Kõige ohtlikumad osakesed tegutsevad eestiski

Kui metsas möllab kahjutuli, ei pruugi kopsudesse tungida mitte ainult vingugaas. Orgaaniliste ainete põlemisel moodustunud peened tahked osakesed võivad teha rohkem paha kui nende väiksusest arvata võib.

Ka põua soodustatud liivatormid ja -keerised koosnevad suuresti peentest tahketest osakestest. Kunagi viljeldud kena komme linnatänavaid kasta on Eestis peaaegu olematuks hääbunud, nõnda et käte pealt on suisa füüsiliselt tunda, kui must on ikkagi näiteks Tallinna õhk. Käed ei püsi tundigi puhtana.

Ka on puude osa peente tahkete osakeste püüdmisel suurem kui arvata võiks. Nii on näiteks Kadrioru nn ülemises barokkpargis kuival suvepäeval üsna tolmune, samas kui alumiste puude vilus õhk puhtamaks sõelutakse.

Kõige ohtlikum õhusaaste

Jätke meelde tähekombinatsioon PM. See tähistab nii Euroopa Liidus kui ka mujal maailmas peeneid tahkeid osakesi. Allindeksitega määratletakse osakeste suurus. PM2,5 märgib osakesi, mille läbimõõt on pisem kui 2,5 mikromeetrit, PM10 osakesi, mis on pisemad kümnest mikromeetrist. Inimese juuksekarva läbimõõt on keskmiselt kümme korda suurem.

Paljud USA-s ja Euroopas läbi viidud uuringud on näidanud, et väikeste osakeste kontsentratsiooni tõus õhus suurendab ohtu surra hingamisteede-, südame- või vereringehaigustesse. Palju enam inimesi otsib abi astma ja bronhiitide vastu. Eriti ohtlikud on peened tahked osakesed vähem kui aastastele imikutele. Väiksemad osakesed soodustavad kopsuvähi teket, suuremad mõjuvad enam hingamisteedele. Mõned inimesed on osakeste suhtes tundlikumad kui teised.

Hinnangu kohaselt lühenes aastal 2000 keskmine oodatav eluiga Euroopas eriti peente osakeste PM2,5 tõttu koguni üle kaheksa kuu. Kõigist õhu saasteainetest peetakse neid see-tõttu kõige ohtlikumaks.

Tallinnas mõõdetakse automaatselt peeneid tahkeid osakesi, mille läbimõõt on väiksem kümnest mikromeetrist. Kõr-gem kontsentratsioon on mõõ-detud kevaditi või lumeta talvel pakase ja tuulega, mis viitab roheluse osale peente pahategijate kinnipüüdmisel. Siis võib kontsentratsioon hetkeliste tuulepuhangute ajal tõusta “kriitiliselt kõrgele”, nagu nenditakse kogumikus “Eesti keskkonnaseire 2001”. Selliseid olukordi tekkis Õismäel ja Kopli tänaval Rahu seirejaamas. Mõjub ka autoliiklus – ohtlike osakeste hulk kasvab päeva jooksul, madalam on see öösiti.

“Sarnaselt teiste Euroopa riikidega on ka Eestis üheks tõsisemaks probleemiks peente tahkete osakeste sisaldus välis-õhus,” kinnitab kogumik “Keskkonnaülevaade 2005”. Varasematel aastatel kehtinud piir-väärtuse asemel on nüüd kehtiv rangem piirväärtus, osakesi ei tohi olla kuupmeetris õhus üle 20 mikrogrammi. “Viimast ületatakse enamikus suurematest linnadest,” nenditakse ülevaates. Kõige hullem on lugu Tallinnas Viru väljaku piirkonnas, kus väikesi osakesi on olnud kuni kaks korda normist enam.

Normi ületatakse siiski lühiajaliselt. Pikemaajalise ületuse puhul oleks ka kahju tervisele palju suurem. Euroopa Liidu piirnorm on ometi kaks korda kõrgem kui Eesti oma. Ülemaailme tervishoiuorganisatsioon WHO kehtestas oma normid pärast pikka vastupunnimist alles 2005. aasta sügisel. Need on mõneti Euroopa normidest kõrgemad.

Ahjud-pliidid silme all

Kõige ohtlikumaks peetakse peenemaid osakesi, mille kontsentratsiooni Eestis üldjuhul ei mõõdeta. Just need suudavad tungida sügavale kopsudesse. Hinnanguliselt loetakse peenemate osakeste taset võrdseks 60–70 protsendiga osakeste kogutasemest. Osakeste mõju tervisele sõltub muidugi ka nende keemilisest koostisest. Seda pole aga täpsemalt uuritud. Olgu rõhutatud, et peente tahkete osakeste all mõistetakse ikka osakesi, mis pole otseselt mürgised.

Saksa keskkonnaagentuur Umweltbundesamt on asunud ründama puukütet. Väikestest puukolletest lendub Saksamaal hinnanguliselt sama palju kümnest mikromeetrist peenemaid tahkeid osakesi kui kogu autoliiklusest. Puukollete arv on Saksamaal tõusnud, kuna väikeste kivisöekollete oma kahaneb. Amet leiab, et väikeste kollete korstnate otsa võiks hakata panema filtreid.

Kui juba koldeid ohtlikuks peetakse, mis siis veel metsatulekahjudest kõnelda. Selle valguses on mõnede keskkonnateadlaste jutt sellest, et kahjutuli metsas annab teed liigirikkuse kasvule, suuresti mõistetamatu.

Oma panuse annab ka üha laienev laevandus. Kui maismaal loodetakse lähema kümne aastaga peente osakeste õhkupaiskamist piirata, siis laevade osa tõuseb peaaegu kaks korda. Euroopa Liidu hinnangul põh-justasid väikesed tahked osakesed Eestis 2000. aastal 630 enneaegset surma. Kui jätkub praegune strateegia, siis aastaks 2020 ennustatakse meil surmade arvuks 410. Kõige hullem on lugu Beneluxi maades, Põhja-Itaalias ning osas Poolast ja Ungarist.

Isegi juhul, kui Maal kogu väikestest osakestest koosnev tolm ära koristada, ei pääse me tolmust. Hinnanguliselt langeb Maale iga päev sadakond tonni kosmilist tolmu, mis siiski koosneb suhteliselt suurtest, umbes juuksekarva läbimõõtu osakestest. Kuid see kogus on ometi tühine osa, kui võrrelda peente osakestega, mida hõljutavad näiteks Sahara liivatormid tuulte toel koguni USA idarannikule. Ja 2000. aastal paiskus ainuüksi Euroopa Liidus õhku peenemaid osakesi PM2,5 päevas 5000 tonni.

Mis on peened osakesed?

Tähistatakse täheühendiga PM (particulate matter). Need on segu osakestest, mis võivad olla vedelad, tahked või suspensioon õhus. Eristatakse läbimõõdu poolest.

PM2,5 tähistab osakesi läbimõõduga vähem kui 2,5 mikromeetrit.

PM10 tähistab osakesi läbi-mõõduga vähem kui kümme mikromeetrit.

Primaarsed osakesed tekivad põlemise käigus, ent võivad sisaldada ka tolmu, õietolmu ja tahmaebemeid. Eriti paiskavad neid õhku väikekolded ja diiselmootorid.

Sekundaarsed osakesed koosnevad sulfaat- või nitraatsooladest, mis moodustuvad õhus vääveldioksiidist ja lämmastik-oksiididest. Enamik kõige peenemaid osakesi ongi sekundaarset päritolu.

Allikas: Acid News, May 2006