Kass Schoerly surm ja sünd

Mõned vaatavad oma reisidel monumente, mina kasse. Stockholmi kassirojudest on mul väga kahju, samuti teistest Skandinaavia volaskitest, sest nemad elavad padjal, nad on nimepidi Euroopa Liidu kassidekeskarvutis sees, nende kaela ümber on identifitseerimispael, mis samal ajal ka satikaid eemale peletab ning peremehe kindlaks teeb.

Kui kass põgeneb, hakkab Brüsselis ühes klaaspilvelõhkujas urisema arvuti, sputnikule antakse korraldus, taevaandurid sirutavad välja virtuaalkombitsad ning sihivad need paelakoodi järgi vabadust ihkava looma suunas. Seejärel toovad kõrgepalgalised ametnikud pageja peremehevangi tagasi, seda loomulikult ainult juhul, kui pageja Euroopa Liidu piiridest kaugemale ei jõua.

Õigupoolest panevad nad plehku haruharva, sest elajanatukesed on loomakaitsjate nõuete järgi kastreeritud, ja kuhu sa ikka tikud, kui sul kuhugi asja ei ole?

Lõuna-Euroopa kassid elavad paremini, Roomas, Madridis ja Ateenas võib näha kogunisti vabu lojuseid, kellele meeldib eriti muististel oma väikest ja suurt teha. Brüssel pole veel jaksanud kõikjal oma diktatuuri kehtestada, aga ahelad on ootel, lukud kinni kõlksatamas. Tegelikult on Lõuna-Euroopas päeva ajal üsna keeruline eristada varemeid ja muistiseid, öösel on muistised valgustatud, varemed pimedad, nõnda et siis ei käi vahetegemine just üle mõistuse, kui pirnid juhtuvad põlema, mida aga Lõuna-Euroopas ei juhtu eriti sagedasti. Päeval peab vaatama kasse – kui kass käib mõnel varemel asjal, siis on kindlasti tegemist kultuuriväärtusega, mille nimi on kirja pandud meie keskkooliõpikusse. Kui kasse ei ole näha, kui seal ainult lõbusad kodutud joovad veini ning vaatavad patareiteleviisorist jalgpalli, siis on need varemed, mille vastu viisakas inimene huvi ei tunne. Lõuna-Euroopas on palju kassihaigeid, kes Akropolisel või Colosseumil sadu kasse toidavad, samuti näiteks Madridis San Isidoro el Reali kiriku ees, mis on täitsa ilus kirik, sest ei ole inetu.

Väga hirmsat naist nägime Istanbulis. See sõitis sultan Ahmedi Sinise Mo‰ee ette oma kaheistmelise katuseta Porschega, hakkas seal türgi keeles valjusti kiisu-miisusid kokku hõikama. Ja nood tulid, tagahoovidest, pürgikastidest, igalt poolt. Kokku jooksis kümneid elukaid ning naine jagas neile munakiviplatsil heldelt toitu, mida tal oli vist terve pagasnikutäis.

Viimaks ilmus kohale üks punane kõuts ja naine Porschega peletas hilineja minema!

Kujutage pilti – tema toidab sadatkonda kassi, aga üks talle ei kõlba, see peab olema näljas. Vaidlesime pärast naisega kaua, kas too tundis viha tolle konkreetse isase vastu või ei sallinud ta silmaotsaski hilinemist.

“Viha muudab inimese pilgu haruldaselt teravaks,” põhjendasin mina,

“Ta peab hiljaks jäämist enese solvamiseks. Kujutad sa pilti – tema teeb head, aga teine on niisugune loru, et ei viitsi õigeks ajaks kohale vantsida,” vaidles naine.

