KASS VAJAB KAITSET Looma tõbesid on lihtsam ära hoida kui ravida, teab loomaarst Janne Orro
Kui majja tuleb kassipoeg, mõeldakse kindlasti kohe sellele, mida talle süüa anda ja kuidas tema puhtuse eest hoolt kanda. Tavaliste kassitoitude valik on meie kaubanduses väga suur ja ka loomaarstidel on soovitada mitmeid kvaliteetseid kassitoidusarju. Pesemisvahendeid leidub samuti nii lemmikloomakauplustes kui loomakliinikutes.
Mänguhimulise loomakesega ringi joostes ei tule aga paljudele vastsetele kassipidajatele pähegi, et nende uut lemmikut võivad varitseda mitmed ohud.
Ka parimast pesakonnast pärit kassipoeg võib uude koju kaasa tuua siseparasiidid.
Parasiidid
Kõige tavalisemateks nende seast on solkmed. Kassidel võib esineda kolme liiki solkmeid: koerasolge (Toxocara canis), kassisolge (Toxocara mystax) ja kutsikasolge (Toxascaris leonina). Kaht esimest liiki ussid võib kassipoeg kaasa saada juba emalt, seda nii looteperioodil kui ka emapiimaga.
Koera- ja kassisolge elavad loomade soolestikus, kuid enne täiskasvanuks saamist rändavad nad läbi peremeeslooma maksa ja kopsude. Vastsed võivad rände käigus sattuda ka silmamunasse või mujale organismi, kus on aktiivselt liikuvad ja seega hea verevarustusega lihased. Oma teel tekitavad solkmevastsed mitmesuguseid koekahjustusi, mis võivad jääda probleeme tekitama kogu eluks. Kui niisuguseid solkmevastseid on palju, võib väikesel kassipojal tekkida eluohtlik kopsu- või maksapõletik.
Kutsikasolkme ränne nii pikk ei ole ja seda liiki uss otseselt siseorganeid ei kahjusta. Kuna kõiki kolme liiki solkmete täiskasvanud vormid elavad soolestikus, tekivad suurimad kahjustused just seal. Kõige tavalisem probleem on sooltepõletik. Ja just nagu oleks väikesele kassipojale sellest veel vähe, eritub solkmete elutegevuse tagajärjel mitmesuguseid mürgiseid aineid, mis kahjustavad looma maksa, neere ja teisi siseorganeid.
Tihti arvatakse, et kui kass üldse väljas ei käi, ei saa tal usse olla. Kahjuks ei pea see paika. Oli juba juttu, et kassipoeg võib solkmed saada kaasa juba emalt. Lisaks sellele võivad inimesed parasiitide mune väljast oma jalanõudega kaasa tuua. Missugune kass jätab siis õuelõhnadega välisjalanõud üle vaatamata – “värsked ajalehed tahavad ju lugemist”.
Kassidel võivad parasiteerida ka paelussid. Laiuss (Diphyllobothrium latum) levib toore kala kaudu ja koeraviigi (Dipylidium caninum) vaheperemeesteks on kirbud. Kassid, kes ei söö kunagi toorest kala, ei pruugi laiussiga tõesti oma elu jooksul kokku puutuda. Kirpe esineb aga kassiomanike pingutuste kiuste üsna tihti. Nii on lemmikul reaalne oht paelussi munadega nakatuda.
Usside vastu võitlemiseks on ravimeid nii tablettide kui pasta kujul. Enamikku neist saab loomakliinikust osta ilma retseptita. Sealt saab ka täpsemat infot, kuidas neid kasutada. Eraldi tahaksin tähelepanu juhtida solkmete-vastasele ravimile, mis on valmistatud pastana.
Paljudele kassidele on tablette raske või isegi võimatu sisse anda. Pasta on aga neutraalse maitsega ja süstlakujulises pakendis, mis teeb selle kasutamise mugavaks.
