Kui mõni vana semu talle Nõmmel Metsa tänaval üle aia viipab, et “Eh, tere Toots!”, lehvitab Riho uljalt vastu, ei kissita kibestunult silmi ega pöördu pettunult ära - kui ei saanud Tootsiks ja kuulsaks, siis jumal temaga.

Ometi võiks tema nimi vabalt sirada entsüklopeedia köites, kus selgitus: “Siren, Riho, Joosep Toots osatäitja Eesti filmiklassikas, reþissöör Arvo Kruusemendi “Kevades”.”

Valiti paljude seast

Koolipoiss Riho Siren oli väänkael, kelles “Kevade” reþissöör Arvo Kruusement sobivat Tootsi nägi: lokkis juuksed, tedretähnid, pruunid silmad, kaval pilk. Just see, mis vaja. Suure hooga alanud filmivõtted Palamusel läksid edukalt käima: paljud stseenid said üles võetud ja kõik olid rahul. Ootamatult jäi filmitegemine seisma ja pruunisilme tedretähniline Joosep Toots alias Riho Siren vahetati välja. Miks?

Oleks on hea poiss

“Äh, poisikeste asjad,” hindab Riho oma elu segi keeranud sündmust tagantjärele. Mustades dressides eksnäitleja nopib õunapuu alt lambaninasid ja paneb kandikuga aialauale. Samas lebavad sahtlipõhjast üles otsitud fotod: rebitud nurgaga Ain Lutsepp ehk Tõnisson; suur kollakaks tõmbunud pilt Margus Lepast kui Kiirest.

Siren näitab klassipildil suurte kõrvadega poissi: “Näe, Urmas Kibuspuu. Kes seda teab, kas ma nüüd kohe Kibuspuu kombel näitleja oleksin, aga... Oleks elu teisiti läinud, ehk olekski...” arutleb ta oma saatuse üle. 31aastat tagasi juhtunut olematuks ei tee, aga terve elu võinuks hoopis teisiti minna.

“Oli reede. Tallinnfilmist tuldi meile, 28. kooli Tootsi valima. Olin just lambikupli palliga katki visanud ja mõtlesin, et nüüd jääb ära. Aga kui esmaspäeval Keila kultuurimajas proovivõtteid tehti, kinnitati mind Tootsi ossa,” meenutab Riho oma elu lühikest tähelendu. Oli aasta 1969.

Vahva näitlejaelu

Palamusel elati “ühiselamus”, mitmekesi ühes toas ning toanaabriteks Kiir ja Tõnisson. “Kiire kõrval oli võimatu magada. Tegi igasuguseid hääli nii kõhu kui suuga. Süüa oli temaga ka imelik - kartuleid ta ei närinud, neelas muudkui lumps ja lumps alla,” meenutab Riho soojalt.

Heas läbisaamises keerati üksteisele umbes samasuguseid krutskeid nagu filmis. “Tõnissonil oli juba siis kõhuke. Kui ta öösel selili norskas, ladusime talle kõhu peale patju. See virn liikus siis sujuvalt üles-alla, meil nalja nabani,” irvitab Riho poisikeste vempe.

Teele jälle, arvab Riho, millegipärast kartis teda. “Noh jäi selline mulje. Näiteks tuleme teineteisele vastu, tee lai, aga tema astub kõrvale.”

Vahva filmielu Palamusel sai paraku Riho jaoks ruttu otsa.

Pöörane kaklus

“Ema ja isa kasvatasid mind, et teist inimest ei tohi lüüa. Aga siis hakati koolis tögama, et vaat, kes sa nüüd oled. Ükskord hakkas sõber mind kaitsma, ent väikese poisina jäi alla. Siis oli minu kord, läksin vahele,” meenutab Riho.

Poistevaheline koolikaklus jõudis õppenõukogust linna alaealiste asjade komisjoni ja Riho käitumishinne tõmmati healt mitterahuldavale. Kaklusel olid pöördumatud tagajärjed - Rihole öeldi “Kevades” Tootsi osa üles ning temast sai taas tavaline riukalik koolipoiss.

“Lollikari! Selliste poisikesevempude pärast!” läheb Riho närvi, kui 30 aastat tagasi juhtunut meenutab. Ta on mõelnud, et ehk oleks kõik hoopis teisiti läinud, kui peksasaanud koolivennaks poleks olnud just tuntud raamatuillustraatori graafik Silvi Väljali poeg Veiko.

“Käisime emaga nende juures kodus vabandamas. Nad lubasid miilitsasse mitte minna. Aga näed, kuidas hoopis läks,” vilksatab kibestus üle Riho näo.

