KES PEKSIS IMIKUT? Kuuekuune poiss on peksmise ja piinamise tõttu mitu korda haiglas olnud. Kuid keegi ei võta lapse heaolu eest vastutust (EE)
Ajus on vana verevalum
Novembri algul kuulis naaber läbi seina, kuidas laps meeletult röögib ja ema teda ropult sõimab. Kui kostma hakkasid löömise hääled, ei pidanud naabri närvid enam vastu. Uksekella peale tuli koridori näost punaselaiguline noor ema.
"Ise tean, mis oma lapsega teen, ära sina end siia topi," vahendas naabrinaine hiljem sotsiaaltöötajale ema sõnu. Naaber kutsus politsei, nende saabumiseks olid aga nii ema kui ka laps rahunenud.
Politsei väljakutsest lastekaitsesse ei teatanud.
Põnni ema on noor, kahekümnendates aastates naine, kes kasvatab oma last üksi. Isa külastab Põnni harva.
Keegi ei tea, kas ema vaimne tervis on korras, vabatahtlikult ta psühholoogi juurde ei lähe. Keegi ei tea ka, kes, kuidas ja miks Põnni pidevalt peksis. Ühtegi pealtnägijat ei ole. Ema eitab igasugust vägivallatsemist kategooriliselt.
Esimesi märke, et asjad pole päris korras, pani tähele Kopli lastepolikliiniku arst Irina Kardakova, kes vastsündinu tervist pidevalt kontrollis.
"Laps oli täiesti normaalne. Aga ema... Ma ei tea, võibolla on narkomaan," arvab Kardakova. "Kodu haises, laps oli must, mähkmed vahetamata, magas tugitoolis..."
Kogenud arst oli aga hullemaidki olukordi näinud. Noomis ema. See kuulas, pea norus, ja lubas edaspidi hoolsam olla.
Juulis viis kiirabi tollal kahekuuse imiku raskete krampidega üliraskes seisundis lastehaigla intensiivravisse. Uurimisel leidsid arstid ajukelme alt ühe värske ja ühe vana verevalumi, beebi langes koomasse. Arstid kahtlustasid väärkohtlemist.
Seob lapse käed ööseks kinni
Põnni elu päästis raske operatsioon. Kuid palatikaaslased kaebasid Lastehaigla vastsündinute osakonna juhatajale Adik Levinile, et noor ema kohtleb oma koomast toibuvat poega kärsitult. Lööb vastu nägu. Levin teatas juhtumist Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse sotsiaalosakonda, kirjutas lapse haiglast välja ja lasi ta koos emaga koju. Tööga ülekoormatud sotsiaalosakond palkas perel silma peal hoidma mittetulundusühingu "Lapsele oma kodu". Endiselt käis ema Põnni näitamas ka doktor Kardakovale.
"Pärast seda läks asi käest ära," nendib Kardakova. "Lapsel olid sageli krambid ja ta sai arstimeid. Nüüd hakkas ema teda ainult kaks korda päevas toitma. Väitis, et imik nagunii magab kogu aeg."
Paar päeva pärast politsei visiiti viis ema Põnni lastehaiglasse plaanilisse kontrolli. Arstid märkasid imiku näol ja kehal punetusi-marrastusi. Vasak põsk oli paistes ja punane, justkui värske löögi tagajärjel.
Palatikaaslastele ja arstidele rääkis ema, kuidas ta kärsitu väikelapse käed ööseks selja taha kinni seob. Imik ehmatavat muidu oma käereaktsioonide peale.
"Kui Põnni isa teaks, kuidas ma tema lapsega vahel käitun, lööks ta mu vist maha," jutustas ema teistele patsientidele.
Viga on süsteemis
Beebi jäeti haiglasse kontrolli.
Alles nüüd suutsid eri ametkonnad koostööd tegema hakata. Arstide kiire organiseerimine tõi kokku ümarlaua, kus traagilist juhtumit arutasid kõik osapooled: arstid, sotsiaaltöötajad ja politseinikud. Pärast pikka debatti otsustati panna Põnn ajutiselt lastekodusse, algatada kriminaalasi ja kohtuprotsess noorelt emalt vanemlike õiguste äravõtmiseks.
Aga keegi ei tea, kuidas traagiline lapsepõlv Põnni elu edaspidi mõjutab ja millised tagajärjed on ajutraumal. Kas protsessi ei oleks saanud kiirendada ja last kannatustest säästa? Kui selgub, et vägivallatsejaks oli siiski ema, siis kas oleks saanud ka teda aidata või ravida?
Põhja-Tallinna linnaosa lastekaitsetöötaja Maigi Margus keeldub Põnnist, probleemist ja oma tööst rääkimast. "See asi on toores, ekspertiisiakti veel ei ole. Ja üldse ei ole kellelgi vaja teada, mida meie siin teeme," ütleb ta.
MTÜ Lapsele Oma Kodu sotsiaaltöötaja Maili Haavandi on Põnni saatuse pärast palju südant valutanud. "Kui kohal käisin, oli kõik korras. Okei, imik magas tugitoolis. Aga olen näinud peresid, kus lapsed magavad rämpsuhunnikutes. Ja on ka rohkem haisevaid kodusid," meenutab ta. "Ometi - sisetunne ütles, et midagi on siin mäda."