Nakkushaigused
Lisaks siseparasiitidele ohustavad kasse mitmed nakkushaigused. Levinumad neist on kassikatk ehk panleukopeenia, rinotrahheiit ehk herpesviroos, kaliitsiviroos ja marutaud.
Panleukopeenia tekitajaks on parvoviirus. Haige kass on isutu ja loid, tal on palavik, tavaliselt on tal kõht lahti ja ta oksendab. Panleukopeenia on kassile eluohtlik, sest haigust tekitav parvoviirus kahjustab ka looma sisemisi kaitsemehhanisme. Haigust on üpris raske ravida ja mitmete organsüsteemide kahjustused võivad kassile jääda kogu eluks.
Herpes- ja kaliitsiviroosid on mõlemad hingamisteede haigused, mida on väliste tunnuste järgi raske eristada. Eestis on sellised viirused üsna levinud, õnneks pole need eluohtlikud. Tavaliselt on kassil nohu ja tema silmad on põletikulised. Mõnikord võib haigus kulgeda ka raskemalt – kui nõretus ninast on väga tugev, võivad tekkida isegi hingamisraskused. Tihti tekivad looma suu limaskestale haavandid, mistõttu võib juhtuda, et ta ei saa süüa. Ka nende haiguste ravi on keeruline, sest tõhusat ravimit ei ole. Raskematel juhtudel kasutatakse antibiootikume.
Marutaud on ohtlik nii inimesele kui ka loomale. Kassid võivad nakatuda otsesel kokkupuutel loomaga, kes põeb marutaudi. Viirus kandub üle haavade kaudu, kuid marutaudihaiged loomad on tihti väga agressiivsed ja ründavad kõiki enda ümber. Marutaud on ravimatu haigus, mis tähendab, et kui selle kliinilised tunnused on juba avaldunud, ei saa haiget enam päästa.
Marutaudihaiged loomad käituvad ebaharilikult, tavaline on süljevool. Lihasööjad loomad põevad tavaliselt haiguse agressiivset vormi. Iga tundmatu kass või koer, kes käitub ebatavaliselt agressiivselt ja ründab, on n-ö marutaudikahtlane. Loomulikult ei tohiks see tekitada inimestes mõttetut hirmu. Tihti on juhtunud, et marutaudikahtlusega loomal on hoopis midagi muud viga. Klassikaliseks näiteks on kassipoeg, kellel on kalaluu hammaste vahele kinni jäänud.
Vaktsineerida tasub varakult
Kõiki neid nakkushaigusi saab ära hoida kasside vaktsineerimisega.
Kaitsepookimistega alustatakse juba kassipoja 2.-3. elukuul, kuid loomulikult saab vaktsineerida ka täiskasvanud kassi. Umbes 10 päeva enne kaitsesüsti tegemist tuleks kassile anda ussirohtu, mida tasuks küsida loomakliinikust. Sealjuures on oluline teada looma ligilähedast kaalu. Kasse vaktsineerivad loomaarstid. Üldjuhul tuleb kaitsesüsti korrata igal aastal. Esmakordsel vaktsineerimisel tuleb tavaliselt teha kaks süsti.
Kui kassiomanikel on aga plaan koos lemmikuga välismaale sõita, tuleks aegsasti linna või maakonna veterinaarkeskusest välja uurida konkreetse riigi nõuded üle piiri toodavatele loomadele. Arvestama peab sellega, et esimesest vaktsineerimisest peab olema möödunud vähemalt üks kuu, enne kui loom üldse üle piiri lubatakse. Mõnedes riikides on nõuded aga väga karmid ja loom pannakse kõigepealt kuueks kuuks karantiini. Seega tasub kõik asjaolud aegsasti välja uurida.
Lõpetuseks tahan kõiki loomaomanikke üles kutsuda oma lemmikuid kaitsma. Haigusi on alati kergem ja odavam ära hoida kui
ravida.
Janne Orro, loomaarst
