Kokkuvõte “Sanatooriumist”: litsid naised need inglannad
Vaatasin “Sanatooriumi” Palamusel. Tark valik. Ikkagi Oskar Lutsu reviir, tsaariaegse eesti huumori memoriaalne Meka, teemakohastest allusioonidest tänini tiine. Veskisillalt paistab kenasti kätte mõisapoiste kanuu (või oli see vesiratas?) ja kirikukella hääl sunnib pilku tõstma, et kas kingsepp Johannese läkiläki ka paistab. Nii et kui inglise olukorrakomöödia ideaalse ilmaga sellisesse paika saabub, on tarbijasegment kümnesse tabatud.
Tükk nähtud, peaksin nüüd vist kirjeldama lavakujundust ja sponsorlogosid? Või kiitma näitlejate mängu ja laitma tegelaste arengut? Kuid kõike seda on iga vaatamaskäinu isegi näinud ja iga vaatamamineja saab ise näha.
Seepärast jätan selle liba-obligatoorse osa vahele ja asun keerutamata näidendi tuuma kallale: millist maailmavaadet see sisaldab, millist väärtuste paketti esindab, millist sõnumit propageerib? Pilt, mis meile siit vastu vaatab, on kõike muud kui lohutav. See on lausa kohutav! Oh ei, mind ei ärrita laval vohav ühe- ja kahemõttelisuste üleküllus. See, mis mind marru ajab, on palju filosoofilisema kategooria mure, nimelt tegelaste valik. Ma pole siinjuures mingi feminist, vaid väljendan oma konstitutsioonilist õigust tunda muret eesti rahva käekäigu pärast.
On tõesti hämmastav, millist läbilõiget inimloomusest selle tüki tegelased esindavad. Kusjuures meestele pole mul midagi ette heita. Nemad on okei, nende fotod sobiksid kaunistama suvalist perekonnaalbumit. Ei nende soovid ega trikid, mis soovide saavutamiseks ette võetakse, riiva kordagi moraalinorme. Võtkem kas või Dan Põldroosi kehastatav peategelane! Mees kui kompu, truu ja puha. Seejuures ise vähemalt kuldses keskeas, kuid ainsad (kordan: ainsad) hädad, mis teda vaevavad, on häälepaelad ja silmanärvid! Seda ajal, mil enamik eesti mehi on selles vanuses juba pooleldi lagunenud. Oo jaa, pärast taolise mehe nägemist hakka või vägisi jälle salmikut pidama...
Hullud naised
Kuid need näidendi naised! Need teevad ju kõik endast sõltuva, et hävitada vaatajas viimnegi usk perekonna pühadusse ja sellistesse väärtustesse nagu truudus, ausus ja need teised sõnad.
Peretütar tahab ameleda oma lapsemeelse peiuga ja smugeldab end selleks vale nime all sanatooriumisse. Enne veel valetab vanematele maad ja ilmad kokku. Pärast jälle, kui asi haisema hakkab, pillutab oma armunud otukest südametult sinna-tänna.
Siis sekretär, kes abielumehest peategelast täitsa litsakal moel sängi üritab murda. Seegi on tõeline avantürist, kes tööandja usaldust jõledal kombel kuritarvitab ning enese koos temaga samasse sanatooriumi sahkerdab. Kõik ainult selleks, et ahvatleda vaest häälepaelu ja silmanärve ravivat meesterahvast jälgimast jälgimale kuriteole, abielurikkumisele.
Takkapihta selle vaese mehe enese naine – ei erine seegi muust kompotist, on veel vaat et kõikse hullem. Ise abielus, aga muud ei ole, kui ainult ameleks ringi. Küll ühe, küll teisega. Mul läks süda pahaks.
Sellised hoorahakatised siis, kui ausalt välja öelda. Ja uskuge või mitte, aga rohkem naisi näidendis ei olegi! Vähe sellest. Kui juba tundub, et ehk leidub must lammas meestegelastegi seas (sest kohati jätab Madis Millingu kehastatav administraator ju täitsa möku mulje), siis seegi lootusenatuke tapetakse varsti. Esiteks on see tüüp juba autori poolt vist ainult nalja pärast meheks kirjutatud, sisuliselt on ju tegemist pesuehtsa söömata-saamata vanatüdrukust vingatsiga. Milling on selle ka ära tabanud ning ilmestab oma repliike aeg-ajalt paljudele tuttava Silvi-intonatsiooniga, mis aga sobibki administraatori tegelaskujuga palju paremini, pean ma kahetsustundega möönma. Ei noh, nutt tuleb peale. Las litslevad inglased, kui tahavad, neil pool maailma koloniseeritud. Aga millega on eestlased sellise komöödia ära teeninud? Kuhu me niimoodi jõuame? Millisesse ajaloo prügikasti kirjeldatud eeskujude toel on teel me isamaa ilu ja kodukolle ja iive ühes sellega?
Igatahes mina soovitan tulevikus sellised näitemängud produtsendil varustada jackassiliku hoiatusega: mõeldud vaatamiseks, mitte kodus järeletegemiseks! Oleksin väga tänulik.
* Teksti autor on Peep Pedmanson.
