Kivirähk naerab iseenda üle
Teie, isand Kivirähk, soovite vist hirmsasti rikkaks saada. Ega muidu poleks inimene sedavõrd produktiivne. Kui pikaks need tööpäevad teil siis nädalast-nädalasse kujunevad?
Mind on alati kohmetuks teinud inimeste arvamus, et ma töötan pööraselt palju, kui nii palju kirjutada jõuan. Ise ma seda nagu märganud pole, vastupidi, mul on rohkelt vaba aega! Jõuan enamasti juba lõunast koju, olles enne seda veel käinud söömas, vahel ka ujumas, vaadanud üle raamatupoed... Ilmselt töötan ma lihtsalt kiiresti, ja alustan sellega päris vara – mulle meeldib kirjutada hommikul. Mis puutub rikkaks saamisesse, siis võiksin ma kahtlemata palju rohkem teenida, sest pea iga nädal ütlen ma ära mõnest tööpakkumisest. Aga ma lihtsalt ei suuda ennast sundida tegema midagi, mis mulle huvi ei paku. Parem siis juba pikutan voodis ja loen head raamatut, kui vaevan end mingi jama kirjutamisega.
Teate, inimesed ümberringi kadestavad teid – vaata, kus mees endale lõbusa töö leidnud, muudkui kirjutab ja naerab samal ajal, nii et silmad märjad. Või olete mõnikord kirjatööd tehes ikka suisa surmtõsine?
Neid hetki, mil ma arvuti taga ise naerma hakkan, on olnud, aga väga harva. Üldiselt on näidendi või romaani kirjutamine päris raske katsumus, mis nõuab üsnagi palju enesedistsipliini. Tore on alguses, kui teed alles märkmeid ja mõtled välja tegelasi ning sündmusi, aga kui juba valge ning tühi arvutiekraan vastu vahib, siis... Noh, see on igal juhul töö, mitte mingi lust ja lillepidu.
Öelge nüüd ausa kodaniku kombel, kuidas teha nalja nii, et see ei mõjuks pahatahtlikult?
Ma ei tea mingeid retsepte. Eks see sünnib inimese sisemusest, nii nagu hingaminegi. Mõni hingab vabalt ja kergelt, teine, kellel on ninas adenoidid, puhiseb ja kähiseb. Ainult et nalja tegemise puhul lõikusele minemine ei aita.
Kivirähki loomingu põhjal tekib vägisi kahtlus, et teie pole õige eestlane, kui sedaviisi rahvuskaaslasi nöökate?
Aga keda siis veel? Eesti kirjanikul polegi võimalik nöögata kedagi teist, isegi siis, kui ma kirjutan näiteks tibladest, ei käi jutt mitte venelastest, vaid ikkagi eestlastest ja nende suhtumisest oma idanaabrisse. Just nimelt seetõttu, et ma olen ka ise eestlane, täis kõiki sellele rahvusele omaseid pahesid ja vooruseid, on mulle lubatud eestlaste üle nalja heita. Kui seda hakkaks tegema mõni soomlane või lätlane – ma oleksin ka ise solvunud! Ja üldse – ma ei arva, et näiteks “Rehepapp” tegeleks pelgalt eestlaste nöökamisega. Minule endale on kõik selle romaani tegelased omal kombel sümpaatsed. Ausõna, mina eelistan just selliseid, reipaid ja kavalaid esivanemaid Vilde, Bornhöhe ja Juhan Liivi raamatute talupoegadele, kes olid üliõilsad ning vaevlasid kohutaval kombel sakste talla all.
Viimati olite rahvusliku suurfilmi “Nimed marmortahvlil” vaatamise ajal lausa pihku itsitanud, samal ajal kui teised saalisviibijad pühkisid härdusest pisaraid. Kas leidub olukordi või inimesi, kelle üle isegi teie sisetunne ei luba nalja visata?
Ma ei itsitanud pihku, vaid vaatasin täiesti rahulikult ühte keskpärast, viletsa stsenaariumi järgi vändatud filmi.