“Tükati on tõesti kahju. Aga koolidirektoril oli hea meel. “Sina saad suuremat palka kui mina!” karjus ta mulle näkku,” üritab Riho Tootsi osast ilmajäämise tundeid meenutada. “Kahju oli natuke jah!”

Vaatab filmis jalgu

“Oleks, oleks... Minu puhul oli lihtsalt nii, et kiirele tõusule järgnes veel kiirem mõõn,” on Riho eluga leppinud. Ta on leppinud ka sellega, et tema asemel sai Tootsiks ja kuulsaks hoopis Aare Laanemets. Kui ta juhtub telekavast märkama, et taas “Kevadet” näidatakse, istub ta meelsasti teleka ette vanu aegu meenutama.

“Mul jäid ju jalad filmi, minu uisutavad jalad,” on Riho Siren rahul, et vähemalt mingi jälg temast “Kevades” alles on. “Seda jääauku kukkumist harjutati palju kordi. Tegime vähemalt kümme võtet ja mina pidin muudkui kukkuma. Pärast oli küünarnukk nii sinine, et mind viidi Jõgevale haiglasse ja käsi pandi kipsi.”

Arvo Kruusemendi kohta ei ole Rihol midagi head meenutada. “Kui ta sul kõrva ääres mögafoniga röökis, jää või kurdiks. Ja karjus ta palju,” ei meeldinud Sirenile reþissöör juba siis. Silmakirjatsemata ütleb ta ka praegu välja, et Arvo Kruusementi ta oma sõbraks ei pea.

Rihole viimaseks võtteks jäi stseen, kus Toots pidi hüüdma: “Edasi, kentuki poisid!” “Kui müürile ronisin, vajus see laiali,” meenutab Riho Siren heldimusega oma filmikarjääri lõppu.


Kevade ähvardas pooleli jääda

“Mis temast saanud on?” pärib lavastaja Arvo Kruusement RIHO SIRENI saatuse järele. “Pole teda 31 aastat näinud.”

Kruusement meenutab, et Riho Sireniga filmiti vaid üksikud stseenid. “Uisutamine jõejääl ja veel mõned kohad,” räägib ta. Tekstiga osadeni ei jõutud, enne tuli poisil võttegrupist lahkuda.” Seetõttu ei saa ka tema näitlejaoskuste kohta suurt midagi öelda. “Käis kah hädapärast,” räägib Arvo Kruusement. “Oli selline tedretähtedega poisinöps. Väga sügavat muljet ta küll ei jätnud.”

Riho Sireni lahkumise järel sattus “Kevade” edasitegemine küsimärgi alla, sest väljas oli suur suvi. Operaator Harri Rehe ettepanekul kasutati Palamusel talve saamiseks tuletõrjujate vahtu, jäise jõe stseenid filmiti Talleksi hokiväljakul ja Arno kukkus Teelega vette Kloostrimetsas.

1969. aasta südasuvel leitud Laanemetsaga on lavastaja väga rahul, kuigi teda peeti Tootsi ossa veidi ilusaks. “Tüpaaþilt oli Siren võib-olla veidi robustsem, tahumatu ja rohkem kraade,” räägib ta. “Kuid Tootsis peab olema see, mille pärast Teele teda tahab ja lõpuks kas kosib.”


Silvi Väljal tegi filmikunstile teene

Raamatuillustraator ja graafik Silvi Väljal ei kahetse, et Riho tema poja Veiko peksmise pärast Tootsi osast ilma jäi.

“Teadsin, et ta seal filmis Tootsi mängib. Aga mul oli algusest peale tunne, et ta ei ole õige Toots. Ta oli kuidagi paha, minu arusaamist mööda nõudis see roll aga võrukaela.”

Väljali sõnul ei olnud tegemist mingi väikese poistekaklusega. “Minu poeg peksti vaeseomaks. Ootasime Veikot õhtul koju, poissi ei tule. Kui ta siis lõpuks hilja koju ilmus, ei mäletanud ta, kus ta oli olnud. Oli üleni sinine. Ta oli väike poiss ja nad läksid talle viiekesi kallale.

Kui ma seda “Kevadet” nüüd vaatan, siis ei tunne ma enam midagi. Mulle Aare Laanemets meeldib, ta on just see, kes sinna filmi sobib. Seega tegin kaudselt Eesti filmikunstile teene.”

Veiko Väljal ei ole enam elavate kirjas. Kümme aastat tagasi sai ta elektrilöögi, mis lõppes viis aastat hiljem ajukärbuse ja surmaga.

Kirsti Vainküla