Käesoleva aasta august ja september on olnud teatud mõttes julgeolekupoliitilise süütuse kaotamise aeg: toimus Venemaa agressioon Gruusia vastu ja Eestis viidi lõpule edukas vastuluureoperatsioon. 888 ehk 8. august 2008 on taas võimendanud Eestis aastaid rahulikult miilanud NATO-väitlusi. Lihtsustatult esitatakse kolme küsimust:
• Kas meile tullakse appi?
• Millega meile appi tullakse?
• Millal meile appi jõutakse?
Esimese küsimuse püstitajad võiksid siis juba küsida: miks me
NATO-s oleme? Seda, et me oleme, toetab muide 80% Eesti elanikkonnast. Kõige lihtsam vastus “kas” küsimusele on selline: kui ei tuldaks, tähendaks see USA ülevõimu ja NATO eksistentsi lõppu olukorras, kus USA sõjaline kohalolek Euroopas ja NATO olemasolu on tähtsam kui eales varem. Seega on meile appi tulemine liitlaste otsestest riiklikest huvidest lähtuv tegevus, mitte heategevus.
Millega meile appi tullakse? Vaadakem, mis on olemas. NATO kiirreageerimisjõud (NRF) on viiepäevases valmisolekus 25 000-line kõiki väeliike hõlmav jõud. Ei saa öelda, et NRF-iga oleks kõik roosiline, kuid 888-järgne Euroopa julgeolekupoliitiline keskkond sunnib liitlasi sellega nüüd veelgi tõsisemalt tegelema. NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer tõstis NRF-i äsjase NATO kaitseministrite Budapesti kohtumise peateemaks.
Meie läheduses Szczecinis asub NATO Kirdekorpus, mille koosseisu on määratud kokku neli liitlasriikide diviisi. Liitlasvägede kiirreageerimiskorpuse koosseisu on määratud samuti neli diviisi. USA maa-väes on kümme diviisi. Lisaks on oluline maaväe komponent ka Ühendriikide merejalaväel. Kuid Eestis kipub kaitsealane mõte ja diskussioon tihti jääma liialt maaväekeskseks. Teised väeliigid ja nende võimed unustatakse enamasti sootuks. Näiteks püüdurhävitajad, hävituspommituslennukid, pommitajad, tiibraketid jne. Samuti õhutõrjesüsteemid, radarlennukid (AWACS) jms. Seda nimekirja võib jätkata, ehk piisab tõdemusest, et NATO riikides on kokku püssi all umbes kolm miljonit sõdurit.
USA kandev roll
Me ei saa üle ega ümber – ega ei peagi saama üle ega ümber – USA kandvast rollist NATO-s. Lihtsustatult moodustab USA kaitse-eelarve poole maailma kaitsekulutustest ning Venemaa oma kahekümneviiendiku. Venemaa sõjaline eelarve on Ühendriikide omast umbes kolmteist korda väiksem ja ulatub vaid kuuendikuni NATO Euroopa liitlaste kogueelarvest (vaata illustratsiooni). Mis veelgi olulisem: USA igal aastal kaitsealastele teadus- ja arendustegevustele kulutatava raha kogus ületab kogu Venemaa kaitse-eel-arve mahu. Viimati nimetatust kulub jälle ebaproportsionaalselt suur osa tuumarelvadele ja nende kohaletoimetamismehhanismidele, mille võrra kannatavad tavaväed. Iidvanade strateegiliste pommitajate Tu-95 lendudel Põhja-Atlandi kohal on küll poliitiline, kuid mitte sõjaline tähendus. Nagu mainis mainekas ajakiri The Economist, piisab Venemaa sõjalistest võimetest vaid pisikeste naaberriikide hirmutamiseks. Neile, kes selle peale hüüatavad, et Eesti ongi just väike naaberriik, tuletan ma meelde, et me pole üksi.