Väga vabad on vene kassid, kes kasutavad oma vabadust loomingulistel eesmärkidel. Oleme koos sõbraga Peterburi kangialuste taguses siseõues jälginud terve tunni kassihäppeningi, mida kassid etenedasid mitte meile, vaid iseendale. Nad kõndisid majesteetlikult ja kindla rütmi järgi kord risti, kord põiki üle õue, see oli nagu koreograafia, see oli nagu sõjaväe auvahtkonna vahetusparaad Buckinghami palee eest Londonis.

Hiina kassidel on oma elu, eriti Lõuna-Hiinas.

Seal tuuakse vastu õhtut kassid tänavale, aga kõik loomad on rihmapidi omaniku valve all, sest muidu ootaks neid väga karm saatus – võõras loom maitseb paljudele, enda oma ei sööda ise ega taheta, et teisedki sellest kõhu täis saaksid.

Kord läksime Guangzhous (mille kohta teinekord valesti ka Kanton või Canton öeldakse) sööma, nagu iga restorani vestibüülis, olid ka seal akvaariumid, kus ujusid kalad, krabid ja teised mereelukad – näita neist ühe suunas näpuga ning sellest valmistatakse sulle roog. Meretõbraste kõrval olid akvaariumi moodi klaaskastides kilpkonnad, maod ja küülikud. Küülikute kõrval aga suur punane emakass, kes imetas kahte punast poega.

Tundus, et kass ei mahu konteksti, ta on oma klaaskastis kuidagi väga võõras ja juhuslikult sinna eksinud, võibolla keegi restorani töötajatest tõi oma kassid kaasa, et õhtul koju tagasi viia. Peatusime ja jäime vaatlema. Kohe sirutusid teenindusvalmis käed kasside suunas, ‰veitseri sõrmed ja nägu küsisid, millise neist kolmest me võtame.

Abikaasa võpatas, tal oli tunne nagu oleks ta juba söönudki kassipoja.

“Aga kui keegi võtab emakassi, siis jäävad pojad söömata,” ütles ta lauas väga kurvalt.

“Noh, meie oleme väga head inimesed, meie päästsime kolme kassi elu,” vastasin mina kilpkonna süües.

Kui me restoranist väljusime, oli oma klaaskastis alles ainult emakass, keegi meie kõrval oli poegadel hea maitsa lasknud.

“Võibolla emakassi ei tohigi lõunasöögiks võtta, tema peab uut toitu ilmale tooma,” oletasin mina.

Amsterdamis meil aga kassi elu päästa ei õnnestunud.

Holland on liberaalne – seal on homode abielud, kanepikohvikud, inimesed käivad ooperi esietendustel ja diplomaatilistel vastuvõttudel spordidressides ja odavates tenniskingades. Ka inetud neiud ja noormehed leiavad endale sõbra, kuna rassism on põlu all. Kes vahib oma partneri säärejooksu, on paugupealt diskrimineerija, sest lähtub mingitest välistest ja sisemistest eelarvamuslikest normidest, mis ahistavad ennekõike teda ennast. Inimeste nahavärvi märkavad ainult kuskilt Ida-Euroopa pärapõrgust pärit matsid, näiteks türilased.

Kassidki naudivad suhtelist vabadust, olgugi et Brüssel on kiviga visata – ainult 210 kilomeetrit, Tallinnast Tartusse Türi kaudu. Mõned Amsterdami kassid pole kosmeetikut näinud tervelt paar nädalat, nad on kasimata nagu Lõuna-Euroopa vabad voostrid.

Mis siis õigupoolest juhtus?

Istusime hommikul Keisrikanali ääres kanepivabas kohvikus “Sirp ja Vasar” ning vaatasime kassi, kellel oli kange himu oma keha kergendada, aga tema püsiplatsile oli keegi tuhajuhan oma logu masina parkinud, pealegi otse keelusildi kõrvale. Kass kraapis siit ja sealt, üksi teine koht talle ei istunud, seal olid eemaletõukavad lõhnad, tema tahtis ainult oma laterna alla, kus aga seisis lolli auto ratas.

