Kadestamistväärt jõulufiiling. Jõuluootel Hamburg on väga magus. Linn lõhnab piparkookide ja hõõgveini järele. Leierkastimehed käiavad jõululaule. Südalinna kõik vähegi suuremad platsid on ehitatud jõuluturgudeks, kus pakutakse kingitusi, jõulutoitu ja meelelahutust. Kõige säravam ja uhkem on muidugi raekoja esine, aga sama mõnusad olemise ja ostmise kohad on ka St Petri kiriku juures, Gerhart-Hauptmann-Platzil, Spitaler-strassel ja mujal.

Hamburgi jõuluturg on üks ääretult mõnus ja meeldiv paik. Külastajatele on avatud väikesed majakesed, kust saab osta kuuseehteid, küünlaid ja igat sorti vidinaid. Erilettidel pakutava šokolaadi, küpsiste ja jõulukakukeste (need on maitselt jõulupudingit meenutavad pätsikesed, mis kokku segatud šokolaadist, rosinatest, pähklitest) valik on külluslik. Plekktoosid, kuhu jõulupätsikesed pakitud, on üleskeeratavad ja mängivad jõululaule.

Söögi- ja joogimajakesi ning varjualuseid on igal turul mitu ja pisut erineva sortimendiga. Hõõgveine on valida viis-kuus ja see on vaieldamatult jõuluturu kõige populaarsem jook. Soovijad võivad saada ka teed, kuuma šokolaadi või kohvi, aga nende jookide huvilisi eriti palju ei paista.

Endastki mõista ei lähe hamburglane töölt otse koju, vaid tuleb nagu muuseas läbi jõululaadalt – joob kruusikese kuuma veini ja ampsab pühadevorsti peale.

Mida õhtu poole, seda rohkem rahvast ja melu. Tipptund jõuluturul saabub kella seitsme paiku. Siis pole enam seisukohtagi. Sakslased räägivad omavahel külmast ilmast ja klatšivad tuttavaid. Lõkerdavad naerda ning temperamentsemad teevad paar tiiru tantsugi.

Ostan kruusi kuuma veini (tavalist, hind 3.50 eurot) ja ühe pika vorsti saiaga ning poen läbi rahvasumma turu serva. Joogikruusid on päris, mitte plasttopsikud ning need tuleb veinikeetjale tagasi viia. Vorste praetakse tohutu suurtel pannidel ja panni teises servas soojendatakse kapsaid. Ei mingeid segavaid euronorme ega muid totraid piiranguid. Neil on traditsioonid, mõnus fiiling ja vaba olemine. Vaba hansalinna värk, mõtlen veini juues ja olen sakslaste peale väga kade. Turult lahkudes viskab iga teine väravas kössutavale kerjajale mündi.

Ümberringi särab linn nagu üks suur jõulupuu. Tänavaservad on sadade meetrite kaupa kaunistatud päris kuuskedega (kunstkuused ja muu sedasorti kunstkraam on absoluutselt out; kuused on istutatud mullapallidega pottidesse, samuti ka kõik muud võimalikud taimed, mis vähegi külma taluvad).

Kaubatänavate jõulurüüd ma kirjeldama ei hakka, seda peab ise nägema.

Kaubaparadiisis. Sakslased ostavad tohutult. Kaubaks läheb kõik: kallitest kaubamärkidest (ja nende poolest on Hamburg lausa paradiis – Jil Sander, Versace, Donna Karan, Armani, Joop! jt) väikeste naljakate ehk stressivabade viguriteni. Neli-viis ostukotti käevangus, valivad hästi rõivastatud sakslased ikka veel ja veel, nagu oleks neil enne jõule ostukeeld olnud või nagu oleks kaupade virnad just hetk tagasi müügile paisatud.

Reede õhtul ja laupäeval meenutavad jõulueelsed kaubamajad pigem hullumaja, kus must miljon inimest endale kraami kokku ahnitseb. Kõige naljakamad ostud on ilmselt punaste vilkuvate viisnurkadega päkapikumütsid, väikesed valged sinise tuttmütsiga plüüskarud (neid on kolmes suuruses ja hinnas, kõige väiksemad maksavad 6 eurot) ning pehmeid vahtkummist rõngaid tulistav antistressi püstol (10 eurot).

Tõsisematest ostudest on in keraamika, kodumasinad ja riided.

Paar nädalat enne jõule on paljud kaubad alla hinnatud – kohati saab neid kuni 70 protsenti odavamalt.

šoppamisse sisse elamiseks kulub umbes tund. Hamburgi kaks suuremat kaubanduskvartalit asuvad südalinnas ning kumbki kvartal omakorda kujutab endast kaubamajade ja kaubapassaažide võrku. Ühe niisuguse kaubandusmaastiku moodustavad Hanse-Viertel, Gänsemarkt, Kaufmannshaus, Alte Poste, mis ühendavad sadu butiike, restorane ja galeriisid ja mis on eriti mõnusad veel selle poolest, et neis võid tunde šopata, ilma et peaksid õue vinge tuule ja külma kätte minema. Kui kõht tühjaks läheb või jalga puhata tahad, võid istuda sealsamas galeriis ja mida muud kui süüa piparkooke, juua hõõgveini või oivaliselt head cappuccinot.

Ehkki ostjaid on tohutult, ei teki kordagi trügimist, ei näe ühtegi vingus nägu ega etteheitvat pilku. Ehkki kassajärjekorras tuleb seista 15-20 minutit, on teenindus abivalmis ja viisakas.

