Kiirustage – paradiisiaed on käeulatuses

Näib, et praegu on pealinnas ja selle lähistel kaks kohta, kuhu korteri muretsemist võiks nimetada prioriteetseks – üks neist asub Vääna-Jõesuu endise pioneerilaagri alal (AS-i YIT Ehitus kinnisvaraprojekt) ning teine Rotermanni kvartalis Manutendi majade näol (koostöös KMG Ehitusega). Ehkki väga erinevas keskkonnas, on neil midagi ühist. Siin ei pakuta kinnisvarapakkujate harilikku “kõige erinevamate soovide ja vajadustega inimeste koduloomise võimalust”, vaid elupaika ainult kõige nõudlikuma maitse ja elustiiliga ostjale.

“Kodu Vääna-Jõesuu rannametsas võiks võrrelda stiilse kuurordiga, kus hotelli asemel on minimalistliku arhitektuuriga hoonetegrupp avaral metsakrundil,” loeme kodulehelt. Parafraseeringuna võiks öelda, et kodu Rotermanni kvartalis võiks võrrelda stiilse hotelliga, kus korterite asemel on ekspressiivne hoonetegrupp kitsukesel linnakrundil.

Rotermanni kvartal kui Tallinna väärtuslikumaid paiku on läbi aastakümnete olnud justkui majandusliku (üleminek tootmisühiskonnast tootmisjärgseks ühiskonnaks) ja linnaehitusliku mõtte arengu katsepolügoon. Läbitud on erinevaid aegu: mil kinnisvarafirma oli tundmatu mõiste ja ainuvõimalikuks peeti kvartali asendamist mereni viiva promenaadiga; mil kes-teab-kust tulevate investorite toel kujutleti siia tulevast võimast kaubakeskust või usuti idealistlike kujutelmade teostumist multifunktsionaalse kultuurikvartali näol. Kvartalit ja selle ümbrust on viimase 20 aasta jooksul korduvalt planeeritud. Võib arutleda, kas praeguse detailplaneeringu kohane maakasutus on küllalt efektiivne, milline on selle projekti mõju Tallinna ruumistruktuurile, kuivõrd hakkab planeeringu teostamisel domineerima turumajanduslik diktaat ja päevapoliitiline merkantiilsus, kas esimene oluline samm on ikka kvartali vääriline ja toob esile koha omapära – avalikkus on kinnisvaraprojektide suhtes äärmuseni hellaks tehtud ja ega optimismiks ole ka põhjust olnud.

Plaanid on head

Ehk võiks siiski rõõmustada, et kõne all olev kvartali kirdeosa läks Pro Kapitalilt Manutendile – arvestades Preatoni Ilmarise kvartali hullu kogemust. Teiseks annab lootust fakt, et kvartalit planeerib vastava arhitektuurivõistluse võitnud Kosmose arhitektuuribüroo, kes suhtub linnaruumi, väljakute ja hoonemahtude kujundamisse tõsise pühendumusega. Kosmose arhitektid armastavad linnaparke (eriti tehismaastikulisi), jalakäijate alasid (atraktiivseid ja mitmetasandilisi), innovatiivseid väikevorme (eriti futuristlikke). Rotermanni eskiislahendust illustreeriv Kosmose arhitektide videopilt võimaldab dünaamilist liikumist majade vahel paiknevas ühiskondlikus ruumis, jalakäijate tänavatel, vabaõhukohvikutes, tõuse ja laskumisi eri tasanditel sildade all ja platside kohal. Kui palju selleks kõigeks ruumi ja raha jätkub? Paarihektariline ala Coca-Cola Plaza, Hobujaama ja Ahtri tänava vahel on suhteliselt tilluke ning majadevahelise ruumi ruutmeetritega silmaga nähtavat kasumit ei teeni. Loodetavasti ei kujuta 20 meetri kõrguste metallist “puudega” linnapark realiseerunud kujul üksnes “tööstusmiljööga haakuvat” valgustiterida – paraku on olemas hoiatav eeskuju Lasnamäe spordihoone näol, kus algse idee kohaselt fassaadi kujundama pidanud ronitaimede sein on jäänudki unistuseks.

Praegust turumajanduslikku situatsiooni jälgides pole muidugi ime, et kahe ühiskondliku korruse alusmetsale kasvatatakse otsa viis korrust kortereid.

Kvartali struktuuriga näib planeeritud uushoonestus sobivat. Kui EA Rengi koostatud detailplaneeringus mõjus hiigelussi kujuline hoone massiivselt ja vanade tööstusehitiste suhtes pealetükkivalt, siis Kosmose projekt väldib näiliselt kelmika ja dekonstruktivistliku asendiplaaniga osavalt ühe suure ja monotoonse hoonestusmahu tekkimist. Vähemalt mingi põnevam keskkond tõotab majade ärifassaadide vahele tekkida.

