Kirg algab rütmist



Kirg algab rütmist
----

Kontsaklõbin, nagu taoks keegi vastu põrandat oma südamevalu välja. Pingeliselt kortsus kulmud. Kirg. Randmepööre nagu linnutiiva löök. Põletav pilk. Flamenko.


Ja Maria Rääk (26) seda tantsu esitamas. Nii et vaatajagi tunneb end vabana, julgena, kõikvõimsa ja kuumana.

Maria jätab, eriti suvel päevitununa, tõelise lõunamaalanna mulje.

Geenid sellele vastu ei vaidle: vanaema poolt ungari mustlasveri, vanaisa poolt mälestus Saaremaale rännanud hispaanlastest.

“Oma esimesed flamenkotunnid sain Barcelonast pärit koreograafilt Olga Sociaselt, kes tuli oma trupiga Haapsallu lasteteatrite festivalile. Mina olin talle tõlgiks – eesti keelest hispaania keelde ja vastupidi. Olin siis esimesel kursusel.”

Maria hakkab küsimust aimates (nii noor ja oskas hispaania keelt!?) naerma. Kui ta naeratab, on tal ühe põse sees lohk, teises aga koguni kaks. Need on hästi võluvad. Nagu ka viis, kuidas ta kõneldes zhestikuleerib.

“Väiksena õppisin ma klaverit. Klaveriõpetaja oli mu naiseideaal, temaga kujunes meil juba toona sõbrannasuhe. Kui olin 11, kukkusin rattaga sõites ja murdsin käeluu. Pärast kipsi äravõtmist olid sõrmed hulk aega kanged ja klaverimäng tüütu. Mina aga tahtsin nii väga oma õpetajaga kohtuda! Siis selgus, et ta oli just hakanud hispaania keelt õppima. Palusin, et tema omakorda mind õpetaks, nii saime endistviisi kokku ja hispaania keel sai ka selgeks. Hiljem sattusin vahel mõne Eestit külastanud trupi tõlgiks.”

Ja nüüd tagasi Olga juurde.

“Kui Olga kuulis, et flamenko mind huvitab, hakkas ta mind õpetama. Tema trupi esinemiste kõrvalt sain selgeks sammud ja põhilöögid, mida kaks aastat ise kodus peegli ees harjutasin. Järgmine etapp oli ühe andaluuslasest tantsija ja õpetaja meistriklass Soomes. Tema soovitaski mul minna Madridi flamenkokooli õppima. Võtsin õppelaenu ja sõitsime koos Annika Nõmbergiga, kes praegu samuti õpetab stuudios La Ronda, Hispaaniasse. Kuna läksime tol korral turismireisiga, saime Madridis olla vaid kaks päeva, et kooliga tutvuda. Aga profitantsu tunnid jätsid unustamatu mulje.”

Jumala arm

Praeguseks on Maria Hispaanias käinud seitse korda, kahel korral ka päris pikalt: viis kuud Avatud Eesti Fondi stipendiumiga, kaks kuud Kultuurkapitali omaga. Õppinud ikka samas Madridi koolis, mis kannab nime Amor de Dios (tõlkes jumala arm).

“Seal õpib peale hispaanlaste prantslasi, itaallasi ja ameeriklasi ning hämmastavalt palju jaapanlasi. Tunde annab ligi 20 õpetajat, paljud neist tegevtantsijad – nii leiab igaüks varsti endale sobiva stiili ja taseme. Valdav osa tunde toimub kitarri saatel, sageli kasutatakse ka kutselist lauljat, kuigi enamik õpetajaid laulab ise. Hispaanias ei ole tantsija vanus, välimus ja kaal olulised – peaasi, et esineja oleks kunstnik, kel on oma tantsuga teistele midagi öelda. Hinnatakse isikupärast stiili, sõnumit, emotsioonide edasiandmist.”

Kahel korral on Maria Hispaanias käinud koos elukaaslase Georg Kodusaarega (24), kellega ta tantsib ja lavastab omaloodud flamenkotrupis La Ronda.

“La Ronda sündis nii, et Ain Prosa kutsus mind Rakveres “Don Juani” lavastades liikumist tegema. Mis mulle oli ühtlasi diplomitöö. Vaheajaks lavastasin flamenkoshow, kus mu kursusekaaslaste kõrval tegid kaasa ka Aurigena stuudio õpilased. Sellest kavast kasvaski välja meie trupp. Aga kuna kursusevend Matis Toome pühendus siiski võistlustantsule, oli vaja uut meestantsijat. Flamenko pole küll paaristants, aga segarühm annab lavastamiseks rohkem võimalusi. Mulle meenus võistlustantsija Georg Kodusaar, kes oli nõus proovima.”

Georg on samuti segatud verega – ungari ja vene geenidega eestlane. Võib kujutleda, et kahe nii temperamentse inimese suhtest lööb aeg-ajalt sädemeid välja.

“Praeguseks saab meil kolm aastat koostööd ja kooselu, oleme üsna kokku kasvanud ja erinevuste nurgad maha lihvinud. Mingis mõttes oleme vastandid – Georg hästi emotsionaalne, mina tasakaalustaja rollis –, aga meile sobib ühesugune elustiil. See tähendab vahel poole ööni esinemist, hommikuti kaua magamist, voodis lugemist ja laupäevaõhtust sauna. Pühapäevahommikuti käime vanalinnas jalutamas ja suviti sõidame lõbustuspargis kõigega, mis pöörleb ja raputab. Riiete puhul eelistame mõlemad musta ja valget ja mõlema lemmikloom on kass.”

