Kaido Soosaar on uurinud, kui palju tekib Eesti muldades kolme kasvuhoonegaasi: süsihappegaasi, metaani ja dilämmastikoksiidi (mida nimetatakse selle üldtuimestava võime tõttu ka naerugaasiks). Neist kõige tõhusam kasvuhoonegaas on naerugaas – 300 korda süsihappegaasist tõhusam –, kuid kuna selle osakaal on atmosfääris suhteliselt väike, siis põhjustab ta kasvuhooneefekti kõigest viis kuni kümme protsenti.

Soosaar ja tema kolleegid kogusid välitöödel eri aastaaegadel ja eri paikades õhuproove ning mõõtsid seejärel nende gaasilist koostist tundliku gaasikromatograafiga.

On ammu teada, et põhilised paigad, kust eraldub atmosfääri metaani, on märgalad. Dilämmastikoksiidi toodavad kõige enam kuivendatud ja osaliselt taastatud turbasood, turbarabad ja lammisood. Kogused ei ole suured: looduslikest soodest-rabadest eraldub hektari kohta sadakond kilo metaani ja kuivendatud soodest alla kümne kilo di-lämmastikoksiidi. Seevastu okasmetsade pinnasest jõuab õhku neli kilo dilämmastikoksiidi.

Küsimus oli selles, mis gaase ja kui palju konkreetsed Eesti maastikud atmosfääri eraldavad.

Toodang sõltub bakteritest

Soosaare uurimuses on maastikud löödud muldade järgi kahte lehte. Ühed on sellised, kus põhjavesi asub sügaval – automorfsed mullad. Need kujunevad tavaliselt kõrgematel aladel, kuhu vesi pikaks ajaks pidama ei jää. Seal, kus mullad asuvad nõgudes, orgudes või muudel madalatel aladel, ulatub põhjavesi kõrgemale, maapinnani välja, ning mullad on suurema osa aastast vesised.

Mullad võivad kasvuhoonegaase nii toota kui ka siduda. See oleneb sellest, millised mullabakterid parasjagu valitsevad. „Osa baktereid toodab metaani ja naerugaasi, teised jälle seovad neid,” selgitab Soosaar. „Kui bakteritel on vaja rohkem metaani, kui mullast on saada, siis võtavad nad seda õhust juurde.”

Nii juhtub tavaliselt automorfsetes muldades. Kui aga põhjavesi on kõrgel, siis hakkab muld või õigemini selles tegutsev bakterikooslus õhku metaaniga rikastama. Seega kõige enam rikastavadki metaani ja dilämmastikoksiidiga õhku sellised turbaalad, mis on kuivendatud ja siis taastatud, ning looduslikud märgalad. Kõige enam aga seovad metaani suhteliselt kuivad metsamullad.

Siinkohal on juttu vaid sellest, kuidas toodavad või seovad metaani, naerugaasi ja süsihappegaasi metsamullad, mitte aga neil kasvavad metsad.

Suhteliselt palju toodavad naerugaasi märjemad põllumullad ja väetatud heinamaad, vähe aga kuivad mullad. „Kuivendatud turbaalade taastamine võib küll süsihappegaasi emissiooni vähendada, kuid metaani emissiooni suurendada,” järeldab Soosaar.

Töö käigus uuriti tosinkonda eri maakasutusega Eesti maastikutüüpi. Nende seas olid rohkem või vähem intensiivselt väetatud põllumaad, vähem või rohkem intensiivselt majandatavad heinamaad või hoopis söötis põllumaad, leht-, okaspuu- ja segametsad, madal- ja siirdesood, madal- ja siirdesoometsad ning lammialad ja mitmesugused turbaalad. Analüüsi tulemused näitavad, et erineva maakasutusega alad käituvad erinevalt ja nende käitumine oleneb ka aastaajast.

Töö käis nii, et alale paigutati viis kogumiskambrit, mille gaasilise sisuga täideti poole tunni ja tunni aja pärast õhust varem tühjaks pumbatud pudelid. Laboris mõõdeti uuritavate gaaside sisaldust proovipudelite õhus.

Kvoodid paika

Selgus, et kõige enam eraldub mullast süsihappegaasi soojal aastaajal. Siis on taimede kasv hoogsam ja muld hingab erksamalt. Samal ajal aga hingavad taimed just suvel sisse enam süsihappegaasi ja välja hapnikku, seega hingavad muld ja taimed teineteist toetavas rütmis. „Töö väljendab ainult mulla ja taimejuurte koguhingamist, sellest ei saa hinnata fotosünteesis seotud süsihappegaasi kogust ega koosluse süsihappegaasi bilanssi,” ütleb Soosaar.

Lisaanalüüsist selgus, et „kuna kasvuhoonegaaside emissioonide seoseid keskkonna parameetritega ei olnud võimalik üheselt iseloomustada, on edaspidi vaja täpsemalt uurida mikroobikooslusi, selgitamaks kasvuhoonegaaside ja uurimisalade vahelise varieeruvuse põhjusi”.

Lisaks uuriti ja analüüsiti reovee puhastussüsteemi järelpuhastina kasutatavas roostikus tekkivate kasvuhoonegaaside emissiooni. „Kasvuhoonegaaside ajaline trend reovee järelpuhastina kasutatavast roostikust oli sarnane teiste uurimisaladega,” kõlab järeldus. See tähendab, et ala küll puhastab vett, kuid paiskab atmosfääri nii süsihappegaasi, metaani kui ka üsna palju dilämmastikoksiidi.

Kokkuvõte on lihtne. Soode loodusliku veerežiimi igasugune muutmine vallandab olulise kasvuhoonegaaside emissiooni – eri gaaside puhul erinevalt. Kuid kasvuhoonegaaside paiskumise suurenemine ei ole nii oluline, et selline tegevus hoopis lõpetada.

„Natuke oli üllatav, et kaldaäärsed puhvertsoonid on nii suured emiteerijad, aga täpsema kasvuhoonegaaside arvepidamise jaoks kavatseme uurida süsihappegaasi sidumist fotosünteesis,” visandab Soosaar tulevikku. „Tahame uurida, kas on võimalik vähendada kasvuhoonegaaside eraldumist jääkturbaaladelt, näiteks nende taastamisel päiderooga või turbasambla kihi külvamisel.” Nende uuringute alad asuvad Lavassaares, Selis ja Ohtus. Lisaks plaanitakse Aardlapalu poldri veetaseme langetamist, kuna uuringutest on selgunud, et dilämmastikoksiidi eraldus kõige enam vahetult pärast kuivendamist.

Seega on Soosaare ja tema kolleegide tööl Eesti maastikele praktiline tähendus. Ka saab töö tulemusi võtta argumendiks Eestile kasvuhoonegaaside kvootide määramisel. Seni on neid arvutatud analoogia põhjal, tuginedes samalaadse kliimaga riikide nagu Soome ja Kanada tulemustele.

Siiski on Eesti metaaniemissiooni hinnatud enam-vähem adekvaatselt, kuid süsihappegaasi hindamine vajab olulist parandamist. Dilämmastikoksiidi vooge on aga alahinnatud suisa viis korda. „Üle-eelmisel nädalal toimus meil ühine seminar põllumajandusministeeriumi, keskkonnaministeeriumi ja teiste asutustega, eesmärgiks on täpsemate uuringute tegemine,” ütleb Soosaar.