Korter kui põnev väljakutse

150 korteri paigutamiseks on neli eraldiseisvat ja erikujulist korrusmaja. Ja veel millist maja! Kosmose büroo pole “tavalisi” maju kunagi projekteerinud, Rotermanni kvartali eskiislahendustes on aga vint põhja keeratud. Vastavalt fassaadikivi värvile astuvad omavahel suhtlusse valge, must, oranĻ ja pruun maja (valguse ja vaadete tõttu on viimane, krundi edelanurgas paiknev maja teistest kahe korruse võrra madalam). Mainstream-arhitektuurist ja minimalismist pole jälgegi – funktsionalismi on arhitektid Rotermanni kvartalis välistanud. Küll leidub kõike muud: midagi Louis Sullivani esimestest pilvelõhkujatest, Antonio Sant’Elia utopismist, assotsiatsioone tekib Frank Lloyd Wrighti ja Eric Mendelsohni hilise loominguga ja Wallace K. Harrisoni Metropolitan Operaga – ühesõnaga, tööstusmaastikuga üritatakse klapitada kõik-võimalikud lääne arhitektuuri tsitaadid ja vihjed alates viiekümnendatest. Musta maja seintest vupsavad välja ümarad metallrõdud, valgele majale annavad art deco’liku ilme ekspressiivsed teravaotsalised aknatriibud… Kõik majad on erinevad, sisaldades oma niigi eriskummaliselt teravnurksetes mahtudes läbi korruste ulatuvaid avasid, aatriume, galeriisid, konsoole või voolavaid haljastatud katusemaastikke.

Seetõttu pole imeks panna, et neis majades võib leida ka kõige eriskummalisemaid ja fantaasiarikkamaid kortereid. Kõigile ühine on akende- ja rõduderohkus; põhiplaanide geomeetria tekitab tubades terav- ja nürinurki, pikki imekitsaid koridore, kentsakaid soppe, järsult ahenevaid elutubasid, magamistube, kus uks mahub mõõdetult lahti käima ja voodi kõrvale jääb täpselt käigutee laius, ning ühetoalisi poissmehekortereid, kus voodi ainuvõimalik paigutusviis on viltu keset ruumi. Köök on nurgana elutubades, mis enamasti läbikäidavad; vaid suuremates korterites võib kohata sauna ja (isegi!) vanni.

Mõnigi väiksem ruumikogum meenutab pigem bürood, mõnigi luksuskorter elitaarset külalistemaja. Pole kahtlust, et hoolimata ruumilahenduse kohati äärmuseni viidud ökonoomiast esitavad sellised korterid ostjatele põnevaid väljakutseid ning lihtsalt sunnivad alternatiivseid sisekujunduslikke lahendusi otsima.

Vaated, mida arendaja lahkesti lisatasu eest pakub, teevad kõrgemate korruste avarad korterid mõistagi kallimaks – parima väljavaatega oranzŠi maja kaheksanda korruse viietoalise lukskorteri hind on pisut alla 11 miljoni krooni. Seevastu 28-ruutmeetrise pinnaga ühetoalise omanikuks saab kõigest 820 000 krooni eest.

Hoolimata kogu ekstravagantsusest ja sellest, et korterid ignoreerivad kõigiti kinnisvaraturu harjumuspära, ei pane imestama tõsiasi, et enamik kortereid on juba enne ehituse algust aegsasti broneeritud. Objekt on lihtsalt tehtud niivõrd isuäratavaks. Manutendi tekitatud sulnid nägemused võtab tabavalt kokku kellegi teemakohane kommentaar internetiportaalis: “Loe nagu nelipühilaste “Vahitorni”: Rotermanni kvartal = paradiisiaed Tallinnas.”

Ja kuigi siinsete korterite ostjaks on ilmselgelt grupp, keda võiks iseloomustada kui “kõrgema sotsiaal-majandusliku positsiooniga inimesi”, meenutab Rotermanni majade müük pretsedenti käesoleva aasta algusest, kui OmaKoduMaja tegi Jõe tänava endisest RET-i tehasehoonest elamu, millesse ehitatud paarsada 11 meetrit sügavat ja paar meetrit laia tuba müüdi korterite pähe poole miljoniga käigu pealt maha.

Näib, et kinnisvarahinnad suunavad inimesi elamistingimustes üha enam järeleandmisi tegema. Aga võib-olla ongi tekkinud sotsiaalne kooslus, kelle jaoks elamisest olulisem on omamine?

Rotermanni kvartalis on siiski kõik võimalused vältida tänases Tallinnas nii levinud parasiitarhitektuuri. Positiivselt mõeldes võib ju loota, et Viru keskus oli viimane ebaõnnestunud projekt Tallinna südalinnas. Piinlikult inetu ja küündimatult kohatu arhitektuuriga on paraku küll ka Manutendi enda eelmine projekt – kevadel sealsamas kõrval valminud 11-korruseline Admirali maja (Ahtri 6a, arhitekt Aare Saks). Kuid Rotermanni majadega saab Manutent hea võimaluse ka omaenda vigu parandada.