Aga kokad seletavad. “Neiõkõsõ on vaieldamatult grillvorstide seas hitt,” ütleb Jazz alias Rainer Härm, restorani Le Chateau kokk. Vorst maitseb talle endale ka. Neiokeste on Wõro grillvorstide numeratsioonis nr 6. Ja Lepasuitsu, nr 7 olevat ostetuim. “Minule maitseb rohkem lepasuitsu, see on suitsutatud päris lepapuuga,” jääb kokk Arne Schuman julgelt eriarvamusele, samal ajal kui teised kaks “neiukesi” kiidavad.

Kolmelt kokalt, kes lavaaugus grillimist õpetavad, pudeneb riburada tarkusi. Kerge tõrge muutub hoopis huviks neid vorste ja oskusi kohe õhtul järele proovida.

Esiteks õlu. Õlle ja mee või meesiirupi seguga vorste üle pintseldades, jäävad nad pealt krõbedamad ja seest mahlasemad. Kokkadel ei lähe mitte ükski grillvorst lõhki! Minul kodus proovides see ei õnnestu. Aga maitse saab sama hea.

Süütevedelikku pole vajagi

Pane vorstid grillima mitte resti keskele, vaid servadesse. Keskel valmista pakse lihatükke, mis nõuavad pikemat küpsetamist. “Grillimine algab sütest,” hüüab pikk kokk Allan Kuning ja tõstab sütega pappkarbi paki kõrgele õhku. Kasuta õiget lehtpuusütt. “Pappkarp on hea, papp põleb ümbert ära ja söed jäävad hõõguma. Sobib ka eestimaine lehtpuusüsi.” “Ja süütevedelik,” täiendab kokk Arne, “vali kindlasti selline, milles on vähe kemikaale.” “Piisab ka toiduõlist”, ei varja Allan oma teadmisi. “See käib nii,” juhendab ta, “tükk käterätipaberit ja sorts õli peale. Pane süte keskele ja tikuga tuli otsa.” Meenub õige mitu grilliõhtut, kui kodus polnud süütevedelikku. Oleks siis teadnud! Jazz seisab grilli kõrvale ja hoiab nagu tiibeti mees peopesa selle kohal. “Kui võid kätt veidi aega grillresti kohal hoida, on söed parajad,” soovitab ta ja palub end mitte ära põletada.

“Serva tõmmatud vorste ära üle-aru keera,” õpetavad kokad. Ühelt poolt pruuniks ja siis teiselt poolt.

Kartuleid ei ole ja ei tehtagi. Vorstide juurde võib grillida mistahes köögivilju – suvekõrvitsat, paprikat ja oh, endiiviatki, mida grillituna pole küll varem proovida saanud.

“Köögiviljad peaks ürdiõliga üle pintseldama,” leiab Jazz äkki ja kiikab õlipudeli poole. Ürdiõli pole. On tavaline toiduõli. “Kohe teeme,” sõnab Jazz. Ürdid, küüslauk ja õli saavad minutiga lõikelaual peeneks ja koos õliga kaussi. Pintseldamissegu on kahe minutiga valmis.

Aroomiteraapia ürdipeenrast

“Ma õpetan sulle aroomiteraapiat,” meelitab Jazz. Ja viskab sütele tüümianioksi. Imeline lõhn hakkab külge restil grillivatele suvekõrvitsale kui vorstidele. “Sütele võib visata nii pehmeid kui tugevaid maitseid,” õpetab Jazz. “Pehmed on oma peenralt till, petersell, basiilik ja piparmünt. Tugevad näiteks tüümian ja rosmariin.”

“Ja kaas pole grilliufodele kaasa pandud niisama. Seda tuleb kasutada, kord vähem ja rohkem kinni hoida, see on grillimise kiirusreguleerija,” ütleb Allan.

Et paksem liha või vorstid mahlasemad jääksid, vormivad kokad kiirkorras fooliumist kausi ja valavad, ei, mitte õli tulle, vaid sinna hoopis õlle. Seda nippi pole veel näinudki. Aga kaane all annab niiskes keskkonnas pikka aega grillida. Lavaaugus uitab imeline vorstilõhn – toit on valmis.

Uus nipp, kuidas vorste süüa

Miks need kokad lõikavad eri sorti vorstid viiludeks? Et neid oleks parem süüa, kõlab justkui Punamütsikese hundist vanaemalt. Tõsi, et kui sööd ühe vorsti ära, siis järgmist juba pingutad. Lahti lõigatult võid maitsta kasvõi kõiki kümmet sorti. Viilust valgub mahla paksule puust lõikelauale. Maitseme 6ndat ja 7ndat. Ja isegi kokad söövad!

Jazz õpetab: võta endiiviatükk ja viil vorsti ja proovi niimoodi maitset. Siis võta muu köögivili ja tekita uus maitse. Ehkki proovimisest saab kõhu täis, ei meenuta see tegevus sugugi enam toitumist. “Grillimine ongi sotsiaalne tegevus,” kommenteerib Jazz.

Ja pärast poes

“Vorstid on müügil hästivarustatud toidukauplustes,” viskavad kokad nalja. Arvate, et poes on saadaval kõik kümme sorti? Mõnda numbrit on ja mõnda pole pidevalt saada. Nende hankimisega tuleb vaeva näha. Helistad näiteks sõbrale – kuule, ma sain esimest, viiendat ja kuuendat. Aga kui sa tuled, ära siis üheksandat unusta!