole muret kaugel asuva kodu pärast, et ta läheb õhtul pere juurde ja siis ei tule nii väga napsiisu peale. “Eesti naistele peaks ka siin tööd juurde tekkima, näiteks haiglas või lasteaias,” arutleb Vesa.
Eero ja Vesa ei arva, et liigne napsitamine Soome bussirooli keerama tulnud meestele väga tõsine probleem on, aga fakt on see, et tänavu võttis politsei neli purjus eestlast bussiroolist maha. Soomlastest on samasuguse eksimuse pärast tööst ilma jäänud vaid üks mees. “Sellisel juhul rohkem juttu pole ja kohe koju tagasi,” lausub Eero.
Eero kiidab töötingimusi Helsingi bussifirmas taevani. Alustades sellest, et suur ülemus Vesa ei pea end bussijuhtidest paremaks, et bussid on uued ja mugavad, et stressis bussijuht võib seda tunnistada ja päevakese puhata. Palgast rääkimata: bussijuht teenib rohkem kui ehitaja. Keskmine palk on bussijuhtidel 28 000 krooni, millest 24,5 protsenti maksudeks läheb ning kätte jääb 22 000 krooni ringis. Oma palgaga on bussijuhid kõrgemal astmel kui ehitajad ja progresseeruva tulumaksu tingimustes tähendab see üle 6 protsendi kõrgemat tulumaksu.
Kui ehitajatele annab töö-andja prii elamispinna ehk ühiselamu moodi magamiskoha, siis bussijuhid peavad elamise Soomes ise kinni maksma. Eero räägib uhkelt oma kahetoalisest korterist, mille ta uue mööbli ja kodumasinatega sisustanud. Tavaliselt bussijuhid endale nii luksuslikku elamist sisse ei sea, vaid peavad korterit kahe-kolme peale. Tavaliselt käivad mehed üle kahe nädala nädalaks kodus. Eero satub Tallinnasse kord kahe-kolme kuu jooksul. Mees on kahe aasta jooksul kaheksa korda käinud vaatamas “Rigoletto” ooperit ja jutustab meeleldi, kui uhke on Savonlinna ooperifestival.
Eero kiidab sedagi, et bussijuhid õpivad Helsingis palju paremateks professionaalideks. Kui Eestis sõidavad mehed vaid ühe kindla bussiga ning kindlal liinil, siis üle lahe teavad mehed 30 liini ja suudavad iga bussi rooli istuda. Helsingis peavad mehed õppima reisijatega suhtlema, mis aga paljudele vähese keeleoskuse tõttu paras pähkel on.
“Pooled saavad soome keelega hästi hakkama, väike osa ei saa eriti midagi aru,” hindab Vesa eestlaste keeleoskust. Üldiselt eeldab firma, et pool aastat töötanud mees soome keelt ikka juba tõesti oskab.
Soome tööandjale teeb suurt rõõmu, et eestlased naljalt haiguse pärast töölt ära ei jää. Väike palavik eesti meest ei murra, soomlast küll.
“Pane see masin käima!” soovitab Eero uuele üritajale, Tartu mehele Meinhard Margile (44). Meinhard on Helsingis kolmandat päeva, õpib Helsingi töökombeid, sõidab teiste meestega liinidel kaasa. Poolteise nädala pärast peab tal nii palju selge olema, et võib üksi liinile sõita. Meinhard on bussi- ja autojuhi ametit pidanud üle veerand sajandi. Helsingist on ta paaril korral läbi sõitnud ja tööd otsima tuli siia eelkõige selleks, et poega ja tütart ülikoolis koolitada jõuaks. Kui sobib, jääb Helsingisse aastaks-paariks.
Kui kevadel oli Eerol korraga 40 õpilast, siis nüüd lisaks Meinhardile ainult kolm. Vesa ütleb, et enam massilist bussijuhte juurde ei võeta, aga hea bussijuht võib ikka tööd saada, kui küsima tuleb.
Bussijuhtide sööklas võtab pooltõbine Eero vaid kohvi ning õpetab Vesale, et Mynthoni tablett kuuma vette on tõesti hea ravim. Vesa muigab vuntsi, kui ütleb, et eestlased eriti sööklas söömas ei käi: hoiavad kokku ja söövad kaasa võetud toitu.
