Kivilinna külaline võitles ennast mitteturistiks
„Lugu oli kolm aastat Moskva ja Tallinna tõttu kinni, enne kui sain filmima hakata,” ütleb filmi „Ma pole turist, ma elan siin” lavastaja Peeter Urbla ajakirjale Teater. Muusika. Kino antud pikas intervjuus. Tegu on filmiinimeste lähiminevikus esineva sooviga näidata ennast tsensorite ja Moskva kurjade ametnike ohvrina.
Kui Tallinnfilmi toimetus 29. jaanuaril 1987 filmi käsikirja arutas, juhatas stuudio toimetaja Lauri Kärk jutu sisse, väljendades heameelt, et Urbla võtab lavastada Tallinnfilmi eelmise aasta stsenaariumivõistluse ühe võidutöö, mille kirjutasid kahasse Kalle Käsper ja Andres Paling. Käsikiri kandis pealkirja „Kivilinna külalised” ja selle tiitli all liikus projekt pikalt – praegune pealkiri tekkis filmi valmimise hilises staadiumis.
Töö stsenaariumiga läks libedalt käima, autorid võeti stuudio leivale ja koos Urblaga hakati looma uut varianti. Riigiarhiivis säilitatavate toimikute hulgast on salapärasel moel kadunud see osa, mis peaks kajastama tööd ja suhteid autoritega.
Siiski heidab asjale valgust Tallinnfilmi kunstinõukogu protokoll 30. oktoobrist 1987, kus stuudio direktor Enn Rekkor poetab: „Minu juures käis kaks nädalat tagasi Kalle Käsper. Tehke autoriga asjad korda, et sealt jälle skandaali ei tuleks.” Tuleb välja, et üks stsenaariumi autoritest ei olnud rahul kunstilahendustega, mille poole filmitegemine oli tüürinud.
Peeter Simmi kunstinõukogusse saadetud kirjast selgub, et ka ettevaatlik Rekkor ei olnud kavandatavate lahendustega just päri. Nii et mingil määral on Urbla vastuseisu juttudel tõepõhi all. Kuid need vastuseisud ei pärinenud poliitika pinnalt ja neil puudus otsustav mõju. Võimu diktaadi aeg sai 1987. aasta suvel otsa. Vaimustusega võeti sama aasta augustis Tallinnfilmi kunstinõukogus vastu Priit Pärna Nõukogude totalitarismi mõnitav „Eine murul”.
See, et poliitiline tsensuur oli kadunud, ei tähendanud veel, et ei oleks tohtinud olla erinevaid kunstiarusaamu. Stsenarist Käsperil oli filmist „Kivilinna külalised” oma ettekujutlus ja lavastaja Urbla kujutas ette hoopis teistmoodi teost „Ma pole turist, ma elan siin”.
Vastuolu leidis seadusega ettenähtud lahenduse nii, et Käsperit ei ole stsenaristide nimekirjas ja tema asemel on seal hoopis Benno Kiisi nimeline tegelane, kes on meie filmograafias esindatud sellesama üheainsa teosega.
Samast 30. oktoobri protokollist paistab, et Urbla on olnud silmanähtavalt ärritatud: ta lajatab terava vastuse kunstinõukogu liikmele Peeter Loorentsile, kui too lavastaja kavatsuste kohta pärib. Projekti edasi lükkavate loojate seas oli pinev olukord. „Ma pole turist, ma elan siin” on näide, mis kinnitab, et Tallinnfilmis tegi filmi ikkagi lavastaja, kes järjekindlalt rühkis oma eesmärkide poole.
Kavas oli luua järg
Aeg on Käsperi ja Urbla tollast kunstikonflikti tasandanud – sellest räägib asjaolu, et filmile plaaniti järge. Ajakirjale Teater. Muusika. Kino antud usutluses tunnistab Urbla, et Käsper kirjutas tema tellimusel filmile järje, kus Lembit Ulfsaki mängitud kodutu Kramvolt on saanud mitme kivimaja omanikuks. Madis Kalmeti loodud Mart, „kes filmis korteritega hangeldas, on nüüd täiesti kõrvale löödud, elab linnast väljas”. 2000. aastal antud intervjuust paistis, et Urbla kaalus järje tegemist tõsiselt.
