Kitsad jalatsid tekitavad hädasid
Jalad tuletavad ennast enamasti meelde alles siis, kui astumise teevad valusaks soolatüükad või konnasilmad ning varbaküüsi moonutav seen ei lase kanda lahtist jalatsit. Ja kui veel jalaseen paneb varbad valusalt kihelema, pole visiidist nahaarsti juurde enam pääsu.
Järvamaa haigla dermatoveneroloog Ester Kais ütleb, et soolatüükad on naha healoomulised moodustised, mida põhjustab inimese papilloomiviirus. See on suhteliselt levinud haigus, mis esineb igas eas. Viiruslike tüügaste variante on palju. Enamasti on need konarliku, ebatasase tiheda pinnaga käsnjad moodustised, mille keskosas võib näha väikseid musti täppe.
Harilikke tüükaid ehk nn soolatüükaid esineb kõige sagedamini, umbes 70 protsendil juhtudest. Esialgu on soolatüügas naha värvi siledapinnaline paapul, mis saab kasvades käsnja kuju. Kolded paiknevad sagedamini labakätel, sõrmedel ja varvastel. Jalataldade tüükad paiknevad enamasti üksikuna ja on sageli valulikud. Need kasvavad mehaanilise surve tõttu sissepoole ja on tavaliselt lamedad. Tallaalused tüükad on väga visad ja raskesti ravile alluvad.
Mosaiiktüükad võivad esineda lisaks jalataldadele suunurkades, ninasõõrmete servades, lastel küünevallidel. Taldadel võivad need moodustada mitmesentimeetrise läbimõõduga laatunud koldeid. Tavaliselt need iseenesest ei kao ja alluvad samuti ravile raskemalt.
Tüükad taanduvad ka ravita
„Tüükaid ei pea alati ravima,” sõnab Kais. Näiteks 50 protsendil lastest taanduvad tüükad ravita kuue kuu jooksul, kahe aastaga on 90 protsenti tüügastest kadunud. Soovitatav on ravida tüükaid, mis laienevad või levivad kiiresti või on püsinud üle kahe aasta.
Ravimeetodi valik oleneb Kaisi sõnul tüügaste vormist, asukohast, patsiendi vanusest, haiguse kestusest ja ulatusest. Oluline on kannatlikkus, järjekindel ravi ning organismi enda vastupanuvõime suurendamine viiruste suhtes. „Levinuim ravi on kooriva toimega ravimid, aga ka külmutamine vedela lämmastikuga, diatermokauter, kus elektroodi abil tekitatakse koldes hetkeks kõrge temperatuur, laser jms,” selgitab Kais.
Konnasilmi kraapida ei tohi
Konnasilmad on naha sarvkihi paksendid, mis tekivad paikset verevarustust halvendava ja sarvestumist soodustava surve või hõõrdumise tagajärjel. Paksenenud sarvkiht ulatub pärisnahka ja tekitab närvilõpmetele surudes valu. Jalgadel põhjustavad konnasilmi kõige sagedamini ebasobivad, kitsad või hõõruvad jalatsid. Konnasilmade tekkele aitavad kaasa jalgade liighigistamine, lampjalgsus ja muud pöia kuju muutused. Varvaste selgmisel pinnal liigeste kohal moodustunud konnasilmad on tavaliselt sõlmjad, tunduvalt paksenenud sarvkiht ulatub koonusetaoliselt nahasse. Kui konnasilma all pesitseb mädanik, on see eriti valus. Ka jalatallal olev konnasilm teeb kõndimisel väga haiget.
„Konnasilmad kaovad ise-enesest, kui kõrvaldada või korrigeerida pöia kuju muutused ja kanda ainult sobivaid jalatseid. Lubamatu on konnasilma kaapida kääride, žiletitera või noaga, sest nii võib kogemata vigastada tervet nahka,” hoiatab Kais.
Kirurgiliselt konnasilma ei kõrvaldata. Opereerida on vaja ainult siis, kui konnasilma alla on tekkinud mädakolle.