Samas polnud ka eriti piinlik, poisid mängisid toredasti. Mis mind aga tõsiselt häiris, see oli hilisem vaimustushüüete kanonaad. Kui ikka inimene väidab, et ta pole kunagi näinud nii head filmi kui “Nimed marmortahvlil”, siis on ta kas loll või valetab, et kellelegi pugeda. Jumal hoidku, mingi ja vaadaku kasvõi Aki Kaurismäe “Meest ilma minevikuta” ja ta näeb, milline on tõeliselt hea film! Ainuüksi sellepärast, et üks film kõneleb Vabadussõjast, ei saa sulgeda silmi kunstilise kvaliteedi ees, muidu oleme tagasi vene ajas, kus määravaks osutus teoste ideoloogiline väärtus.
Menukirjanikud Kender, Sauter ja Rakke lahkavad ausalt ja avameeselt tänapäeva moodsa inimese elu. Miks teie möödunud aegade tolmus tuhnite ja raamatuga “Rehepapp” nn vanad eestlased ellu äratate?
“Rehepapp” räägib eestlastest kui niisugustest. Ja ma arvan, et seda raamatut poleks ostetud nii palju, kui inimesed näinuks temas üksnes ajaloolist romaani. Aga tõsi ta on, et ma ei suuda ei lugeda ega ka kirjutada lagedat olustikurealismi. Minu jaoks on kirjandus ikkagi muinasjutu jutustamine. Ma tahan, et kirjandus oleks teistmoodi kui igapäevane elu, et see oleks täis tonte, kratte ja kõnelevaid kõhu-usse. See on ka üks põhjus, miks mulle väga meeldib kirjutada lastele.
Lapsepõlve ja suurema osa noorusest olete ilmselt muinasjuttude lugemisele pühendanud? Nii kui võtate ette mõne tähtsa tegelase rubriigis Nädala Nägu, siis jõuate hoobilt võrdluseni muinasjutust.
Jah, nii see on. Ma olen lugenud väga palju lasteraamatuid ja tänu sellele on mul sobiv tsitaat või võrdlus alati varnast võtta. Umbes nii nagu keskaegne kirikuisa suutis alati lajatada lauale tsitaadi piiblist. Aga asi on ka selles, et pole vist mõtet tsiteerida ajalehes autoreid või raamatuid, keda peale minu on lugenud veel ehk vaid sadakond inimest - sest paraku, tänapäeval ju inimesed raamatuid ei loe! Ma tunnen end sageli otsekui üksikul saarel, kui olen lugenud läbi hea raamatu, aga tean, et peale paari sõbra pole mul sellest kellegagi rääkida. Võrdlus peab lugejale ikka midagi ütlema ja muinasjutte ehk veel siiski mäletatakse.
Olete loometöö käigus süvenenud paljudesse vanade eestlaste riitustesse ja ütlemistesse. Millist eestlase lemmikkõnekäändu – vorst vorsti vastu, sõber upitab sõpra või valeta seni kuni uskuma hakatakse – te eluteel ise kõige enam kasutanud olete?
Tegelikult pole ma üldse nii suur eestluse asjatundja, kui praegu on kombeks arvata. Mind isegi natuke hirmutab selline “eestluse spetsialisti” maine, mille ma olen viimasel ajal pälvinud. Vaatasin just hiljuti saadet “Mamma mia”, kus eesti naised kinnitasid, et eesti mees on tuim ja igav tüüp, kes räägib üksnes autodest ja rahast. Ma usun neid naisi, ehkki mina ega ükski minu tuttav ei räägi iialgi sellistel teemadel! Ja mul on väga palju tuttavaid! Aga küllap me kuulume ikkagi vähemusse. See elu, mida meie elame, on lihtsalt teistmoodi. Pole ju tüüpiline, et pereisa teenib raha sellega, et läheb oma sõpradele külla, siis nad istuvad mugavalt tugitoolides, söövad kommi ja arutavad, mida võiks ette võtta üks koeraperekond või kaks linna sattunud lumelepatriinut. Aga just nii sündisid joonisfilmid “Lotte” ja “Lepatriinude jõulud”, mille kaasstsenaristiks ma olin. Ma ei ela muidugi mingis elevandiluust tornis, aga ega ma tavalise eestlase kommetest ja probleemidest suurt ei tea.
Miks te Ivan Orava ära tapsite?
Aga ma ei ole teda tapnud! Suve lõpus oli vanahärra küll veidi haige, kuid praegu on ta täielikult paranenud ja kirjutab Eesti Päevalehes jätkuvalt edasi.
Rahvajutud teavad rääkida, et Arnold Rüütli presidendiks saades oli Kivirähk ahastusest lausa kõva häälega karjunud. Hiljem kirjutas aga kättemaksuks pilasaatele “Pehmed ja karvased” käsikirja. Kas siis ema ei õpetanud teile, et vanematesse inimestesse tuleb austusega suhtuda?