Haavandi sõnul on viga süsteemis. Näiteks oleks politsei pidanud sellisest väljakutsest kohe sotsiaaltöötajatele teatama.
Linnaosa kui ainus otsustaja oleks võinud juba pärast koomajuhtumit lapse ajutiselt emast eemaldada. Leiti, et pole piisavalt tõendeid.
Tallinna Lastehaigla vastsündinute osakonna juhataja Adik Levini hinnangul ei ole lastekodu mitte alati päriskodust parem.
"Pole vaja tormata, tuleb perekonda uurida. Mina ameerikalikke stsenaariume, et kohe laps ära, ei poolda. Õnnetusi ju ikka juhtub."
Ema vastu tõendid puuduvad
Ema on palganud advokaadi ja kavatseb oma lapse eest võidelda. Mida soovitaks kohtule Põnniga kõige rohkem kokku puutunud sotsiaaltöötaja Maili Haavandi?
"Mina saan kohtus teha ainult sellise ettepaneku, mis minu teada tegelikult Eesti riigis ei toimi - saata ema kohustuslikus korras psühholoogi vastuvõtule," naeratab Haavandi nukralt. "Kui selline võimalus oleks olemas, võiks palju kurbi juhtumeid olemata olla."
Kuidas siis kaitsta väikelapsi, kes ise veel ei räägi? Kuidas tõestada vägivallatsemine? Kuidas karistada kurjategijat? Kindlat strateegiat, kuidas sellises olukorras toimida, välja töötatud ei ole. Ka detsembris algav kohtuprotsess tuleb raske, sest spetsialistid on Põnni edasise saatuse osas erinevatel seisukohtadel. Kindlaid tõendid, et traumad just ema süül tekkisid, puuduvad.
Praegu käib ema kolm korda nädalas Põnni lastekodus vaatamas. Korraga saab ta lapsega olla pool tundi, alati on keegi juures. Tallinna Väikelastekodu sotsiaaltöötaja Maria Timofejeva sõnul paistab ema sümpaatne ja korralik, ainult suitsuhais on juures.
Maili Haavandi on kindel, et ema juures Põnn kaitstud ei ole.
"Kui kohus otsustab lapse emale tagasi anda, siis mina seda vastutust endale võtta ei tahaks. Siis ei jää ju muud üle kui ainult oodata ja väriseda, millal tuleb see kõige õudsem uudis."
Mida oleks saanud paremini teha?
Sirje Grosmann-Loot, Eesti Lastefondi juhataja
Uurimine, kes on süüdi, kas peksis ema või naabrid, on üks asi. Me peame ju ikkagi lähtuma lapsest. Kui arst näeb muljumisjälge, peab ta sellest kohe teatama. Ja laps tuleb ajutiselt ära võtta, et selgitada, mis juhtus. Imikut ei saa muud moodi kaitsta, ta on ju eluohtlikus olukorras. Ühest korrast juba piisab, et sellised abinõud tarvitusele võtta. Keegi peab hakkama ka emaga tööd tegema, kas ta saab oma elu korda või mitte.
Karin Kuslap, Mustamäe linnaosa lastekaitseinspektor
Esimene asi: mis seletus vanematel lapse haiglasse sattumise kohta ja muljumisjälgede kohta on. Perekonnaseaduse järgi peab arst lapse elukohajärgsesse sotsiaalosakonda väärkohtlemisest teatama. Väga palju jääb siin aga arsti otsustada, kas ta usub vanemate juttu ja kui tõsised vigastused on.
Sotsiaalosakond võtab vanematega ühendust ja käib peres kohal. Kui juba lapse peksmisega tegemist, siis peab peres midagi väga mäda olema. Ja selle tunneb lastekaitsetöötaja tavaliselt ära. Räägime ka naabritega ja arvestame nende juttu, aga alati ei saa seda sajaprotsendiliselt tõe pähe võtta. Ei tea ju tausta, võib olla ka omavaheline vaen.
Imiku peksmise puhul võib tegemist olla sünnitusjärgse depressiooniga. Või valab ema lapse peale välja oma viha pere maha jätnud isa vastu. Kui emaga tööd teha, võib olukord laheneda ja laps saab endale toreda kodu.
Kaja Leito, Tallinna Lastehaigla peaarsti asetäitja ravi alal
Alla aastaste laste traumade arv on viimase viie aasta jooksul kasvanud, eriti just esimeste elukuude puhul. Kas tegemist on hooletusega? Oleme iga sellise juhtumi puhul väga valvsad.
Leena Masing, Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti sotsiaalhoolekandeosakonna juhataja
Ma ei ole selle juhtumiga kursis, aga pärast ajutraumat oleks lapse äravõtmist pidanud tõsiselt kaaluma. Põhja-Tallinn on üldse raske linnaosa ja sinna oleks ühte lastekaitsetöötajat juurde vaja. Puhtfüüsiliselt ei jõua nad kõigega tegelda. Võibolla on neil endil praegu hirm, et jätsid õigel ajal midagi kahe silma vahele.
Gea Velthut-Sokka
illustratsioon: Kalju Kivi