Kass vihastus, kaotas ohuinstinkti ning kargas sõiduteele, samal ajal, kui sealt tuli uus auto, mis korda ei rikkunud.

Kass isegi ei karjatanud, ajas koivad kohe sirgu. Otsasõitja pidurdas, hüppas oma autost välja, püüdis ellu äratada surnud kassi, mis teatavasti ei ole võimalik. Tema tegi seda Allahilt abi otsides, ent Allahil oli parajasti tarvis millegi muu kui Amsterdami kasside eest hoolitseda. Kassi asemel karjatas hoopis ettekandja, seejärel teinegi ettekandja, misjärel tormas köögipoolelt välja väga tähtis mees (vist “Sirbi ja Vasara” omanik), kutsus taskutelefonilt abi.

Meie saime teada surnud kassi nime – see oli Schoerly – sest see sõna kordus ahhetustes pidevalt.

Liikluspolitsei vangutas pead ning loomakiirabi kuulutas Schoerly elustamatuks ja siis läks lahti paberite määrimiseks – kõigepealt võeti surnud kassi identifitseerimispael ja torgati arvutiauku, ekraanile ambulantsiautos ilmusid Schoerly pilt, tema esivanemad, veregrupp, omaniku aadress ja telefon, kindlustussumma, hind ja muu, sõnaga terve NKVD ja KGB toimik. Andmeid oli kohe mitme hiireklõpsu jagu.

Seejärel kirjutati igasugu paberitele allkirju, seda tegime ka meie kui tunnistajad, samal ajal kui ettekandjatel oli klimp kurgus ja pisarad silmades. Kohviku ja kassi peremees turtsus ja särtsus, sülitas tõrva isegi politseinike suunas, arvatavasti sellepärast, et nood lasevad võõral autol parkida seal, kus tema kass asjal käib.

Ega meie abikaasaga hollandikeelsetest dokumentidest tolku ei saanud, aga meil ei tulnud pähegi, et keegi tahaks meid petta, pealegi olid nii loomaarstid kui politseinikud mundris, mis äratas usaldust. Oli isegi pisut uhke tunne olla osaline riiklikus asjaajamises.

Seejärel pandi valesti parkinud masina kojamehe taha trahvikviitung ning äravedamisähvardus, auto numbri järgi tehti kindlaks selle omanik ning kassiperemehele anti tolle koordinaadid. Allaajaja pakkus talle veel patakat raha, millest aga kassiomanik ägedalt ära ütles. Kas altkäemaks võib siis kurbust leevendada? Kassiomanik maksis pangakaardiga loomakiirabile teenuse eest, see viis kassilaiba tuhastamisele, ka liikluspolitsei ja allaajaja sõitsid minema.

“Sirbi ja Vasara” omanik otsustas pidada kassipeiesid ning tegi välja kõigile, kes tollel hommikul kohvikus viibisid, kas peekri viina või purgi õlut. Meie loobusime mõlemast, meie saime mälestuseks neli kass Schoerly pilti – neid jätkus nii mulle, poegadele kui Küllile.

Peremees piilus samal ajal silmanurgast, ega ei ilmu nähtavale peasüüdlane – valesti parkija –, ka tolle mobiiltelefon oli välja lülitatud, mis omaniku eriti vihale ajas.

“Schoerly oli väga hää kass,” ütles üks ettekandja puhtas inglise keeles, nututuju oli tal juba üle läinud.

“Kõige parem kass Euroopas,” lisas teine.

Kui mu pojad Ott ja Rein maja eest ilmselt aknast väljavisatud (üsna levinud loomade hukkamisviis Eestis) kassipoja tuppa tõid, siis panime talle nimeks ·örli. Meie ·örli oli üsna nonde kassipoegade moodi, keda kunagi Guangzhous kuskil meie naaberlauas söödi. Kass elab samas majas, kus ta on sündinud. Euroopas, aga väljaspool Euroopa Liitu.