Ma olin tõesti pettunud, kuna presidendi amet on tähtis amet ja sellel kohal võiks istuda selleks sobilik inimene. Austusest hallpea vastu ei piisa. Ütleme, meie vanaema on ka meile alati väga armas, aga kui tekib küsimus, kes juhib maale sõites autot, siis jääb vanamemm oma armsusest hoolimata tagapingile ja juhib keegi teine. Nii on kõigil turvalisem, ka vanaemal endal.
Näidendit “Eesti matus” vaadates tekkis vägisi küsimus, mis teil ometi selle töötegemise vastu siis nii väga on?
Samahästi võiks küsida fotograafilt, kes on teinud pildi kartuleid võtvatest inimestest, et mis tal kartulivõtu vastu on, et ta inimesi niimoodi, kummikutes ja vanades jopedes jäädvustas. Aga tegi lihtsalt pilti, nii nagu asi on!
See, mida ma näeme “Eesti matuses”, on nii minu kui paljude teiste eestlaste täiesti reaalne perekonnalugu.
Inimesed on minu käest küsinud, et kas ma olen salaja nende köögis istunud ja nende suguvõsa jutte pealt kuulanud, sest kõik pidavat olema täpne. See tööhullus on naljakas, aga samas ka nukker, sest kuidas küll tahaks tegelikult vahel sülitada kõigile oma igapäevastele toimetustele ja kaduda ära, sinna, kus kasvavad apelsinipuud, nagu unistab “Eesti matuse” peategelane noor Andres. Ja see ei puuduta kaugeltki ainult maatööd! Minul on küll hetki, mil ma niimoodi mõtlen. Saadaks kõik pikalt ja läheks... Aga sa ei lähe, sunnid end jälle arvuti taha ja kirjutad uue Minu Krooni.
Millised eestlaste “pühad lehmad” (a la “kuldne Pätsu aeg”) teie loomingus kõige tänuväärsemaks materjaliks on osutunud?
Huumori esimene tunnus on ootamatus. Kui sa tead, kuidas lõpeb anekdoot, siis pole see enam naljakas. Sa pead inimesi üllatama, ja üheks võimaluseks on võtta ette teema, mida enamus publikust peab pühaks ja puutumatuks. Nad ei tule selle pealegi, et selliste asjade üle võib nalja teha, aga kui sa siis ikkagi teed, tabab see neid ootamatult, nad naeravad ja on tänulikud. Ja üldse, iga püha lehm on ennekõike lehm ja teda lausa tuleb lüpsta, muidu tekib tema udaratesse põletik.
Ja lõpuks tuleb kõikide lugejate lemmikküsimus. Kasutate raadiosaates “Rahva Oma Kaitse” sageli ühte kindlat ajakirja. Miks teile meeldib Kroonika?
Kroonika serveerib meile lolle omas mahlas. Inimene annab seal järele oma edevusele, väljub vutlarist ja hakkab rääkima. Ja siis kuuleb nii mõndagi!
Andrus Kivirähki teoste tähestik
A nagu Atentaat
E nagu Eesti matus ja Elmar Seljanka
H nagu Helesinine vagun
I nagu Ivan Orav
J nagu Jalutuskäik vikerkaarel ja Jõulud pööningul
K nagu Kratid, nagu kunstnik Jaagup, nagu Kaelkirjak, nagu Kakand ja kakand
L nagu Liblikas, nagu Lakaluuk, nagu Lotte, nagu Lepatriinude jõulud
M nagu Minu kroon, nagu Muna Ott
P nagu Papagoide päevad, nagu Postipapa, nagu Pehmed ja karvased, nagu Pagari piparkook
R nagu Rehepapp, nagu Rahva Oma Kaitse
S nagu Sibulad ja šokolaad, nagu Sirli, Siim ja Saladused, nagu Säärane soolikas ehk Kuidas Kreutzwald oma õnne leidis
T nagu Tom ja Fluffy
V nagu Vanamehed seitsmendalt, nagu Vares (metsakorrespondent), nagu Vabariigi valvur, nagu Vargamäe vanad ja noored
W nagu Wremja
Õ nagu Õlle kõrvale, nagu Õuna Endel
Ä nagu Ärni ja Imbi