Eero räägib, et eestlastel lööb ka kadedus välja: et teisel ometi paremini ei läheks ning mehed ei kipu isegi asjaajamisel üksteisele lihtsat nõu andma. “Teab, kuidas asi käib, aga ei ütle teisele,” räägib Eero. Ja Vesa meenutab, kuidas paar aastat tagasi üks eestlane talle sadat marka pakkus, et paremale liinile tööd saada. See mees sõitis koos sajalisega koju tagasi.
Kunstijuht rõõmustab ja õpib elu. Hilisõhtuses Tallinna sadama C-terminaalis kiirustavad läbi tollipunkti selle päeva viimased Helsingist saabujad. Suvel Eesti ja Soome ajakirjanduses oma karjääriga kõmu tekitanud kauaaegne Tallinna kunstihoone direktor Anu Liivak (48) veab ühte kotti järel ja tassib väiksemat käe otsas. Ta on üle kahe kuu elanud talsinglase elu ehk töötanud Helsingis kuulsa Retretti kunstikeskuse juhatajana ning elanud mõlemal pool lahte.
Anu naeratab, aga pilk on veidi väsinud. “Esialgu oli dĻungli tunne,” vastab küsimusele, kuidas uus töö sujub. “Oled nagu eksinud, sa ei tea, kuidas asjad käivad. Räägid küll soome keelt, aga pelgad, et see pole nii perfektne - kas ikka saad oma jutud telefonis räägitud,” peaaegu pahvatab Anu esimese kogemuse välja. Lisab ruttu juurde, et kõik on tema suhtes nii positiivsed ja üldse aetakse asju eeldusel, et need õnnestuvad.
Alustuseks ei maalita eales musti stsenaariume - see on üks oluline vahe Soomes ja Eestis töötamisel.
Anu naerab ja räägib, kuidas üks vahendajafirma soovis, et värske direktor paari tunniga otsustaks, milliseid striimare ja lööbe ta tahab. “Kasutavad oma Ļargooni, kirjutavad soomestatult, mitte rahvusvahelise terminina ja sul pole udust ettekujutust, mis need on, aga pead kohe ütlema, mitu, kuhu ja millisel ajavahemikul sa neid tahad! Teatasin siis, et sorry: katsuks aru saada, et ma ei tea, millest üldse jutt ning vajan otsustamiseks aega,” meenutab Anu.
Muu eluga on nii, et Anu leidis endale väikese kena üürikorteri 30 minuti jalutuskäigu kaugusel kesklinnast.
Esimesel laupäeval Helsingisse jäädes tundis end nagu aastaid tagasi üliõpilasena: kohustusi pole, on pikk ja vaba päev. Käis näitustel, kinos ja lõpetas kontserdil.
Anu tööleping on tähtajatu ning paar-kolm aastat tahaks ta kindlasti töötada, et jõuaks endast jälje maha jätta. Palga kohta ütleb, et päris mitut Eesti presidendi palka ta ei saa. Eesti president teenib ligi 40 000 krooni.
Okupatsiooni eest pageja elab eurooplasena. Advokaat Kalle Pedak (42) istub veidi kulunud advokaadibüroos Helsingi sadamate lähedal. Kalle abiellus soomlannaga ja asus Helsingisse 1989. aastal. Pool aastat töötas raamatukogus ning siis leidis erialast ehk juristidiplomile vastavat tööd kui vene keele oskaja.
Nüüd nõustab Kalle Soome ärimehi, kes Eestis asju ajavad. Tema kabinet on täis Eesti ja Soome seadusi ning tema abil on nii mõnigi soomlane vormistanud Eestis firmaostu. Kalle sõidab üle lahe nädalas vähemalt korra, sest firmal Hedman Osborne on Tallinnas kontor. Kalle nimetab end Talsingi elanikuks nagu Anu Liivakki.
Advokaadi elu ei ole Soomes parem kui Eestis. Sissetulekud enam-vähem sarnased ning väliselt elavad advokaadid Eestis pareminigi kui Soomes. Kalle auto on Opel, Eesti advokaadi istumise all on pigem Mercedes või BMW.
Kalle kaks last räägivad nii soome kui eesti keelt ja ta arvab, et ülikooli valikul tulevad neil kindlasti ka Eesti koolid kõne alla. Kalle ei välista, et võiks kunagi põhiliselt Tallinna poole lahe kaldale tagasi kolida. “Vahel olen enda identiteedi üle mõelnud. Olen eurooplane, mitte eestlane või soomlane,” lausub Kalle.