Ostukohti igale maitsele. Hamburgis tasub kindlasti külastada eksklusiivseid kauplusi. Valik on väärikas ja hinnad pole kõrgemad kardetust. Pigem vastupidi. Jõulude eel olid ka kuulsate disainerite kaubad 20-25 protsenti alla hinnatud ning pilgeni täis kaubamajadega võrreldes on ostjaid hõredamalt.

Ühed mõnusad ostukohad on ka armsalt kodanlikud poekesed – olgu siis šokolaadi-, pesu-, köögitarvete- või mänguasjapoekesed. Imetlusväärne, millise soojusega kaalub müüjanna kotikesse šokolaadihelbeid. Ta ei unusta sind tänamast, sulle kummardamast ning võid kindel olla, et poest lahkudes lehvitab ta kindlasti järele.

Üht liiki poodi tasub veel minna. Kui mitte ostma, siis vaatama kindlasti – noorte trendikaup on samasugune vaatamisväärsus nagu nende müüminegi. Te ikka kujutate ette tümakat, kui riidepuud räpirütmis kõiguvad. Ja kas neid kaupu, mida pakutakse ja mis sugugi odavad pole, ikka riieteks saab nimetada, on iseasi. Seda peab nägema! Kirjeldada ainult aukudest või narmastest koosnevat seelikut on ju mõttetu.

Esimene viietunnine šoppamine lõppes sellega, et olin käevangu saanud umbes kaheksa suuremat ja väiksemat kotikest. Teisel päeval kordus sama.

Hamburgis šoppama minnes tasub rahaautomaadist kindlasti ka sularaha varuda. Et sind ei tabaks näiteks mõnes suures spordikaupade kaubamajas üllatus – krediitkaart antakse tagasi ja uskuge või mitte – maksta saab ainult sularahas.

Krediitkaardiga makstes ei küsi ükski saksa müüja sult isikut tõendavat dokumenti, küll aga uurib kaua, kas allkiri, mille kirjutasid tsekile, ikka samasugune välja näeb nagu pangakaardil.

Reeperbahn ei peibuta. Reeperbahni paremad päevad on möödas. 70-ndate aastate stiilis ja sellest ajast pärit reklaamkirjad, sekspoodide vaateaknad ja varjatud sisuga baaride sissekäigud on ärapeetud ja räpased. Otsekui samast ajastust oleks välja astunud ka mehed, kes showbaaride ees kliente etendustele meelitada püüavad – räiged väljanägemiselt ja pealetükkivad käitumiselt.

Ja kui peatänav veel kuidagi astuda ja vaadata kannatab, siis kõrvaltänavatel valitsevat räpasust on raske kirjeldada. Mõne baari ukse vahelt piilun sisse, aga päris sisse ei lähe – tunne on kõhe ja kahtlev. Ja ega sisenejaid peaaegu polegi, kasiinodes klõbisevad vaid üksikud mänguautomaadid, tänavat ääristavate majade ülemiste korruste aknad on pimedad ning showbaaride ustest siseneb ja väljub üksikuid külastajaid. Põhiliselt mehed. Alla 18-aasta vanuseid ja naisi õige mitmesse kohta sisse ei lastagi.

Reeperbahn ise on üsna lärmakas ja rahvarohke. Põhiliselt moodustavad öise publiku rõõmsad noortekambad ja välismaalased. Ja kui sa pole kahe päeva joooksul Hamburgis kordagi politseid näinud, siis Reeperbahnil vurab neid ringi lausa kolme-nelja autoga kolonnis sõites. Kui kära tänaval eriti võimsaks paisub, käib politsei lärmajaid korrale kutsumas. Ära ei viida kedagi.

Tüdrukuid otse tänavalt. Kõige vanemat ametit pidavad tüdrukud pakuvad end otse St Pauli teatri kõrval. Rõõmsates värvilistes jopedes, paksud vateeritud püksid jalas, passivad nad mehi ja tegutsevad kiirelt ja nahaalselt. Nad rabavad end mehe käevangu ja küsivad otse: tere õhtust. Kas te soovite seksida? Ja kuigi vastus on eitav, ei lasta meest kohe lahti ning küsitakse ikka teist korda veel. Poolteise tunni jooksul läheb noormehega tänavanurgalt minema üks tüdruk.

St Pauli teatri kõrval pole tüdrukutel ainuke passimispaik, paar tänavat edasi on Reeperbahni ja ühe põiktänava nurgal järgmine ja siis veel ja küllap on veelgi.

Elu kurikuulsal Reeperbahnil tuksub hommikuni.

Järgmisel õhtul lähen veel Reeperbahnile tagasi. Plaanin külastada operetiteatrit ja vaadata muusikali “Mamma mia”. Südalinna piletimüügi kohtades on küll piletid etendusele välja müüdud, aga lootus on saada pilet teatri kassast. Võtan hotelli eest takso ja palun end sõidutada operetiteatri juurde Reeperbahnile. Taksojuht tabab kohe: “Mamma mia, jah?” ja ümiseb sealt üht viisi. Tegelikult ma piletit ei saa ja “Mamma miat” ei näe. Lähen hoopis St Pauli teatrise “Herr Holmi” vaatama ja ei kahetse. Nii palju pole ammu naerda saanud.

Reeperbahni pärast ma Hamburgi tagasi ei sõidaks. Amsterdami punaste laternate tänavad on kümme korda etemad.