Ummamuudul on kyll võro popi initsiaatorite au, kuid praegu kõlavad näiteks Anu Taul ja Vägilased vana-uuel moel värskemalt ning paljud rahvamuusikud autentsemalt. Aga mingid väärtused on jäänud. Nad on aina yhekordsemaks mineva popkultuuri keskel suutnud yllatavalt tagasihoidlikuks ja musikaalseks jääda. Praegu, kui kymned libedad popparid teile yksteise võidu keelt kõrva proovivad ajada, mõjuvad need karged, kerge valunoodiga armastuslaulud ja isegi väike moraliseerimine (loos “Peotydruk”) ikka paraja nihkega. Neis on ikka veel alles see kunstilise popmuusika taotlus, mis iseloomustas 80-ndate eesti bände.

Nooremate luuletajate Margus Lattiku, Jan Rahmani ja Olavi Ruitlase tekstid on peavoolust peajagu yle. Ja Meelis Leis kirjutab ikka veel suurepäraste harmooniatega laule. Õhulised “Lendu”, “Alalhoidja” ja “Kaldal” on kõik nende parima kraamiga võrreldavad. Peaaegu nagu “Valgem pool” ja “Sisaliku tee…” aastate eest.

Päris viimased lindistused tunduvad kyll veidi hõredamad. Nimilugu kõlab liiga programmiliselt ja pompoosse Dire Straitsi moodi. Suurepärase kitarristi Viktor Vassiljevi efektitsevalt tihe kidramäng läheb vastuollu bändi yldiste poptaotlustega. Ummamuudu parim kitarrist on olnud mitmekylgne ja diskreetne Sulev Salm, kes ei kippunud oma meisterlikkust eraldi esile tõstma, vaid sulas tervikusse. Nende tunded võivad ka väsiva A-ha poleeritud ilu (“Ootan sind”) või hiliste, pooles vinnas Urbide (“Jagamise rõõm”) rajale libiseda. Peidetud varane lugu “Rattalaul” näitab psyhhedeelse mitmehäälsusega cajun-juuri. Sealt see areng algas.

Ja oma paremas, ilusalt mõtlikumas osas ongi nad ikka veel rikkumata maapoisid väikse Lõuna-Eesti linna muusikakoolist, kellele on tähtis pärimus ja kelle hästi tehtud lugudes pole asjatuid efekte.

Just suhtumine on see, mis Ummamuudul tõeliselt omamoodi on, saundi koha pealt leiab nendega piisavalt sarnaseid. Palju õnne synnipäevaks ja loodetavasti tuleb neilt ka uusi murdehitte. Võro popp on igatahes elus.