Juba 1987. aasta lõpus valminud stsenaariumist paistab pika kestvusega teos, milles on linna vormilised kujundid koos aastaaegadega. Projekti algusotsas operaatoritena figureerinud Edvard Oja ja Ago Ruusi asemel saab löögile Mait Mäekivi, kes ilmse mõnuga seab kokku pilte 1980. aastate lõpu Tallinnast.
„Ma pole turist, ma elan siin” on kunstilise sisu poolest paradoksaalne. Kaks tundi kestev lugu on rütmilt aeglane ja mõtlik. Tempo võtavad täiesti maha peategelaste sisemonoloogid, mis annavad hääletausta linnakujunditele.
Kaks aastat enne filmi „Ma pole turist, ma elan siin” tegi Tallinnfilm samuti kaasajateemalise „Keskea rõõmud”. Neid filme võrreldes võib tuvastada kummalise arusaama, et kuigi „Keskea rõõmud” on lühike ja liikumist täis, kirjeldab ta ometi sumbunud, paigal seisvat ühiskonda. Seevastu staatilisevõitu Urbla filmi kaadritesse on püütud liikuv-muutuv ühiskond.
Peale Madis Kalmeti käisid Mardi osa pärast fotoproovides Rudolf Allabert, Aare Laanemets, Lembit Ulfsak, Tiit Lilleorg ja Lembit Peterson.
Merikese rolli kandideerisid enne Gita Ränka Ülle Kaljuste, Elle Kull, Liina Tennosaar, Katrin Kohv ja Mirdza Martinsone Lätist.
Kramvolti rolli kaaluti enne Lembit Ulfsakit Toomas Urbi, Arvo Kukumäge, Jüri Krjukovit, Peeter Volkonskit, Väino Uibot.
Peeter Urbla tahtis enne filmi „Ma pole turist, ma elan siin” lavastada Vladimir Beekmani „Öölendureid”, absurdimaigulist sõja järelaja filmi. Urbla pühendas „Öölenduritele” palju energiat, kuid ametnikud ja võim suhtusid ettevõtmisse tõrjuvalt.
Peale 121-minutilise „Ma pole turist, ma elan siin” põhiversiooni on veel olemas lühendatud 100-minutiline variant.
TSITAAT
Ajastu eripära
Madis Kalmet oma rollist:
„Tema [Mart] paigutas inimesi ühte kohta, teise kohta. Üritas sellega teenida. Tänapäeval oleks võinud tema kohta öelda – kinnisvaraboss. Tol ajal oli see algstaadiumis äri.”
„Ma arvan, et selle filmi üks oluline väärtus on dokumentaalne plaan, lisaks stoorile ja kunstilisele ambitsioonile.”
(ETV saatest „Kaadris”)
FILMISARJA 41. FILM
„Ma pole turist, ma elan siin”
Stsenaristid: Benno Kiis, Andres Paling, Peeter Urbla
Lavastaja: Peeter Urbla
Operaator: Mait Mäekivi
Kunstnik: Hillar Parkja
Helilooja: Kuldar Sink
Osades:
Kramvolt – Lembit Ulfsak
Mart – Madis Kalmet
Merike – Gita Ränk
Mimi – Laine Mägi
Tennisemängija – Pille Pihlamägi
Mardi isa – Heino Mandri
Mardi poeg – Juhan Raudam
Mardi isa naine – Alice Talvik
Baarmen Peeter – Heigo Mirka
Ljuba – Olga Panner
Kokaneiu – Tatjana Manevskaja
Esilinastus Tallinnas 23. jaanuaril 1989
