Meie kolimine polnud praegusele ajale tüüpiline – et uus kodu täispaketina ees ootamas. Ehitaja sai pangalaenu, kõik edaspidine on pere võimalusi arvestav jooksev tegevus. See teeb olukorra ebamugavaks, kuid annab mõttele ulatust.

[[2]] Kindlasti on õnnelik see hindu, kes ühes kodutehnikareklaamis kuulutab: “Mulle on eluks vajalikud seitse asja – riisikauss, üks king, teine king, üks riideese, üks raagritsikas, istumispadi ja püha lehm, ülejäänud üürin ma Thornilt.” Ma ei ole eriline asjadekoguja, kuid palju sellist, mida käsi ära viskama ei tõuse, on aja jooksul paratamatult tekkinud: beebiriided, lasteaia joonistusmapid, koolivihikud ja -raamatud. Seda varandust hoitakse tavaliselt pööningul või keldris ning taasavastatakse iga kolimise käigus. Tunnen kohustust jätta need tulevikku ootama. Seda enam, et igatsen siiamaani taga kolmekümne aasta eest korjatud kommipaberite kogu, tervet mänguõmblusmasina kasti täit, mis kadus kunagi just kolimiste tõttu.

Erinevalt hilisematest kogemustest on lapsepõlve kolimismälestused üksnes head – ajutise lambi valgel uue kodu maalriplekkidest puhastamine ja pooleldi lahti pakitud asjade keskel elamine, mis nüüd on tüütu ja stressav, siis oli aga tore vaheldus.

Pakitud kodutunne

Kuigi uus kodu on nii-öelda oma mõõdu järgi ehitatud, ei tule kodutunne üleöö. Kodutunne jääb tükiks ajaks vanasse koju, nagu ka ühe või teise asja otsimisel meenub esmalt laegas või kapp, mis paraku jäi endise köögiukse kohale.

Üleüldse tundub uuele kohale hingeõhu sissepuhumine iga järgmise kolimise puhul aina väsitavam. Võib-olla on inimesel selleks piiratud kopsumaht?

Kindlasti on põhjus selleski, et teatud perioodil mu elus on olnud palju kolimisi, aastakümne jooksul seitse korda. See oli seotud küll teisel maal elamisega ja veidi erinev tavapärasest elukohavahetusest, aga siiski. Sealt pärineb ka kolimismälestuste hirmuunenägu - elukohavahetus kuu aega enne uue pereliikme sündi. Asjast üle aitas teadmine, et kuskil on olemas päriskodu, seesama, mis nüüd on pakitud kolmekümnesse pappkasti. Nende lahtiharutamine on vaevalisem, kui arvata võis – kõigile asjadele ei leidu uues elukohas riiulit, sahtlit ega panipaika.

Tunnen end süüdlasena oma vana kodu ees, et ta maha jätsime. See oli kindel ja turvaline paik, tean nüüd tagantjärele. Kui mu elus on olnud raskeid aegu, tahtsin olla ainult seal. Kindlasti saab uus kodu samasuguseks, kuid enne tuleb ta seinte vahel läbi elada samalaadseid sündmusi.

[[3]] Nukrushetked said ootamatu väljundi, kui pere kuueaastane ühel õhtul uues avaras köögis laua taga nutu lahti laskis – “tahan vanasse koju!” Nii tegi ta veel mõnelgi korral, mis kinnitab mu veendumust, et väikesed lapsed oma vanemate hoolega varjatud tunded päevavalgele toovad. Lapse tegi kurvaks mälestus päikesest, mis paistis hommikul nii ilusasti vana kodu otsatoa tapeedile, pannes selle päevinäinud trükimustri helkima. Tõepoolest, uues kohas polegi veel tapeeti ja päike paistab teisest küljest, kuigi ka kenasti. Endise kodu, põlise magalarajooni viiekordse elamu igal korrusel leidus mõni tuttav vanaproua, kelle ukse taga oli tunda toidulõhna, kes trepil vastu sattudes huvi tundis, kuidas lasteaias läheb ning kadri- ja mardipäeval tänulikult laule kuulas. Uue eramajarajooni naabrid saavad jutule tunduvalt harvem. Asja nimi, mida laps taga nuttis, on kodutunne. Selle peab üks lapsevanem oma järeltulijale kindlustama. Mulle on see tõukejõuks edasi tegutsemisel.

Oma paljudest kolimistest tean, et igas kodus ei tekigi kodutunnet. Põhjuseks võib olla tubade sisustus, maja asukoht või omaenese üleelamised. Kõlab kulunult, kuid minu jaoks on tähtsad vaibad, laudlinad, pildid seinal. Olen näinud ajutisi kõledaid kodusid, kus isegi laualinikusse ei investeerita. Arvan, et ka ajutised pingutused kodu hubasemaks muuta tasuvad end ära. Ise tegime ajal, mil uue kodu plaan juba küps, oma vanas kodus remonditöid, salamisi nautides selle väikest mahtu võrreldes ees ootavate suurte töödega.

Asjad aitavad

Vajadus esemete järele, milleta pole õiget kodutunnet, muutub aja jooksul. Kord on selleks pikk töölaud kõige suurema akna all, kord diivaniga televiisorinurk, kord rüiuvaip tugitooli ees. Praegu on käes kardinate aeg. Eelmise kodukujundusbuumi aegsed (sellest on möödas ligi viisteist aastat) askeetlikud rulood loovutavad nüüd koha otsikutega kardinapuudele ja voogavatele kangastele. Koduvahetamise aktivapoolele võibki kanda avastused viimistlus-, vaiba- ja kardinamaailmas ning sisustusraamatute lettidel, mis on ülirikkalikud. Luksuslikumatest tuleb inspiratsioon, praktilistest ökonoomne tegelikkus.

Kolimine on nagu taassünd ja hinge puhastumine, ütleb pateetiliselt mu mees, kelle arvates võiks kolida iga kolme aasta tagant ja võtta kaasa ainult raamatud, lemmikkohvitassi ja arvuti kõvaketta. Kõige hullem ongi asjadega, “mida mees ei tea”: õmblustarbed, köögiträni, laste varandus, riided, riided, riided... Need igapäevaelu-pusletükid tuleb korrapäraseks pildiks sättida. Sealjuures asju, mida ei saada mitte küll halb, kuid kulunud ja tüütu mälestus, mõnuga ära loopida on tõepoolest vabastav. Murrad lahti stampidest, millele argirutus tähelepanu ei pööra – loobud kuivanud lõhnataimedega vaasist aknalaual, topsikuid kogunud vannitoariiulist, ummistusest, mis valitseb

garderoobis.

Stiilinõuandjad soovitavad igal hooajal oma riidekapis korrektuuri teha ning rõivad, mis aasta jooksul seljas pole käinud, ära kinkida või müüa – seda tasub uskuda.

Lõpuks pead otsustama, mida teha kõigi nende väljalõigete, plakatite, joonistuste ja ajakirjadega, mida nii hoolsalt kogunud oled. Nõutusehetkel aitab lihtsalt asjade paigutamine ja korrastamine, süsteemi loomine valitsevas kaoses, mida üks elukohavahetus

tingimata on.

Andra Liivet