Khair Al-Din: Venemaa ei loo enam illusioone
Järgmisel aastal võib Valgevene ja Gruusiaga juhtuda sama lugu, mis leidis aset Ukrainaga eelmisel ja ka sel aastal. Gazprom on valmis gaasitarneid peatama, kui need riigid ei hakka 2007. aastal rohkem maksma.
Valgevene-vastased meetmed võivad jälle mõjuda gaasitarnetele Poolasse ja Saksamaale. Igaüks saab süüdistada president Vladimir Putinit selles, et ta kaldub autokraatiale ja piirab või takistab demokraatlike institutsioonide tõhusat toimimist. Kuid ma olen veendunud, et Putini tegevuse näol lõikab Lääs praegu oma liiga „pragmaatilise” ja realistliku poliitika vilju.
Venemaal praegu valitsevaid poliitilisi trende saab põhjendada eelmise sajandi 90. aastatel aset leidnud sise-ja välispoliitiliste asjaoludega. Välispoliitikas oli Jeltsini valitsuse tegevus tõsiselt suunatud Läänega koostöö tegemisele.
Jeltsin uskus, et demokraatlikud riigid abistavad teineteist ja lootis saada praktilist kinnitust varem Lääne poolt saadetud signaalidele, et USA ja Euroopa ei jäta Venemaad tema probleemidega üksi. Paralleele saab tõmmata Jaapani ja Saksamaa poliitilise ja majandusliku toetamisega pärast Teist maailmasõda.
Kuid olukord on muutunud ja ideoloogilist vaenlast enam ei eksisteeri, et aidata ehitada ja konsolideerida vene kodanikuühiskonda. Lähtudes puhtalt pragmaatilistest seisukohtadest jätsid Washington ja Brüssel Jeltsini demokraatlikult ebaküpse Venemaa ilma toetuseta ja selle tulemusena osutus välisminister Kozõrev läänepoolseks reeturiks ja patuoinaks.
Jeltsini esimesest pilgust väga imelikku välispoliitilist käitumist saab selgitada ka selles asjatu „lootuse” valguses. Esmalt ta väidab, et ei näe Balti riikide NATO-sse astumises ohtu ja pärast seda võtab Vene välisministeerium tema sõnad tagasi ja alustab oma baltivastast retoorikat.
Sisepoliitikas röövis endine nomenklatuur Venemaa ressursse tänu Jeltsini soosingule. Taas lähtudes Lääne pragmaatilistest ja kapitalistlikest kaalutlustest hakkas ta tegema koostööd uute oligarhidega, kes olid huvitatud demokraatia piiramisest.
Vladimir Putin kui presidendi kandidaat pakuti välja just selleks, et tagada varastatud aktivate puutumatus. Analüütik Stephen Cohen kirjutab, et oligarhid olid tol ajal rohkem huvitatud sellest, et „võtta oma varadest maksimumi, kui et investeerida nendesse”, mis lõpuks tõi kaasa majanduskriisi.
Venemaal toimus sama „pendliefekt” kui sõjaeelses Eestis. Ebastabiilne ja liiga parlamentaarne Eesti Vabariik kaldus 1930. aastatel varsti püsiva autoritaarse valitsemise alla. Sama toimus ka Venemaal, kus riigi taakaalustamatust tekitavad liiga „erastatud” nafta ja gaasi harud läksid riigikontrolli alla. Seega sai president Putin rahva toetuse tänu majanduse õitsengule.
Rahvusvahelisel tasandil energeetikavaldkonnas toimuvate sündmuste kontekstis saab Kremli poliitikat iseloomustada nii, et õpilane osutus paremaks kui õpetaja. Mitte juhuslikult ei nendi politoloog Sergei Karaganov, kes USA väljaande Foreign Policy kohaselt kuulub maailma 100 mõjukate intellektuaalide hulka, et „Venemaa on rohkem kapitalistlik riik, kui paljud Euroopa riigid“. Ning lisas, et Venemaa energeetilistes projektides on balanss muutunud ja kui eurooplased hindavad seda, siis muudavad nad oma seisukohta.
Venemaa valis oma tee ning praeguses olukorras on see ainus võimalik ja pragmaatiline tee. Mina ei toeta trendi isegi „pehme“ autoritarismi suunas, kuid rahvusvaheline praktika Iraagi, Kõrgõzstani, Gruusia, Ukraina jne näitel tõestab, et pealesurutud demokraatlikud protsessid toovad kaasa pigem riigi ja regiooni destabiliseerimise, kui õitsengu.
Kaasaeges maailmas mängib suurt rolli poliitilise kontrolli teostamine majanduslike ressurside kaudu. Seega ei loo Venemaa enam illusioone, kui annab Vene presidendile ulatusliku võimu kehtestada riikide vastu majanduslikke sanktsioone.