Jala- ja küüneseen on sage
Jalaseene haiguspilt on varieeruv. Kui varbavahe neljanda ja viienda varba vahel punetab, lõheneb ning hakkab sügelema ja kipitama, olete endale külge haakinud tüütu jalaseene. Mõnikord võib ketendada ka välimine varbavahe, varbavahes võib esineda ville ja kolle meenutab haudumust. Varba vahelt levib seen jalanahale. Jalatalla võlvi ja külgedele võivad tekkida väiksed vesivillid. Nende ravimata jätmisel levib nakkus edasi teiste varvaste vahele ja tallale, aja jooksul juba ka labajala külgedele ja kannale. Jalad hakkavad higistama ja tekib ebameeldiv lõhn. Nahk taldadel võib pakseneda ja kandadele tekivad lõhed.
Kui kreemidest ja salvidest abi pole, tuleb appi võtta tabletid. Need tugevdavad organismi immuunsüsteemi ja mõjuvad ka seeni hävitavalt. Arsti väljakirjutatud salvi tuleb kasutada niikaua kui vajalik. Tavaliselt kestab jalaseene ravi ühest nädalast kolme kuuni. „Seenhaigust mitte ravides võib see aja jooksul levida jalasäärtele, kahjustada varba- ja sõrmeküüsi, käelabade ja peopesade nahka, peituda kubeme- ja tuharavoltidesse,” räägib Kais. Siis on abi vaid tablettravist, mis võib kesta tunduvalt kauem, kui kulub varba vahel pesitsevast jalaseenest lahtisaamiseks. Jalgade seenhaigus on küll ravitav, kuid uuringutulemused näitavad, et 42% juhtudest kipub haigus elu jooksul korduma. Tegu on nakkushaigusega, mis iseenesest ei parane, vaid süveneb. Jalaseene ravi määrab kas naha- või perearst.
Küüneseen kujuneb nakkusliku jalaseene levimisel küünde. Lisaks varbaküüntele võivad nakatuda sõrmeküüned ning isegi käed ja kubemepiirkond. Jalaseen võib küüneseeneks kujuneda kuude, aastate või koguni mitmekümne aasta möödumisel nakatumisest.
Kõige sagedamini tungivad seenhaiguse tekitajad küüne-plaati küüne või selle serva ühest otsast või mõlemast nurgast. „Kahjustunud küüneosa pakseneb, muutub kollakaks ja seda on raske lõigata. Küüneserv tõuseb paksenemise tõttu ülespoole. Haiguse levides võib küüneplaat täielikult hävida,” selgitab nahaarst. Küüntel piisab paiksest ravist, mille määrab kas pere- või nahaarst.
Roospõletik on ohtlik
•• Väljaravimata seenhaigus varvaste vahel põhjustab tavaliselt roospõletikku, mis lööb välja säärel või mujal jalgadel. See on kiiresti suurenev punane, kuumav, valus ja üles paistetanud laik nahapinnal, millele lisandub kõrge palavik. Roospõletiku tekkepõhjusi võib otsida nii organismist endast kui ka väljastpoolt. Pisik, mis pahandust tekitab, on hästi aktiivne streptokokk. Kuid kõigepealt peab streptokokk mingit teed pidi organismi pääsema. Bakter tungib läbi väikese nahadefekti organismi, satub lümfiteedesse ja tekitab põletiku.
•• Pisitrauma kõrval on soodustavaks teguriks ka lümfisoonte ummistus. Hiljem põhjustavad streptokokid ka ise lümfisoonte kahjustust, tekib nn suletud ring ja roos hakkab sageli korduma. Nahaalune lümfipais põhjustab naha pinguloleku tunnet, sügelemist ja valu. Kaasub kõrge palavik külmavärinate ja peavaluga.
•• Roospõletik, mida esineb suhteliselt sageli nii noortel kui ka vanadel, on ohtlik haigus ja abi hilinemise korral võib haige ka surra. Õnneks on tänapäeval piisavalt tõhusaid ravimeid ja surmajuhtumeid esineb üliharva.
•• Roos võib sarnaneda ka mõne teise nahahaigusega, nt ägeda kontaktdermatiidi, puugihammustuse või vöötohatisega, kuid nendega ei kaasne kõrget palavikku.
•• Õnneks on streptokokid endiselt väga tundlikud antibiootikumide suhtes. Seega pole ravi keeruline, kuid enamasti toimub see haiglas.