Nüüd kolmanda küsimuse ehk ajaraami juurde. Esiteks – NATO-l on enda põhiülesannete täitmiseks olemas toimiv luure- ja eelhoiatussüsteem. Me ise ei oleks kunagi suutelised pidama ülal satelliite ja teisi seiresüsteeme, meie liitlased aga on. Sõda ei alga “tühjalt kohalt” – sellele eelnevad poliitilised, välispoliitilised ja sõjalised ettevalmistused. Ja ennetamaks võrdlust Gruusiaga – tema pole NATO liige. NATO liitlasriigi vastu suunatud rünnaku ettevalmistusperioodi jooksul ei istu NATO ja sinna kuuluvad riigid niisama kamina ees, vaid astuvad adekvaatseid vastusamme. Peale poliitiliste mõjutusvahendite on loomulikult arsenalis ka sõjalised meetmed, kaasa arvatud liitlasvägede ennetav paigutamine ohustatud riigi territooriumile. Liitlasvägede laekumise kiirus pole avalik teave, kuid igaüks võib ette kujutada, kui kaua lendab näiteks lennuk Saksamaalt Eestisse. 60 päevaga lendab ka sooja õhuga täidetud õhupall ümber maailma. Peale raskete soomusdiviiside on meie liitlastel olemas näiteks õhudessantväed, mille siirmiskiirus on juba olemuslikult väga kõrge. USA eelpositsioonimislaevad külastavad Eestit regulaarselt. Ning vajab ka rõhutamist, et näiteks õhukaitse on NATO-s inte-greeritud NATINEADS-i (NATO Integrated Extended Air Defence System) kaudu.
Külma sõja järgse NATO laienemise aegu deklareeris allianss, et “praeguses julgeolekupoliitilises olukorras pole NATO-l vajadust, plaani ega kavatsust uute liitlasriikide territooriumile vägesid paigutada”. Julge-olekupoliitilised olukorrad muutuvad ja seega pole nimetet deklaratsioon enam tingimata siduv. Heidutav efekt on ka NATO õhuturbeoperatsioonil Balti riikides ning Ämari lennuvälja tulevasel valmimisel. Sinna oleme ka toonud pool miljardit krooni NATO julgeolekuinvesteeringute programmi (NSIP) raha.
Saksamaa panuse küsimus
NATO loodi aprillis 1949 ning on ajas ja vastavalt oludele sujuvalt muutunud. Lepingust sai organisatsioon alles vastuseks Korea sõja puhkemisele. 1950. aastal loodi ka NATO Euroopa vägede ülemjuhataja – Supreme Allied Commander Europe (SACEUR) – ametikoht, mida täitis esimesena hilisem USA president kindral Dwight D. Eisenhower, ning Põhja-Atlandi Nõukogu (NAC). 1952. aastal lisandus NATO peasekretäri amet, mida pidas esimesena lord Ismay. Esimesele peasekretärile kuulub ka ütlus, et NATO eesmärk on “hoida ameeriklasi sees (s.t Euroopas – S. S.), venelasi väljas ja sakslasi maad ligi”. Tänapäeval võib selle ümber formuleerida nõnda: NATO eesmärk on hoida ameeriklasi sees, venelasi väljas ja upitada sakslasi püsti. Viimati öeldu all pean ma silmas vajadust suurendada Saksamaa sõjalist panust alliansi ühistegevustes. Ajaloolis-psühholoogilistel põhjustel on Berliini panus tagasihoidlikum kui võimaldaks ta suurus ning majanduslik ja sõjaline võimsus.
Seni kuni maailmas püsib USA hegemoonia ning Euroopa vajab USA kohalolekut, elab ka NATO. Eraldi käsitlemist vajav teema on teatud piires julgeolekulise lisakindlustusena käsitletav Euroopa Liit – mis küll ei anna sõjalist garantiid, kuid millel on muid jõu- ja veenmisvahen-deid.
Kuna päevast päeva on Eestis paraku vaja tõestada, et NATO-fiilsus ei tähenda enda kaitsevõime nõrgendamist, olgu siinkohal lisatud disclaimer: NATO-liikmesuse olulisuse rõhutamine ei tähenda enda kaitsevõime olulisuse alahindamist ega ajateenistuse vastu olemist.