La Rondas õpetab Georg bailatiinot. Ja kuna ta on TTÜ lõpetanud, tegeleb ka organisatoorse poolega. Põhitöökoht on tal aga mujal: ta on Neste Eesti ASi administratsiooni assistent. Nii et tema tantsutunnid on alati õhtuti.

“Ega meil nädala keskel vaba aega jäägi, kõik õhtud lähevad La Rondas. Muidu pole midagi, aga meile meeldib teatris käia – sinna saab paraku ainult nädalavahetustel.”

Mustlasfilosoofia

La Rondas saab võtta ka kõhutantsu ja aerodance’i tunde. Enamik on niisama harrastajad, erineva vanuse, oskuste ja kehakaalugagi. Noorematest tüdrukutest moodustas Maria eraldi rühma, kellega saaks ka esinemas käia.

“Meid ikka kutsutakse siia-sinna: hispaania veinide esitlusele, firma peole... Nalja saab ka, näiteks öeldakse, et meil on uus põrand, kas te paljajalu ei saa tantsida? Flamenkot, kus põhiline osa ongi jalalöökidel?” (Maria näitab, millistel, ja otse tema kõrval seistes on need peaaegu et kurdistavad.) “Või siis selgub kohale jõudes, et ruum, kus tantsima peame, on paksukarvalise vaipkattega...”

Miks on flamenkotantsijate näol sageli nii traagiline, koguni kurjavõitu ilme?

“Selle taust on osalt mustlasfilosoofias: mustlane tantsib, nagu tunneb, ega muretse publikule meeldimise pärast. Paljud tantsud on tehtud väga raskete laulusõnade järgi ja vastavad on ka tantsijate ilmed. Lisaks on jalgade töö suur füüsiline koormus ning ilme seega kontsentreeritud.”

Aga flamenkos on ka palju rõõmu ja huumorit, rõhutab Maria. Lisaks annab see suurepärase rühi, hea enesetunde ja meeleolu, enesekindluse. Tselluliidist pole juttugi. Kaloreid kulub megakogustes. Aga selleks, et flamenkot selgeks saada, tuleb aastaid harjutada: terve esimene aasta kulub näiteks hispaania rahvatantsu sevillanase äraõppimise peale.

Kõrge taevaga maa

Hispaania mõjus Mariale esialgu nii vaimustavalt, et ta pidas tõsist plaani sinna elama minna.

“Tõlkijana saaksin seal arvatavasti tööd, aga... tööloaga oleks ilmselt keerulisem. Pealegi on Madrid liiga suur, sealses rahvamassis tekib vahel lootusetuse tunne. Meil siin pole töö ja lõbu piisavalt tasakaalus. Hispaanias kohtutakse pea igal õhtul sõpradega baaris, lõunat süüakse pidulikult vähemalt poolteist tundi, seltskonnaga ja restoranis. Hamburger arvuti kõrval on seal harv nähtus. Elu peab mõnus olema. Mulle meeldib, kuidas lõunamaalased lobisevad, kohe tekib selline ping-pongilaadne vestlus. Hispaanlased on enamasti väga vaimukad ja komplimendid vestluse loomulik osa. Maa on mägine, silmapiir kaugel ja avarust palju. Tagasi tulles üllatun alati, et meil nii madal taevas on.”

Maria õppis kirjanduskallakuga klassis, kuid metallikunstnikust isa kõrval tegi keskkoolis endalegi kõrvarõngaid. Kunsti õppima minna siiski ei plaaninud, tahtis teatrikooli, aga ei saanud sisse.

“Kehalist ma kooliajal lausa vihkasin! Kogu liikumine piirdus tantsimisega folkansamblis Piibarid. TPÜ koreograafia õppetooli avastasin alles kaheksateistkümnesena, õppides Tuuli ja Andres Merimaa stuudios TANTZART, mille enamik õpetajaid oli selle eriala lõpetanud. Kuna raha tantsutundideks nappis, maksin päeva- ja nädalakaupa. Kuni nad ühel päeval kinkisid mulle stuudiokaardi! Mäletan seda lendamise tunnet, mis mind tol õhtul piki pimedat Viru tänavat kodu poole minnes valdas, siiamaani. Sestpeale harjutasin stuudios sageli kaheksa tundi päevas: jazz- ja stepptantsu, klassikalist balletti ja seltskonnatantse, tantsulist aeroobikat... Niimoodi, aasta läbi terved pikad päevad tantsutrenni teinud, saingi kooli sisse! “

Maria õppis ja lõpetas tantsujuhtimise eriala siis, kui Mait Agu veel õppejõud oli. Praegu õpib ta lisa-aastal tantsupedagoogika eriala. “Tallinn–Madrid–Tallinn liini olen kaks korda ka hääletades läbinud, tõsi, mitte üksi. Kui raha sundis valima, kas oled nädal aega kauem Hispaanias ja õpid ning sõidad häälega, või lendad kohe koju, valisin ikka kauemaks jäämise. Ükskord Prantsusmaal seisime Georgiga 14 tundi bensiinijaamas, enne kui edasi saime. Põhiliselt võtsid meid peale hispaania rekkajuhid, ja kuna nad inglise keelt ei oska, pidin mina ees istuma ning juhiga hispaania keeles juttu ajama. Vait olla pole hääletajal ju viisakas. Ükskord olin kaks ööd ja päeva järjest üleval olnud, kell oli neli pärastlõunal, päike paistis pähe, rääkimine nõudis meeletut pingutust. Ja kui siis juht, vana Granada mustlane, ütles: “Kuule, kullake, kobi õige taha istme peale magama, küll mul oli hea meel. Kui ärkasin, olime juba Madridis.”

Aita Kivi

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare